“Äkki ei tohiks naised ainult omal algatusel lapsi teha?” küsisin kaklevaid parte silmitsedes, vanaemalt vastust ootamata. “Ise ütled, et lapsed peavad sündima armastusest.”
Muidu tulevad alimendid ja kroonilise alaväärsustundega inimesed. Olete märganud, et inimesed heidavad teistele ette sedasama, mida ise teevad? Olles omal nahal kogenud, mida seesugune ühepoolne otsus lapse hingega teeb, sooritame ikka sama.
ISA IGAVENE LAPSEPÕLV
ISA OSTIS MULLE OMAL AJAL ülikooli astumise puhul tolmuimeja ja põrandalambi, ehkki ta ei pidanud ülikooli suurt millekski, temale oli kõige olulisem sündmus see, kui ma algkooli lõpetasin. Tal enesel oli seitse klassi haridust.
Vanema venna Aarne lesk Mall põhjendas, miks isa endale kõrgharidust ligi ei lasknud: minu ja mu vendade isa alustas oma eluteed lastekodus, sest vanaema Alma oli vaevalt 16, kui Aleksander-Leopoldile poja sünnitas. Nii Alma kui Aleksander said pärast eri partneritega veel lapsi, kelle järeltulijaist mõnega on mul väga soojad suhted, aga enamikku ma ei tea ega tunne. Ma ei üllatu, kui aeg-ajalt keegi ligi astub ja end Harri Vasara poolvenna või – õe lapseks või lapselapseks nimetab. Tore.
Kolmeaastasena lastekodust võetud Harrit kasvatas põhiliselt ta vanaema Anna. Elati säärvandiga toakeses mitmekesi, Anna oli õmbleja ja elatas sellega kogu pesakonda.
Harri ema, mu vanaema Alma olevat lõpetanud lühikese paksu tõmmu ja vuntsidega vanamutina, kellel oli kitarr kaenlas ja laul hambus seni, kuni ta jalgel seisis. Kui ta liiga täis oli, et püsti seista, läks ta ja istus, näiteks oma vahepeal kuulsaks saanud esiklapse majatrepile. Ja küsis peaparandust. Jälle tore.
Varases lapsepõlves emast ja hellusest puudust tundnud papa Harri rajas oma nukuteatri selleks, et meisterdada endale pelgupaik, kus läbi elu kestva lapsepõlve jooksul varjuda ja rahu leida. Ja selleks, et uute põlvede lastele kinkida paremad elamused, kui endal olid lastekodus ja sõjaväljal huntide käes.
Isa kirjutatud näidendid (klassikaliste muinasjuttude baasil) polnud nii sünged kui Andersenil, aga ka mitte päris Disney moodi happyend’ilised. Seal oli müstikat ja süngust, mis pärast hea ja kurja võitlust ülinapilt hea kasuks kaldus. 51:49. Nagu eluski. Või mis vahet sel päris ja nukuteatri elul ongi?
Nukkude meisterdamine, dekoratsioonide ehitamine, näidendite kirjutamine, proovid ja etendused nukuteatriga Marionett hoidsid isa löögivõimelisena ka teatri- ja kontserdilaval. Ta elas sellest ja sellele.
Mind ei üllatanud see, mida dekoratsioonide taga nägin. Eestpoolt vaadates oli see loss, mille akendest-ustest käisid printsessid ja kuningas, õukond ja haldjad, teenrid ja koduloomad sisse-välja. Taga olid sillad, mille peal näitlejad seisid ja marionette liigutasid.
Nukud olid rasked, nööride liigutamine oli kunst. Ja selliseid nägusid-rõivaid nagu papa Harri nukkudel suutis luua vaid tema. Nagu keskaegne monomeister, soolofakiir.
Esimest korda nägin nukuteatrit tagantpoolt telefonivõrkude majas. Seal, kus praegu on Tallinnas EMT peakorter. Üheks jõulu-, vabandust, nääriperioodiks oli isa teater sealsesse saali üles pandud ning linnarahvas võis oma lapsed sinna nukuteatrit vaatama tuua.
Ja ma nägin palju armunud inimesi. Nukuteatri moodustas kamp toekaid andunud naisi, kes töötasid Kommunaari saapavabrikus, harrastasid marionetindust ja olid kõik kooris mu isasse armunud. Üldine romantiline foon laadis lavataguse sellise väega, et nukud muutusid poole kergemaks. Silmad särasid, jalakesed astusid kergelt-lubavalt.
“Nad on kõik isasse armunud,” ütlesin vanaemale, kes mulle pärast etendust järele tuli.
“Kas see riivab sind?”
“Ei. Isa pole ju minu oma. Ma peaaegu ei tunnegi teda.”
“Tead sa, mis klassikateose järgi kirjutas su isa selle muinasloo, mida sa täna nägid?”
Selles loos oli kuningal kolm tütart, kellest noorim armastas oma isa tõeliselt, kahte ülejäänud armastas aga isa.
Ma ei teadnud: olin kuue-seitsmene ju.
““Kuningas Lear“.”
Ahah.
Teises etenduses, mida ma järgmisel aastal Kommunaari enese saalis vaatasin, kasutati lindistusi, mida oma harvadel isa juures käikudel tema baldahhiini ja kunstiraamatute vahel kuulnud olin. See oli “Lumivalgeke”. Printsi laulu laulis isa noorena ja Lumivalgekest rikastas häälega Veera Nelus. Isal oli kodus Neluse vinüülplaat, mida ma erandita iga kord, kui Kiire tänavas külas käisin, mängida palusin. See hääl oma trilleritega erines Miliza Korjuse tämbrist, mida vanaema enda grammofonil mulle sageli esitas. Oli õrnem, haavatavam ja liigutavam. Veera Nelus oli oma koloratuuriga nagu teisest ilmast, kaugelt planeedilt, inglite hulgast, peenmateriaalne.
Estonia teater oli peenmateriaalselt kirjeldades kuldne, teravpunaste servakiirguse kiirte ja kumatoonidega. On praegu ka.
Ma olen algusest saadik näinud nii inimestel ja loomadel kui hoonetel värvilist halot, mis neid iseloomustab. Pärnu teater on mulle olnud sumesinine helevioletsete kiirtega. Estonia on tuhmkuldne punaservaline ja õhuliselt raskepärane. Selline paradoks.
Sellesse tuhmkuldsesse nähtamatult tolmusesse tubaka ja konjaki järele lõhnavasse pühamusse läksin tagumisest uksest isaga sisse opereti “Rose-Marie” proovide ajal. Oli korraline kohtumise laupäev, aga hommikupoolikul olid proovid ja isa võttis mind teatrisse kaasa. Sattusin artistide puhvetis, kuhu kõigepealt sisse vaatasime, segadusse. Isa ostis mulle apelsini. Apelsini! Aastal 1970 millegagi! Ta taipas, et puhvet on lapsele liialt täis suitsetatud, ja viis mind üles koridoridesse, mida palistasid garderoobid. Pärast lühidat koputust avas isa – tal oli seljas helehall puuvillane kõrge kraega pullover – ukse. Meile vaatas sealt vastu blondi poisipea, kõvasti kinninööritud korseti ja tohutult jõulise meigiga naine.
“Jeerum küll, sa ehmatad lapse ära!” hüüdis naine särava naeratuse ja trillerdava häälega. “Mul on silmad ju lähedalt vaadates nagu suti sitaaugud.”
Isa turtsatas.
Silmitsesin neid silmi. Neil oli äärmiselt tugev grimm, mis arvatavasti paistis lavalt saali normaalne, aga lähedalt vaadates nägi see (grimmita tõenäoliselt väga ilus) naine välja nagu ülemõõduline kiiruga meisterdatud nukk.
“See on tädi Kati,” ütles isa ja võttis koduselt grimmilaua ülemisest sahtlist noa.
Tädi Kati sirutas mulle tugeva sooja käe ja ütles: “Kati.”
Olin jahmunud. Ja natukene röövitud. Lasteaias olin hiljuti üle elanud traagilise teadasaamise, et maailmas on mitu Tiinat. Oli minu sõbranna Tiina, kes jäi haigeks ega tulnud kaua-kaua lasteaeda. Ja kui rühma tuli uus, täiesti teistsugune tüdruk, oli ka tema Tiina.
Nüüd raputas mu kätt teine Kati. Mina olin ju Kati. Ema tahtis mulle nimeks panna Mari, aga mul olid juba sündides pruunid silmad, mis polnud üldsegi Mari omad. Ja isa esimese nimepakkumise – Aune – jättis ema resoluutselt neile, kes on tegelikult Auned. Kusjuures isa tahtel olen mina lihtsalt Kati. Mitte mingi lühend nagu enamik Katisid.
Tädi Kati ehk Katrin Karisma oli isa noor lavapartner “Rose-Marie” subretipaaris. Ta lasi Metsikul Hermannil ennast vaatusest vaatusesse tasapisi ära võrgutada. Ja selle mänglemise käigus selgus mõistagi, et Metsik Hermann pole sugugi Kanada Hirm, vaid hell ja naljakas mehike. Selle rolliga läks mu isa, hele parukas peas, kleebitud vuntsid ees ja revolver vööl, erru.
Tol tädi Kati päeval tuli onu Hendrik kusagilt suure Estonia kõrgustest ja sügavustest hääleseadest, patsutas tädi Katit tagumikule ning mu isa ütles, et ta on suur tenor Krumm, tädi Kati mees. Kõhukas saarlane teatas, et me “vöiksime nüüd mönusasti” nende poole koju minna ja kellaviieteed juua, sest see on peen.
Kui