Margareta Murutar, sündinud 17.12.1991
ENNE JA PÄRAST
OLEN VESTJA. JUTUSTAN MUINASJUTTE inimestest ja inimestele. Usaldan saatust ja vaistu: kui kohtan mõnd huvitavat inimest või perekonda, olen kindel, et selles juhuses on oluline sõnum.
Jutustan oma lugusid eestlastele toeks või hoiatuseks, inspiratsiooniks ja heameeleks. Ja olen ise aeg-ajalt teadlikult mõne oma raamatu peategelane. Osa lugusid sünnib ise ja jätkab oma elu. Ma ei pea end loojaks, vaid ilmaleaitajaks ja vahendajaks.
Mu isa Harri Vasarat teatakse legendaarse tenori ja südametemurdjana. Ent tema tegelik elu ja tõeline armastus oli marionetiteater, mitte lavadel kenitlemine. Ise tegi nukud, ehitas lava ja kirjutas näidendid. Isa luuletas eestikeelsed sõnad ka mitmele serenaadile, millega ta end meie muusikalukku laulis. Mu isa oli üdini muinasjutuvestja, ta aitas oma nukuteatriga kujundada tänaste poisteplikade lapsepõlve õnnelikumaks, kui oli tema elu algus lastekodus.
Selle sõnavaldamise, sensitiivsuse ja loovuse taga on kirju-mirju päritolu. Maailma parimad psühholoogid ja manipuleerijad on teatavasti mustlased, juutidel on samadele omadustele lisada töökus ja intellekt. Isa vanemad Aleksander-Leopold Vatmann ja Mäe Alma olid ilmselt mõlemad juudi verd, sest Alma juurrahvas Laiuse mustlased on Skandinaavia uusimate dokumendituvastuste kohaselt 12., kadunud juudi kuninga järglased, kelle apostel Andreas jälgi ajades Laiuselt leidis.
Minule pole ürikud nii kangesti tähtsad. Lood ja laulud, tants ja muinasjutud on olulised.
Mu rannarootsijuurse emapoolse vanaisa Valteri ema Jenny oli kuuldavasti prantsuse verd ja tema ema polnud just väga … Kuidas nüüd öeldagi … Ma pean selle üle veel mõtlema, kas minu looga on kooskõlas fakt, et üks mu esiemadest oli prantsuse kurtisaan.
See legend mulle sobib, et emapoolse vanaema Linda isa oli kalalaeval töötav punapäine norrakas, kes võrgutas mu vanavanaema Pauliine, seejärel aga, kadudes sõrmusterahaga koos avamerele, õnnistas enne vanavanaema vallasema seisusega.
Niisuguse rahvaste paabeli ristumise puhul on kõige rabavam tõsiasi, et mu ema ja isa on uskumatult sarnased. Nii näojoonte, kehatüübi kui miimika poolest. See, et ema on naturaalne blond suurte siniste silmadega põhjamaalanna ja isa lokiline tõmmu pruunide silmade ja bemoll-ninaga lõunamaalane, ei tähenda midagi. Nad on sarnased.
VAAT selline pidi olema minu lapsepõlveloo sissejuhatus enne, kui ma polnud veel saanud kirja oma lapselt. Sain tütrelt kirja, kus ta teeb mulle hulganisti etteheiteid: et ma pole oma lapsi küllalt armastanud, et olen endale liiga palju töid võtnud ega oska hetke nautida, et … Olin kaks nädalat pärast seda kirja keeletu ja meeletu. Nüüd tean, et mul on viimane aeg seda lugu siin jutustada, sest igal praegusel sündmusel ja seosel on seeneniidistik lapsepõlves ja ilmselt veel varasemas ajas. Eelmistes eludes.
See kiri andis tunnistust, et olen jäänud nii oma lapsepõlveloo lahtikirjutamise kui lapsepõlveseoste analüüsiga õigupoolest hullumoodi hiljaks. Osa mu lapsi on juba täiskasvanud. Ja nad ei tea minu lugu.
See on järjepidev kurblugu: mina ei tea päriselt oma ema ega isa lugu. Nad kumbki pole mulle oma legendi jutustanud. Ema tausta tean vanaemalt, kellega lapsepõlves väga palju koos olin. Isa taustast on jutustanud vend Aarne lesk Mall, mu tädipoeg ja tema vanaema ning noorema venna Lauri ema Ülla.
JA SIIS tuli mu teise, lühikese ja kirgliku abielu partneri Peteri küsimus: “Armas, mis kujundas sind selliseks, nagu sa oled?” Jäingi rääkimisega hiljaks, eksabikaasa loeb nüüd – nagu mu lapsedki – kõike seda raamatust.
Jah, miks ma õigel ajal oma taustast pole rääkinud, saamata selle tõttu lähedaseks nendega, kes minust hoolivad? Sest ma olen paljut häbenenud, olen kartnud enesele näkku vaadata. Olen alla neelanud teadmise, et isa mind ei tahtnud, ja sellest hoolimata armastas. Olen häbenenud koolivägivalda, mille ohver ma mitu kõige õrnema ea aastat olin. Olen vaikinud seksuaalsest kuritarvitamisest, sest nagu ütlevad psühholoogid ja psühhiaatridki tarkades raamatutes ja ajakirjades: laps tunneb end süüdi ja väärituna, kui teda kuritarvitatakse.
Selline laps kasvab eluaegseks krooniliseks tööloomaks ja oma olemasolu õigustajaks.
Mis puutub nuttudesse, siis esimese abielu viimastel aastatel võõrdusin nutmisest täiesti. Olen alles hiljuti uuesti nutma õppinud. See on magusalt valus.
Seda teksti luues saan kindlasti päris palju nutta. Ma luban, et püüan kogu hingest mitte kellelegi haiget teha. Endale võib. Endale peab. Muidu pole mõtet.
Ma loodan, et selle jutustuse lõppedes olen natukenegi vabam sellest eesmärgi poole rühkimisest, mis ei lase hetke nautida. Ma meeldin oma loomadele. See annab lootust, et võin ka endale meeldida.
LAPS KUI PROJEKT
MU EKSABIKAASAT PETERIT ÄRRITAS, kui keelasin pesamuna Maria Indiral neljakäpakil tubades kimada. Minni mängib hobust või koera, ukerdades põrandal müdinal ühest toast teise, hirnudes või haukudes, kutsikad Sandra, Edward, VIP ja Tereza ning kassid Puhh ja Notsu kannul. Üks põhjustest keelata on põlvede, bernhardiini, spanjeli, Sheltie’, Saksa lambakoera ja Kihnu kuulikindlate kasside tekitatav madin, mis segab keskendumist kirjutamisele.
Teine põhjus on veel.
Iga kord, kui Maria Indira käpuli me talus ringi paneb, meenub mulle üks lapsepõlveseik. Mu isa külaskäik meie kenasse kahetoalisse korterisse Pärnu jõe ääres viiekorruselises majas, kus ma teisest 18. eluaastani elasin. Ja ehkki neid kohustuslikke visiite oma ihuvilja juurde oli kindlasti rohkem – üks või paar aastas, ma oletan –, ei mäleta ma neid. Seda ühte mäletan aga valusasti.
Ema oli hirmsasti ähmis. Ta lõikas meie Viru leiva peale imeõhukesi singiviilakaid. Olime hommikul seda sinki toomas käinud. Laine tatibaari tagaukse kaudu.
Ja nüüd lõikas mu ema sinki, nii et heleblondid lokid värisesid tema kõrge lauba kohal ja keeleots oli pehmete-ümmarguste huulte vahelt väljas. Kui ema oli natukenegi ähmis, hakkasid tal käed värisema. Vanaema ütles, et see on tal pärilik: ka ema isal värisesid käed iga tühja-tähja pärast.
Kuna täna oli ema eriti ähmis, värisesid ta käed nii, et ta lõikas sõrme. Nägin köögilaua taga ema kõrval kõõludes, kuidas nuga lõikas põiki vasaku käe nimetissõrme. Üsna pindmiselt, nii et verd ei tulnud palju. Ja emal polnud aega nutma hakata. Tavaliselt hakkas ta nutma, kui end ära lõi või endale sisse lõikas. Mul oli siis alati tunne, et pean ema kaitsma. Ükskord õpin ära kõik need tööd, mida tehes ema haiget saab. Ma tõotasin endale seda.
Ka isa ukse taga oli kuidagi ähmis. Ta ei teadnud, et ema sidus parasjagu köögis sõrme kinni ja võileivad ei olnud veel valmis.
Õnneks oli isal kaasas tädi Patsa, keda enda ees uksest sisse minuga silmitsi tõugata. Isa ise ei mahtunudki hästi uksest sisse. Ta oli meie juurde tuleku eel tühjaks ostnud Pärnu mänguasjapoe, mille nimi oli Mõmmik ja mis asus Kalevi tänavas. Tohutust lelukuhjast, mis isa mõlema käe otsas meie korterisse saabus, meeldis mulle ja sai minu omaks kena blond Saksa nukk Janne. Tal oli kohe tulles nimi kaasas ja ega ma oleks õigupoolest kogu seda ülejäänud hunnikut vajanudki. Isa tädi surus mulle kaenlasse pruuni kaisukaru. Karu tegi kummuli keeratuna „bäääää“ ja ma ristisin ta meie pikas koridoris riidenagi all lennult Kokoks.
Isa tädi, vanaema Alma õe nimi oli Elsa, aga ta palus end nimetada Astaks. Ja mina ristisin ta sujuvalt tädi Patsaks. Sai nime karu, sai ka tädi. Patsal olid tumedad kokkukasvanud kulmud, madalahäälne lummav naer ja ülimagus lõhnaõli, arvatavasti Možet Bõtj – see oli tookord moes. Kõik tädid piserdasid endale seda peale. Linnabussides võistles Možet Bõtj Punase Moskva ja kannikeste hõnguga. Meestel oli peal või sees odekolonn Troinoi. Ja juustes oli paljudel kasevesi.
TÄDI ja isa pandi elutuppa peenikeste jalgadega tugitooli mustvalge teleka ette istuma ning isa valas pitsidesse natuke konjakit. See levitas üle toa kergenduse lõhna. Ta ei olnud pärast pitsikest enam nii hirmsasti närvis.
Ema ka mitte. Ema tahtis ühekorraga aasta eest ette ja taha isale näidata, mida