“Issand jumal, kas ma võin suitsetada siis, kui ma tahan.” See oli tal juba märksa parem tuju. Ajas mind vaikselt naerma.
Kaks asja on põhilised: olemise intensiivsus ja tegutsemise õigsus. Kuidas saavutada esimest, raske öelda. Mida see teine tähendab – noh, enam-vähem südametunnistust. Millegi järgi me ju elame. Sisetunde järgi, millele ladestub muidugi elu elades muudki paska. Tobedaid soove, unistusi, seltsi- ja ühiskondliku elu reegleid.
Mööda lähevad tüdruk ja poiss, umbes kümneaastased. Poisil on leigest ilmast hoolimata seljas vana pruun nailonjope ja paksud sinised dressipüksid, ta kannab üsna rasket kotti, pea tasakaaluks vastassuunas kaldu. Tüdruk käib tema kõrval. Räägib elavalt, vahel teeb hüplevaid tantsusamme või kätega imelikke liigutusi. Eriti käelabasid keerutab ta siia ja sinna. Neil on kaasas süsimust kass.
Kass kõnnib neile teeservas järele. Nad ei pööra talle tähelepanu, aga mulle tundub, et kass on neil kaasa võetud.
Tulin jalutades koju. Juba eemalt nägin, et kiirabi oli maja ees. Ilmselt oli keegi meie trepikojast otsad ära andnud. Välisuks oli igatahes lahti jäetud. Juht istus masinas, mootor töötas. Hakkasin juba üles ronima, siis kuulsin, et need tulevad kanderaamiga alla. Astusin tagasi ja passisin välisukse juures. Suitsu polnud ma veel ära visanud. Neil oli punnitamist, et selle raamiga uksest läbi murda. Hoidsin siis ust lahti. Juba siis, kui nad alla ronisid, hakkas mulle vaikselt tunduma, et tean, kes see seal raami peal on. Nüüd nägin, et oligi nii. Näost õudselt ära langenud. Üsna audis omadega. Ülemise korruse vanamoor. Kallike. Lemmikproua. Viskasin suitsu minema ja vaatasin, kuidas nad vanamuti autosse toppisid ja lesta tõmbasid. Ja oligi kõik.
Aeg möödub. Ei ole põhjust teha vähimatki tegu. Lehed langevad. Lumi sajab. Vedelen diivanil. Telekas jookseb pilt, aga hääl on millegipärast kadunud. Diivan ja diivanilaud kattuvad lehtedega. Telekas, põrand, vaip. Lehed langevad vaikselt, aeg-ajalt tasa krabisedes. Tuult peaaegu pole. Vahel siiski õige pisut. Televiisoris räägib hääletu diktor. Väga tuttav nägu. Tuttavam kui ema. Ma ei tea temast midagi. On ta ka inimene? Võibolla küll. Lund sajab üha rohkem. Tasa ja armsalt. Pehme, külm, hea lumi toob loodetavasti kaasa surma.
Aga ma pole veel sealmaal.
Vahel kuuldub elutoast hääli. Kindlate ajavahemike järel kordub sama: vestlused, muusika, tülid, vestlused, muusika, tülid. Kust see kostab? Mingi kaja.
Telefon heliseb. Lähen teise tuppa, võtan toru, räägin, viskan naljagi ja naeran. Siis panen toru hargile ja lähen vannituppa. Kuskil kajab telefonikõne, mida ma äsja rääkisin. Ajan masinlikult habet, pesen, poen mundrisse ja lähen. Vestlema, muusikat kuulama, jooma, tülitsema.
Jõuan tagasi oma korterisse. On möödunud päev või aasta? Vist mitte rohkem kui mõni päev, sest habe pole eriti pikk. Saabun oma lüheldase habemetüükaga tagasi ja avastan, et olen siiski elutuppa diivanile istuma jäänud. Nüüd juba üsnagi lumega kaetud. Sealt pööran pead ja vaatan nukralt uksel seisjale otsa: “Miks sa mind maha jätsid.” Aga mina mõtlen: miks ma läksin sinu juurest ära.
“Tahaksin kellelegi helistada. Telefoni teel rääkida.”
.Kellele.”
“Ei tea, lihtsalt tahaks helistada.”
“Hilja on, kõik magavad juba.”
“Tühja sellest, helistame ikka.”
“Kellele me siis helistame.”
“Mulle tuli üks mõte. Helista endale koju. Küsi ennast.”
“Ei. Mis sellest head on.”
“Mõtle, kui kummaline tunne.”
“Kellel. Ei. Mulle see ei meeldi.” Panin suitsu põlema.
“Mann, kas sa armastad mind.”
“Ma ei tea, vist küll.”
“Mida sa ka üldse tead.”
“Jah. Mida ma üldse võingi teada.”
“Ütle, mida sa tead.”
“Ma tean, et ma tean, et ma nägin täna sinist unenägu.”
“Veel.”
“Et sui on üks silm teist värvi kui teine.”
“Veel.”
“Et mul on hea olla, ja enne oli mul ka hea olla, aga mis tunne mul homme hommikul on, seda ma ei tea.”
“Veel.”
“Et ma armastan sind.”
“Ma armastan sind.”
“Karvastan sind.”
“Varvasta mind.”
Kolistasin ukse kallal. Koridoris oli pime ja ma ei saanud võtit kuidagi lukuauku. On ta üldse kodus?
Tahtsin õudselt, et ta kodus oleks. Häbi ja piinlik oli ka. Sest viimane kord jäin temast voodisse magama ja olin lubanud teda tingimata õhtul kohata. Aga tühjagi, tühjas korteris hakkas nukker, läksin välja ja tagasi ei tulnudki. Ja see oli juba oma kahe nädala eest. “Näeb ta mind üldse hea meelega,” olin maja poole jalutades mõelnud. Ehkki tahtsin väga kohale jõuda, ei kiirustanud sammu, lonkisin, vaatasin õhtut ja vastutulijaid. “On ta ehk kuri mu peale. Kui ta kuri on, kaon kohemaid, ei ütle sõnagi.” Ei seedi igasugu noomimisi.
Sain ukse lahti ja pugesin vaikselt nagu varas koridori.
Kuulasin juba tükk aega neid kutsuvaid toone. Nina lõrises vaikselt. Vahtisin enda ette lauale. See oli vanaaegne, võibolla mingist väärispuidust kirjutuslaud. Sõbraliku ja sooja puise pinnaga. Näppisin flegmaatiliselt küünega lauaplaadi serva. Pilk läks pooltühjale klaasile laual. Naps. Võtsin lonksu seda segu. Vastik. Vist ei ole puhtast piiritusest tehtud. Vastik maitse, aga harjub ära. Kuulasin juba ilmatu tükk aega neid toone, aga ei tahtnud toru veel ära panna. Siis pidanuks seltskonda tagasi minema. Väga ühetoonilised toonid. Kuulasin seda muusikat, siis tuli pähe, et olin unustanud, kellele helistasin. Tahtsin toru hargile lüüa, aga tõmbasin käe tagasi, ei tea, miks. Ja kohe võeti vastu. Hääl oli võõras. Tütarlapse hääl.
“Halloo.”
“Tere õhtust.”
“Tere.”
“Vabandage, ma helistasin, aga nüüd unustasin ära, kellele ma õieti helistasin.”
“Võibolla mulle.”
“Võibolla küll. Kuidas elad siis.”
“Pole viga eriti. Viimastel päevadel olid nii ilusad ilmad, et sigadus oleks halvasti elada.”
“Mina küll eriti hästi ei ela.”
“Mis siis viga on.”
“Kurat seda teab. Nukker. Kõik on väga nukker.”
“Nukker ja ilus.”
“Võibolla küll, väga võimalik. Oled sa sageli nukker.”
“Enamasti. Siis, kui aega on.”
“Teed palju tööd.”
“Ei tee. Lihtsalt käin tööl nagu kõik inimesed.”
“Mina näiteks ei käi.”
“Miks.”
“Ma ei tea. Noh, üldiselt, miks ma peaksin käima.”
“Sellepärast ongi sul nii tihti nukker.”
“Jah, jah, muidugi. Aga ma ei kujuta ette, kuhu ma peaksin tööle minema.”
“Raamatukokku, taara vastuvõtu punkti, ükskõik kuhu, kuhu meeldib.”
“Kuhugi ei meeldi.”
“Siis ma küll ei tea. Ole siis niisama. Las olla üks inimene niisama.”
“Kas mulle pärast surma sellepärast etteheiteid ei tehta.”
“Ei