"Aga minust ei ole ju midagi huvitavat kirjutada!" hüüatas ta spontaanselt.
"Eksite, proua Tombre! Iga inimene on omaette maailm ning kuidas saab maailm olla igav! Ma ei eita, loomulikult on ühed huvitavamad kui teised, aga midagi leidub igaühes neist! Jutustage nüüd, palun, oma lapsepõlvest!"
Kadi meelest oli see teema, mis vaevalt et laia lugejaskonda paeluks, kuid ta ei hakanud enam vaidlema. Kuulekalt jutustas ta, et on pärit Lõuna-Eestist, ema ja noorem õde elavad praegugi seal, isa aga suri, kui tüdruk oli kuueaastane. Ta tunnistas, et lapsena oli ta unistanud saada baleriiniks, loomaarstiks, tuletõrjujaks ja muidugi ka kommipoe müüjatariks, rääkis paar lõbusat lookest lapsepõlvest ja kooliajast ning paljastas koguni seni hoolega hoitud saladuse, et seitsmendas klassis oli ta armunud ja saatnud ka anonüümse armastuskirja ei kellelegi vähemale kui koolidirektorile endale.
Kahro oli hea (kas mitte professionaalselt hea?) kuulaja: kus vaja, aitas küsimusega tagant, kus vaja, vaikis ning isegi naeris just täpselt õigetes kohtades. Kadi tundis, kuidas teda algselt kammitsenud pinge tasapisi hajus, asendudes kerge ja vaba olekuga, nagu ei annaks ta intervjuud, vaid lobiseks vana hea sõbraga. Seepärast ei tundnud ta ka kohmetust, kui jutt ajapikku läks tunduvalt isiklikumatele teemadele.
"Kui ma õigesti mäletan, õppisite ülikoolis inglise keelt?" küsis Kahro ja valas vahepeal tühjaks saanud tassid uuesti kohvi täis. "Kas teil oli ka nägemus, millist karjääri te sel alal teha tahate?"
Kadi raputas pead.
"Kahjuks mitte, mulle lihtsalt meeldisid keeled, mis aga edasi saab, ma toona ei mõtelnud. Nüüd saan muidugi aru, et see oli viga, kuid tagantjärele tarkusest pole kunagi erilist kasu olnud. Minu suur unistus oli teadustöö, ka tõlkimine olnuks huvitav, kuid nendele kohtadele pääsemiseks polnud minus piisavalt läbilöögivõimet. Ei jäänud muud üle, kui minna õpetajaks pärapõrgusse, kohta, mille nime ma varem kuulnudki polnud. Unistasin, et hakkan õpetajatöö kõrval ka raamatuid tõlkima, kuid unistuseks see jäigi, minu aastase töö vili oli vaid kolm lehekülge teksti." Ta muigas irooniliselt.
"Õpetaja töökoormust arvestades pole see sugugi paha tulemus," sõnas Kahro tõsiselt. "Mu onutütar annab bioloogiat, seega ma tean hästi, millest räägin! Aga kuidas te seal pärapõrgus oma tulevase abikaasaga tuttavaks saite? Vabandage mind, kui ma eksin, kuid härra Tombre ei tundu just inimesena, keda maaelu tõmbaks!"
"Maaelu tõesti mitte, kuid te unustate, et ta tegeleb ka metsaäriga. Minu kolleegi mees müüs talle raieõiguse, tehingut tähistati piduliku… noh, kellaaega arvestades oleks kõige õigem öelda, et õhtuootega ning kuna ma just siis juhuslikult kolleegi poole sisse astusin, kutsuti mindki lauda. Paari päeva pärast tuli Tõnis tagasi mingeid pabereid vormistama, siis ta otsis juba mu ise üles… ja noh, nii see läks!"
"Tähendab, initsiatiiv lähemaks tutvumiseks tuli tema poolt? Aga teie?"
"Ka mina polnud initsiatiivitu!" Kadi muigas. "Tõnis meeldis mulle juba esimesel kohtumisel: ta oli huvitav vestluskaaslane, ei liialdanud alkoholiga, oli viisakas ja tähelepanelik. Kohalikud erinesid temast nagu öö ja päev!"
"Kas teid ei häirinud, et ta on teist nii palju vanem? Teoreetiliselt võiks ta vanuse poolest olla teie isa."
Kadi pani tassi käest.
"Te ei ole esimene, kes seda küsib!" sõnas ta mõnevõrra kärsitult. "Nüüd tahaksin mina omakorda teada, miks see vanusevahe kõigile nii suurt huvi pakub?"
Mees keeras pea viltu ja kissitas kergelt silmi.
"Olgu, võin vastata, kuid teeme ausus aususe vastu! Loomulikult saan rääkida vaid enda nimel, kuid ütlen oma põhjuse, juhul, kui te mulle sama avameelselt selgitate, miks te valisite oma abikaasaks vana… olgu, keskealise mehe, aga mitte mõne oma eakaaslastest."
"Lähtusin oma valikus eelkõige tema iseloomust, mitte aga sünniaastast!" vastas naine veidi nipsakalt. "Meheleminek pole autoostmine! Kuid te pidite ütlema mulle põhjuse, miks see teid nii väga huvitab!"
Kahro laiutas käsi ja naeratas relvitukstegevalt.
"Häbi tunnistada, aga lihtsalt kadedus! Mulle ei mahu kuidagi pähe, et noored ahvatlevad naised võivad eelistada tulisele ja trimmis noorusele kiilaspead, õllekõhukest ja lõtvu kintse, seda enam, et vanus ei tähenda automaatselt suuremat hulka kogemusi!"
Kadi turtsatas nördinult.
"Kas arvate tõesti, et abielu seisneb ainult seksis! Või et kõigi naiste unistuste tipp on võimekas täkk voodisse hankida! Ei, meie Tõnisega saime kõigepealt sõpradeks, siis tuli kiindumus ja alles hiljem ülejäänu!"
"Kuid minu arvates kõneleb üht-teist juba ka see, et nimetate seksi "ülejäänuks"!"
"Teil on veidrad fantaasiad! Igatahes, mis Tõnisesse puutub…" Korraga Kadi vakatas. "Stopp! Tunnistage üles, te lihtsalt provotseerisite mind!"
"Provotseerisin küll!" ei hakanud mees salgama. "Ainult et teie ei läinud õnge!"
"Ei teadnudki, et Sõnumid nii kollane on, et ka poliitikute voodielu vastu huvi tunneb!" ironiseeris naine, kuid Kahro ei laskud end kõigutada.
"Ajaleht on lugejate jaoks! Ja uskuge, enamus neist vaatab kõigepealt läbi koomiksid ja naljanurga, seejärel veerud, kus on oodata laipu ja seksi ning alles siis asub tähtsa näoga, kuigi omaette haigutades poliitiliste debattide kallale!"
"Kui küüniline!" raputas Kadi pead. "Võib-olla olen ma vanamoeline, kuid eelistaksin seksiga seotud lugejamenu siiski vältida!"
"Teie soov on mulle käsuks!" Mees kummardas kätt südamele surudes. "Oi, kohv on otsakorral! Kas panen uue kannutäie üles?"
"Ei, aitäh, kui te just ise ei taha! Minule tänaseks kofeiinist piisab!"
"Mulle samuti… On see tõsi, et ta tegi teile abieluettepaneku juba mõni kuu peale teie tutvumist?"
Kadi noogutas.
"Mis teie arvate, millega te tema nii ära võlusite? Üks tegur on kahtlemata teie välimus, küllap teate ka ise, et olete väga ilus naine. Kuid kas lisaks sellele on veel midagi?"
Naine pöördus veidike varjamaks põskedele tõusnud õhetust.
"Seda peate küsima Tõnise enda käest! Võin öelda vaid, et mulle tuli abieluettepanek, seda enam nii varajane abieluettepanek tõelise üllatusena!"
"Üllatusena tuli see ka meie lugejatele! Härra Tombret oldi harjunud seostama selle noorukese laulja, Egle Niinega…" Ta vakatas, nähes kui kindlal ilmel vestluskaaslane pead raputas.
"Ei midagi sellist! Egle oli alles kuskil neliteist-viisteist, kui Tõnis otsusta sponsoreerida tema muusikaõpinguid. Loomulik, et ta nüüd vastuteenena erakonna üritustel laulab! Muide, ka mina tunnen Eglet, me pole küll sõbrannad, kuid saame igati hästi läbi!"
Kahro näost oli võimatu välja lugeda, jäi ta seda uskuma või mitte.
"Kas te olete kokku puutunud ka oma abikaasa esimese naisega?" esitas ta järgmise küsimuse.
"Üksnes põgusalt, ta elab nüüd ju välismaal."
"Ja lapsed? Esimesest abielust oli tal kaks last nagu ma mäletan?"
"Jah, tütar aitab Tõnist valimiskampaania juures, poeg on noorem, õpib gümnaasiumis. Ta elab vanaema juures ja…"
"Ma tahan teada, mis siin toimub!" kõlas korraga terav hääl kui piitsaplaks. Kadi ja ajakirjanik lausa hüppasid oma istmetel ning pöördusid ühekorraga ukse poole vaatama.
Lupus in fabula! Seal seisis Tõnise tütar Thalia Marleen ning paistis olevat üpris tige.
2
"Mida see tähendab?" pöördus Thalia Marleen kulmu kortsutades nüüd juba otse Kadi poole. Too, ehkki küsijast kaks aastat vanem ja au poolest isegi ta võõrasema, tundis end korraga kui pahandust teinud kooliplika.
"See… see ei tähenda midagi!" puterdas ta ja oleks äärepealt püsti hüpanud. "Ära