“Ma ei tea, parem ei.”
“Aga kui ma ikka tulen.”
“Ära tule.”
“Miks siis.”
Panin toru hargile, vaatasin veidi aknast välja, siis valisin uuesti. Jälle sattusin poole numbri pealt nende kõnesse, kostis selgelt. Panin uuesti toru ära. Ootasin.
Laual oli lillevaas, laualamp, mõned raamatud, telefoniraamat ja telefonimärkmik ja tops pastakatega. Kõigil kirjutuslaudadel on enam-vähem samad asjad. Aga see kirjutuslaud oli vana tuttav. Ma ei puutunud ei raamatuid ega pastakaid. Mu käed olid mu ees laual, üks teise peos, ja ma vaatasin aknast välja. Ma ei mõelnud midagi. Kohe pidin uuesti helistama. Äkki nad räägivad pikalt. Tõusin ja läksin koridoripeegli juurde. Vaatasin endale otsa. Nägin oma nägu. Kes sa oled? Mis elu sa elad? Miks? Mida sa täna teed? Söön küpsist, joon teed. Uurisin oma hambaid. Kaubanduslikud nad küll välja ei paistnud. Millal katkised hambad moodi lähevad?
Ehk on need oma jutuga valmis saanud? Läksin võtsin toru ja valisin hästi aeglaselt. Keegi ei seganud vahele. Toonid kutsusid. “Kas te kuulate mind pealt,” küsisin keskjaamaneiult. See ei vastanud. Võeti vastu.
“Halloo.”
“Tere.”
“No tere.”
“Kuidas läheb siis ka.”
“Tead nii, üldiselt pole viga, aga sul endal.”
“Ma ei tea. Ei kuidagi. Oled sa täna hõivatud.”
“Õhtul või, ei ole, ma olen täitsa vaba. Et teeks midagi või… mis… kus sa oled… kuule… kuuled sa mind… halloo… O… kuule nüüd…” “Jah.”
“Ära katkes või.”
“Ei, ma lihtsalt…”
“Teed nalja või.”
“Ei, anna andeks, lihtsalt, ma ei tea isegi. Noh, mis saab siis.”
Poiss sõitis jalgrattal maja ees edasi-tagasi. Maja oli aia sees ja selle aia ees ta sõitiski. Tänaval. Siis ta peatus aia ääres, maha ei tulnud, toetas käe aiale. Vaatas aeg-ajalt maja poole. Tegi jalgrattaga kaheksaid. Ta ootas kedagi majast väljuvat. Võibolla see sõi kiiruga või lõpetas siva mõnda kodust tööd, mida tegemata teda välja ei lastud.
Need ajad tulid mulle meelde. Palju ootamisi. Niisama istumisi kellegi pool, matku ei tea kuhu, pahandusi, unistusi. Tagantjärele armas. Ka praegused ootamised, niisama istumised kellegi pool, matkad jumal teab kuhu, pahandused ja unistused saavad pärast armsaks. Mis siis? Praegu on praegu.
Poisid seisid pargi heki ääres ja ma ei saanud algul aru, mida nad tegid. Nahistasid nii isekeskis. Paistis, et küsid. Meil olid õllepudelid käes. “Poisid, poisid, mis see on,” hirmutasin ma poisse. Need vaatasid meid vilksti, aga ei jooksnud kuhugi.
“Poisid, korjake pudel üles.” Andres jõi pudeli tühjaks ja viskas lumele.
Mul oli keel juba mitu päeva katki. Kui väljas suitsu tõmmata, läheb vist külm õhk suhu, sellepärast ei parane, mõtlesin ma. Aga lõin käega ja tõmbasin suitsu edasi. Nagunii saab ükskord terveks.
Pärast tulime tagasi. Mõlemal rasked kotid. Poisid passisid ikka alles pargis. Nad hakkasid sõna lausumata meid lumepallidega loopima. Sellised väikesed poisid. Jäime üllatusest seisma. Tegi nalja ja ajas vihaseks. Meil olid rasked kotid. Polnud midagi teha. Neid taga ajama hakata olnuks mõttetu. Läksime edasi. Need muudkui loopisid. Jooksma me ka ei hakanud. Aga lisasime sammu. Ma sain mitu korda lumepalliga pihta. Siis nad jätsid loopimise järele. Läksime edasi, irvitasime ja vangutasime pead.
Üks proua heitis bussis mulle eriti pahase pilgu. “Millega ma selle olen ära teeninud, kulla proua.”
Kui ta maha läks, nägin, et tal oli õige matsakas tagumik. “Noh, kulla proua,” mõtlesin ma talle järele. “Seda sa pole küll endale ausal teel saanud.”
Plikad lobisesid ja naersid. Ühel ilusal olid katkised ja viltused eesmised hambad. Juurdlesin, palju ta järgneva viieteistkümne aasta jooksul oma viletsatele esihammastele peab mõtlema. Jumal seda teab. Kõvasti. Ehk kogu elugi. Praegu ta küll naeris, ranits käes, rihmad põrandani rippumas, kaelarätt tumesinisel pluusil, valged lühikesed juuksed. Ilusad lõbusad silmad.
Pesin Nordi märgi ja kirjaga alustassi. Mõtlesin, millal ma viimati Nordis käisin. Ja kus. Fondüüs või all baaris või grillis, esimese korruse restosse pole ma istuma sattunud. Grillis istusin kunagi ammu. Siis ei tundnud ma ennast seal mugavalt. Mul olid jalad märjad ja ma pidin seal kaua olema. Fondüüs käisin hiljuti. Läksime sinna päeval. Mitte-Tallinna-inimene oli siin ja me läksime sinna, et tal oleks mugav ja loge veidi Tallinnas aega viita. Jõime ära kaks pudelit veini ja istusime seal üpris kaua. Kui välja tulime, oli valge päev, me olime vindised ja meil oli veel pool päeva ees, et teha kõike, mida sa Tallinnas teha tahad. Mina ei taha enamasti suurt midagi teha. Ma tahan lihtsalt olla. Nii olla ja naa olla. Ja et mul lastaks olla. Ega keegi suurt keelagi. Lintsitakse harva. Ei usu, et tihedamini kui mõnes teises maailma nurgas. Aga ägad on ikkagi. Kes neid kokku lugeda jõuaks. Mul on üks kõrv kõrgemal kui teine.
Jalutasime. Siis ostsime veini ja jalutasime veel ja rüüpasime põuest veini. Läksime juba õige mitmendat korda üle Viru tänava otsa.
“Võtame veel paar pudelit, enne kui otsa saab.”
“Mhmh.” (Või mmhh või mhhhmhh või mm-mh.) “Muidugi võtame.”
“Pärast võib lihtsalt otsas olla.”
“Eriti palju ei viitsi tassida.”
“Nojah, võtame kolm-neli pudelit – kummalegi taskusse pudel või kaks.”
“Mh-mh.”
Astusime uuesti poe poole. Samm läks pikemaks ja kiiremaks.
“Kas meil suitsu on.”
“Suitsu peab ka ostma.”
“Tegelikult ma mõtlesin, et võiks jalutamises väikese vahe pidada, kuhugi sisse astuda.”
“Jah, võiks küll.”
Olime poes.
“Ereti, ungarit enam ei ole. Ereti peaks ka päris joodav olema. Miks ta ainult nii odav on.”
“Võibolla on vähese suhkruga.”
“Vanasti oli Ereti täiesti normaalne.”
“Ah, ükskõik.”
“Loomulikult.”
“Palju me siis võtame.”
“Kumbki kaks.”
“Võta suitsu ka.”
“Kas see Rumba on teil valge filtriga,” küsisin ma müüjalt.
“Pruuniga.”
“Kaks pakki.”
“Mis veel.”
“Kaks veini.”
“Kui vana te olete.”
“Kakskümmend kolm.” Tegelikult ma ei ole kakskümmend kolm, aga õige vanus ei tulnud hoobilt meelde ja mõtlema ei tohi jääda.
“Palun. Teile.”
“Kaks pudelit veini.”
“Kolm kuuskümmend.”
“Ereti, Ereti, Ereti, vesjolaja i družnaja semja, poi žisni mo dali geroinu, a astalnõje vzjali lagerja,” laulsin välja minnes vaikselt laste- või platnoilaulukest. Ja tema laulis seepeale teist venekeelset laulukest:
“Krassavitsa Pipeta
sidela bes karzeta,
ana, ana, galodnaja bõla,
va rtu ana deržala
kussotšek adejala
i