Siis tõmbas ta kiiresti vanad kiirreageerimisüksuse embleemiga dressid selga. Ta oli saanud need omal ajal, kui oli käinud koos mingite poolahvidega ühel kursusel, kuna keegi geenius politsei kõrgemast juhtkonnast oli võtnud pähe, et nad peaksid õppima potentsiaalses kriisiolukorras koostööd tegema.
Ei tea, kes siis sellisel juhul sihukeste poole pöörduks, mõtles Bäckström, samal ajal mõningase vaevaga oma äsja ostetud tossude paelu kinni sidudes, olles pühalikult otsustanud ümber Kungsholmeni kõndida.
Kaks tundi hiljem oli ta tagasi, ja samal hetkel kui ta võtme lukuauku pistis, sai ta ilmutuse.
Pole mingit kahtlust, mõtles Bäckström. See väike valges kitlis ajuhiiglane ajas kõik sassi ja kui siin maailmas üldse mingit õiglust on, siis peaks ta end omaenese soolikatega üles pooma. Ainult kärakas, ilma söögita. Siis peaks ju veresooned olema sama puhtaks loputatud kui kevadine mägioja, mõtles ta. Selle taipamiseks ei pea ometi arst olema. Iga mõtlev inimene teab ju, et alkohol on maailma parim lahusti.
Mõeldud-tehtud, ja veel kaks minutit hiljem andis ta oma naabri, endise telejuhi ukse taga kella.
„Kas sa puhkusel ei pidanud olema, Bäckström?” puterdas naaber pehmel keelel, vehkides samal ajal Bäckströmi suurepärast viskit sisaldavat klaasi hoidva käega.
„Õnnestus seda paar päeva edasi lükata,” valetas Bäckström, „nii et ma mõtlesin, et äkki saaksin osta tagasi natuke viina, mis ma sulle eile maha ärisin. Ühest pudelist täitsa piisab. Natuke äkki viskit ka, kui sul veel on,” ütles ta ja piidles klaasi telejuhi käes.
„Mis läinud, see läinud, ega tule enam iial tagasi,” vastas naaber ja raputas pead. „Mis müüdud, sellega samamoodi, ei tule enam tagasi.” Siis lükkas ta ukse kinni ja keeras lukule kaks korda tiiru peale.
Bäckström proovis talle läbi postkastipilu mõistust pähe panna, aga ainus tulemus oli see, et ka sisemine uks virutati kinni.
Sellises olukorras oli isegi Bäckström sunnitud alla andma. Ta lonkis tagasi oma korterisse. Käis veel kord duši all, pesi hambaid ja võttis kolm tabletti, mida see hull arst oli talle kirjutanud, ühe pruuni, ühe sinise ja ühe lilla. Siis puges ta põhku. Kustutas tule, jättis hüvastijätukirja meelega kirjutamata ja uinus, nagu oleks keegi talle potikaanega pähe virutanud.
Kui Bäckström ärkas, oli kell neli hommikul. Halastamatu päike siras sinises taevas ja ta tundis ennast isegi veel hullemini kui eelmisel õhtul magama minnes.
Bäckström keetis musta kohvi ja valas endale kolm tassitäit püstijalu sisse. Pistis pintslisse selle, mis aedviljadest järel oli, ja jõi veel ühe pudeli mineraalvett. Siis väljus ta kodunt ja kõndis terve tee Solna politseimajja.
Samasugune põrgukuumus kui eelmisel päeval ja see, et termomeetri näit oli jõudnud ainult pisut üle kahekümne tõusta, tulenes kindlasti sellest, et oli veel öö. Tööle jõudis ta pisut pärast kella kuut. Väsimusest ümber kukkumas ning magamatuse ja tühja kõhu pärast arust ära. Üksi terves majas, sest kõik tema laisad ja küündimatud kolleegid norskasid alles kodus voodis.
Peaks otsima mingi koha, kus magada, mõtles Bäckström. Oma sihitutel otsingutel jõudis ta lõpuks keldrikorrusele garaaži.
„Sa näed ikka kuradima reibas välja, Bäckström,” ütles garaaživalvur, kes paistis juba kohal olevat ja pühkis näpud tunkede vastu puhtaks, enne kui oma õlise käe ulatas.
„Mõrvajuurdlus,” nähvas Bäckström. „Mitu ööd pole silmatäitki maganud.”
„Ära muretse,” ütles valvur. „Kasuta narkouurijate kuuti, mille ma neile eelmisel talvel kokku kruvisin.”
Siis avas ta tavalise sinise kongiauto uksed ja seal sees oli kõik, mida Bäckströmi olukorras mehel tarvis. Muu hulgas oli seal ka korralik voodi.
Kaks tundi hiljem hakkas ta end liigutama, sest tundis värske kohvi lõhna. Lisaks veel midagi, mis pidi küll hallutsinatsioon olema. Juustu ja võiga sarvesaiade lõhna.
„Vabandust, et ma tülitan,” ütles garaaživalvur, asetades põrandale suure kandiku ja võttes voodi kõrval toolil istet, „aga need jälitusosakonna eesrindlased tahavad oma kuudi välja ajada. Plaan on vist kuskil Rissnes mingeid vanu narkareid passida. Ma tõin sulle kohvi ja võileibu, kui sul soovi on.”
Kaks suurt tassi rohke piimaga kohvi, kaks juustuga sarvesaia, ilma et ta oleks arugi saanud, kuidas see kõik niimoodi läks. Siis tänas ta oma päästjat, oleks teda äärepealt emmanud, aga võttis viimasel hetkel aru pähe ning piirdus mehise käepigistuse ja seljalepatsutusega.
Siis läks ta spordisaali duši alla, pani selga puhta suvesärgi, mida ta hoidis oma toas ühes sahtlis, ja juba pool kümme hommikul istus komissar Bäckström Solna politsei kriminaalkuritegude osakonnas oma laua taga. Esimest korda kahe ööpäeva jooksul tundis ta ennast vähemalt poolenisti inimesena.
11
Reede hommikul kella kümne paiku käis Bäckströmi kabinetis külaline. Niemi kolleeg Jorge Hernandez ehk Chico palus komissari jutule.
Pigid, pigid, pigid, mõtles Bäckström ja ohkas sisimas raskelt. Seda valjusti välja öelda polnud tal aga plaaniski. Mitte pärast kõiki neid lugusid, mida ta oli kuulnud Peter Niemist, kes oli ju samamoodi pigi, täpsemalt öeldes jukkapekka ja eskimopigi, ja ilmselt temast kakskümmend aastat noorema Hernandeze parim sõber.
„Võta istet, Chico,” ütles Bäckström ja noogutas peaga teise tooli poole, naaldudes ise enda toolis tahapoole ja põimides sõrmed oma kõhu kurval varemel. Vähemalt mingi kümme kilo olen küll alla võtnud, mõtles ta, tundes samal ajal väikest viisi muret selle üle, mis toimub kehaga, mis talle alati püha oli olnud.
„Ma kuulan,” jätkas ta, naeratas ja noogutas oma külalisele innustavalt. Kuigi pigid ei tohiks politseinikuks üldse saadagi. Küllap on asi juustusaiades, mõtles ta.
Hernandezel oli üksjagu öelda. Eelmisel õhtul oli ta juures viibinud, kui kohtuarst nende mõrvaohvrit lahkas, ning ta alustas sellest, et kinnitas kolleeg Niemi hinnangut ohvri kaalu ja pikkuse kohta.
„Meeter kaheksakümmend kaheksa ja sada kakskümmend kilo,” teatas Hernandez. „Peter teab neid asju.”
Mis kuradi pärast mul seda vaja teada on, mõtles Bäckström.
„Seda on hea meeles pidada, kui me mõtleme kurjategija omaduste peale,” lõpetas Hernandez. „Nii suure ja raske kere liigutamine nõuab ikka omajagu rammu.”
Hoolimata ülekaalust ja eriti muljetavaldavalt rasvunud maksast oli Danielsson olnud üllatavalt heas konditsioonis. Kohtuarstil ei olnud erilisi tähelepanekuid ei tema südame, kopsude ega veresoonkonna kohta. Normaalne eesnäärme suurenemine ja muud ealised iseärasused. Muidu mitte midagi erilist, kui arvestada tema elustiili.
„Kui ta oleks lubanud endale igal aastal paar kainet kuud ja andnud maksale võimaluse tsüklite vahel taastuda, oleks ta võinud ka kaheksakümneseks elada,” ütles Hernandez.
Nagu kevadine mägioja, mõtles Bäckström ja noogutas nõusoleku märgiks. Võib-olla tuleks tüübist ikkagi vorsti teha, mõtles ta. Võibolla isegi konjakivorsti, arvestades kõiki neid aastaid, mis direktor Danielsson marinaadis on seisnud.
„Seda haamrijuttu tahaksime aga muuta,” ütles Hernandez. „Koljust tehtud röntgenipiltide järgi ei ole seal haamriga sobivaid vigastusi ja see puudutab nii haamrit ennast kui seda teist otsa, mis on kõver ja kaardus ja millega naelu välja tõmmatakse. Pealegi on haamri vars murdunud valelt poolt. Mitte sellelt poolt, millega naelu lüüakse. Murdekoht on teisel pool, naelte väljatõmbamise küljel, ja see viib mõtted sellele, et kurjategija murdis varre ära siis, kui proovis midagi naelakonksuga painutada. Probleem on selles, et me ei leia korterist ühtki murdmisjälge.”
„Võttis äkki kaasa,” pakkus Bäckström. „Näiteks seif?” Kus olid Danielssoni vanad