Islami pulmas pidutsevad mehed ja naised eraldi ruumides ning võõrad mehed pruuti ei näegi. Selline pulm on tavaline näiteks Saudi Araabias.
Abielludes jätab naine endale oma perekonnanime.
Naine läheb elama mehe perekonna juurde omaette korterisse, kuigi tihti kolitakse ka vanematest eraldi.
Laste saamine on väga oluline, kuna see on abielu peamisi eesmärke.
Abielurikkumine on islamis väärt surmanuhtlust, Egiptus on leebem – siin määratakse abielurikkujale vanglakaristus.
Lahutus on lubatud, kuid mitte soositud, sest mõtteliselt lahutab see kaks perekonda.
Leskedel on lubatud uuesti abielluda, et mitte elada toetuseta üksi.
Elu haaremis
„Kas sa panid tähele, et arsti sõrmes oli kaks abielusõrmust?“ küsin Mohamedilt, kui Omariga järjekordselt vaktsineerimisvisiidilt tagasi koju jõuame.
„Tõesti? Ei märganud,“ vastab Mohamed natuke imestunult.
„Ei tea, kas see tähendab, et ta on omale teise naise võtnud?“
Mohamed jääb vastuse võlgu.
Ma olen alati selle üle mõelnud, et kui mees võtab endale esimese naise kõrvale teise või kolmanda või neljanda, kuidas ta siis oma sõrmuseid kannab. Kas üksteise otsa on lükitud neli või kannab ikkagi ainult ühte või ei kannagi siis üldse sõrmust? Abielusõrmuse kandmine, muide, ei ole islami järgi kohustuslik. Kuna ma aga ei ole kohanud ühtki sellist abielupaari, kes oleks polügaamilises, täpsemini öeldes polügüünses abielus, siis võin seda üksnes oletada.
„Kas sa tunned mõnda meest, kellel on mitu naist?“ küsin Mohamedilt.
„Ma tean ühte meest, kelle esimene naine sattus psühhiaatriahaiglasse. Neil oli ka väike laps ja mees jäi lapsega pea täiesti üksi, kuna naine ei suutnud enam lapse eest hoolitseda ja mees pidi tööl käima. Siis abiellus see mees uue naisega, sest ta ei tahtnud ka vanast samal ajal lahutada – ei olnud see ju tema süü, mis saatus teda oli tabanud. Sellepärast näeb islam sellise abielu ette ka pigem erandjuhtudel, teatud olukordades on see parem lahendus kui mõni muu. Ajalooliselt oli näiteks meestel lubatud abielluda nii mitme naisega, kui nad vaid soovisid. Islam mitte ei laiendanud abiellumist ühelt neljale, vaid limiteeris seda kuni neljaga korraga. Aga kui sellest mehest veel rääkida, siis tundub, et ta on praegu veelgi kehvemas seisus: ta ei söö ega maga korralikult, ei suuda teha tööd, vaid mõtleb pidevalt sellele, kuidas tagada sellisel juhul naiste vahel võrdsus, nagu see on samuti islamis sätestatud. Jah, võid ju küll abielluda kuni neljaga, aga neile peab tagama nii füüsilise kui ka materiaalse võrdsuse: ühele ostad kingituse, teistele pead ostma kingituse, ühega veedad päeva, teistega pead veetma sama palju. Ainult südant ei saa sundida, kui kellegi vastu peakski tugevamad tunded olema. Kujutad ette, kui stressirohke selline võrdne jagamine võib olla? Ainult kalkuleerid kogu aeg. Sellepärast ongi see ka praktikas pigem erand kui reegel. Ja kui mõelda prohvet Muhamedi peale ning järgida tema eeskuju, tema islamitõlgendust, sest usu edasiandjana peab ta ju kõige paremini teadma, kuidas seda praktiseerida, siis tema näiteks ei võtnud oma esimese naise kõrvale teist ega kolmandat ega neljandat. Alles siis, kui tema palavalt armastatud esimene naine suri, abiellus ta korraga rohkemate naistega. Aga pigem õpetlikul kui muul eesmärgil. Näiteks mitu neist olid vanad, lesed, üks oli ka kristlane. Seda kõike selleks, et usu järgijatele praktika kaudu näidata, kellega tohib abielluda.“
„Aga kust siis tulevad kõik need jutud haaremitest?“ küsin veel.
„Millest, millest?“ ei saa Mohamed aru. Ingliskeelne harem kõlab veidi nagu haraam, mis tähendab araabia keeles „keelatud“. Ilmselt tuleneb haaremi mõiste sellest, et võõrastele meestele on magamistubadesse ehk naiste privaatruumidesse sisenemine keelatud ja nii on sellest tuletatud ka sõna teine mõiste, millega viidatakse polügüünses abielus olevatele naistele, kuigi igapäevaselt seda terminit selles tähenduses ei kasutata. Miskipärast aga kerkib sõna „haarem“ kuuldes kohe silme ette üks mees, kelle ümber kõik neli naist korraga tantsu löövad.
„No et mees veedab magamistoas aega kõigi oma nelja naisega korraga?“ seletan.
„Sellised lood on küll pärit muinasjuttudest, võib-olla islamieelsest perioodist. Islami kohaselt on selline teguviis rangelt keelatud. Igal naisel on ikka oma korter või vähemalt oma magamistuba. Ja üldse, selline abielu saab normaalselt toimida üksnes vast sellisel juhul, kui kõik pooled on sellega nõus, teatud erandlikel juhtudel, mitte lihtsalt tahtest omada rohkemat kui üks.“
Eestlasele tundub polügaamia äärmiselt võõrana, lausa ahhetama panevana. Aga kui Eestis lahtiste silmadega ringi vaadata, siis tegelikult kohtab seda igal sammul. Vahe seisneb üksnes selles, et esimene naine ja sellest sündinud lapsed saavad endale kõik õigused, millest abielu kõrvalt võetud naised ja nendest sündinud lapsed tihti ilma jäävad. Miks ei suuda eestlane leppida mõttega, et parem olgu siis juba kõik ametlikult abielus ja kõigil võrdsed võimalused? Sellepärast ilmselt, et kui mees võtab teise salaja, olgugi et kõik sellest teavad, näitab see, nagu esimene naine ei oleks teise suhtega nõus. Samas tundub mulle jälle, et abielu kõrvalt „salaja“ teise naise pidamine ei ole jälle esimese suhtes aus, ega ole aus ka selle teise naise suhtes. Milles on siis veel süüdi need lapsed, kes jäävad kõige selle vahele? Egiptuses näiteks on esimesel naisel seaduse järgi õigus nõuda lahutust, kui mees soovib teise naisega abielluda, aga esimene sellega nõus ei ole. Mida ent teha siis, kui lahutada ei taha, aga „salajane“ naisevõtt ehk suhted väljaspool registreeritud abielu on ka keelatud? Siis jätabki islam lahti kolmanda ukse ja tagab kõigile võrdsuse, mis saab normaalselt toimida üksnes siis, kui kõik pooled on sellega nõus.
Kuurordiromanss
Suvises Hurghadas, kuhu oleme tulnud koos Mohamediga paariks päevaks puhkama, on halastamatult kuum, kuigi sel pärastlõunasel tunnil, mil päike liigub madalamalt, annab juba hingata. Tänaval siiski hea meelega veel ei jaluta ja nii istume Mohamediga ühes restoranis peatänava ääres ning vaatame möödujaid ja teisi päikese eest katuse varju pagenuid. Peale selle muidugi nõuab tühi kõht oma.
Kõrvallauas istub blond keskealine naisterahvas koos nooremapoolse tõmmu kohalikuga ja naeratab talle meelalt. Poiss vaatab korraks meie poole, justkui luba küsides, kas tohib ka vastu naeratada, ja naeratab meist hoolimata siiski. Teises kõrvallauas istub suurem seltskond noori eurooplannasid koos väiksema seltskonna kohalikega, kel kõigil tundub olevat lõbu laialt. Esimest korda turistina Egiptuses olles ei pannud ma seda kõike tähele. Ka toona istusime sõbrannaga mitu korda samas restoranis. Küllap ei osanud ma siis seda lihtsalt märgata ja näen seda selgelt alles nüüd, kuna nüüd ma tean. Tean, et suhted väljaspool abielu on keelatud ega soosi ühiskond ka suhet vanema naise ning noorema mehepoja vahel.
Euroopas ei ole see probleem, aga kui need poisid siin teavad, mis on õige, miks nad sellistesse suhetesse siis astuvad? Ma arvan, et põhjuseks ei ole kellegi ärakasutamine. Pigem on selline suhe enamasti vastastikku kasulik. Euroopa naine leiab sellises suhtes kirge, mis on tulisem ja väljendub tormakamalt kui kodumaal. Võib-olla on selles tema jaoks killuke sädet, mille abil üle elada pime ja külm talveaeg. Tihti on oluline ka seiklusmoment, milles on midagi salapärast ja võrgutavat. Enamasti on kuurordis töötav noormees pärit lihtsamast ja tagasihoidlikumast perest, kes oma religioonist väga ei tea ega pea. Häda ajab härja kaevu. Need, kel majanduslik olukord vähegi võimaldab, eriti kui tegu on oma usku järgiva inimesega, kuurordi ahvatluste keskele tööle üldse ei lähegi. Moslem või mitte, ka tema on kõigest inimene. Kohalik noormees leiab selles suhtes tihti lootust kergemale elule, silmapiiril terendamas kergemad võimalused nii elamise kui töö vallas. Mõnel juhul on õhutajaks kindlasti ka kaugelt nii imetabasena näiv elu Euroopas. See on tihti lihtsam kui iga kuu natuke kõrvale panna, et siis lõpuks, kui piisav summa koos, oleks alust ka kohalikule naisele kosja minna. Kohalik naine on tihti kapriissem ja ilma miinimumi täitmata ei ole mõtet abiellumissoovi esitama minnagi, samas