Kuus minutit pärast kuut ühendati ta Stockholmi politsei Kungsholmeni häirekeskusega. Operaator oli palunud tal telefoni otsas oodata, kõne sisu edasiütlemiseks ühenduse ajutiselt katkestanud ja saanud otsemaid vastuse ühelt Västerorti politsei patrullautolt, mis asus Frösundaledenil, kõigest paarisaja meetri kaugusel nimetatud aadressist. „Arvatav mõrv Solnas Hasselstigen 1.” Lisaks oli helistanud „meesisik” tundunud „kahtlaselt selge jutuga ja vaoshoitud”, mida tasuks teadmiseks võtta, kui helistaja ei üritanud lihtsalt politsei kulul nalja heita, vaid kui tegu peaks olema „tõsisemate vaimsete häiretega …”.
Operaatoril polnud aga aimugi, et asi oli märksa lihtsam. Et just Septimus Akofeli sobis suurepäraselt sedasorti avastusi tegema. Juba väikese poisina oli ta näinud rohkem tapetuid ja sandistatuid kui keegi teine tema uue kodumaa ülejäänud üheksast miljonist elanikust.
Septimus Akofeli oli väikest kasvu ja kõhetu, 167 sentimeetrit pikk ja kaalus viiskümmend viis kilo. Ent heas vormis ja treenitud, nagu oligi oodata inimese puhul, kes jookseb igal hommikul paar tundi mööda treppe ja pühendab seejärel terve päeva jalgrattasadulas ringi tuiskamisele, toimetades kätte kirju ja pakke kärsitult ootavatele klientidele, kes pealegi hoolivad oma maast ega pea oma pakki ainuüksi sellepärast ebaõiglaselt kaua ootama.
Septimus Akofeli nägi hea välja, tal oli tume oliivikarva nahk ja klassikaliselt puhtad näojooned ning profiil, mis oleks võinud pärineda iidvanalt Egiptuse vaasilt. Sellest, mis mõtteid tegelikult haudus keskealine rootslasest politseiinspektor, kes Stockholmi politsei häirekeskuses kõne vastu võttis, ei olnud tal muidugi õrna aimugi, ja oma lapsepõlvemälestuste unustamisega oli ta kõvasti vaeva näinud.
Kõigepealt oli ta allunud korraldusele ehk jäänud telefoni otsa ootama. Paari minuti pärast oli ta pead raputanud, lõpetanud kõne, mille politsei oli ilmselt juba unustanud, pannud ajalehekoti maha ja istunud korteriukse kõrvale trepile, et jääda ikkagi kohale, nagu ta oli lubanud.
Paari minuti pärast saabus talle seltsilisi. Kõigepealt avas ja sulges keegi ettevaatlikult välisukse. Seejärel vaiksed sammud trepil. Siis ilmusid nähtavale kaks mundris politseinikku, kõigepealt neljakümnendates meessoost politseinik ja poolviltu tema taga märksa noorem naiskolleeg. Meespolitseinik hoidis paremat kätt püstolipäral ja osutas vasaku käega tema poole. Mehe noorem naiskolleeg, kes tuli otse tema taga, hoidis paremas käes metallist teleskoopnuia.
„No nii,” ütles meessoost patrullpolitseinik ja noogutas Akofeli poole. „Teeme nüüd nii. Kõigepealt tõstame käed pea kohale, siis tõuseme rahulikult püsti, siis pöörame meile selja ja ajame jalad harki …”
Ei tea, kes meie, mõtles Septimus Akofeli ja tegi, nagu kästud.
4
Hasselstigen on Råsundavägeni väike põiktänav, kõigest paarsada meetrit pikk ja asub pool kilomeetrit jalgpallistaadionist läänes, otse Svensk Filmindustri kunagiste stuudiote ehk niinimetatud Råsunda filmilinnaku kõrval. Nüüdsel ajal on linnakust saanud eksklusiivne elurajoon, kus ei ole üürimaju, vaid ainult ühistud, ja kus on hoopis teistsugused asukad kui need, kes elavad aadressil Hasselstigen 1.
Maja aadressil Hasselstigen 1 oli ehitatud 1945. aasta sügisel, pool aastat pärast sõda. Ümberkaudsed inimesed rääkisid sellest kui majast, mille jumal või siis vähemalt majaomanik on ära unustanud. Tegu oli viiekorruselise tellishoonega, kus oli kolmkümmend väikest ühe- või kahetoalist korterit, ja mis oli üle kuuekümne aasta vana ning karjus juba ammu fassaadiremondi ja torude vahetuse ja kõigi muude sinna vahele jäävate tööde järele.
Ka üürnikud olid näinud paremaid aegu. Paarkümmend neist olid üksikud ja enamik pensionärid. Lisaks oli kaheksa vanemat paari, kõik pensionärid, ja üks keskealine, 49-aastane naine, kes elas kahetoalises korteris koos invaliidsuspensionil oleva 29-aastase pojaga. Naabrite silmis oli poiss üldiselt väheke imelik, kuigi meeldiv, ohutu ja vajadusel isegi abivalmis, ja ta oli eluaeg kodus ema juures elanud. Viimasel ajal elas poeg üksi, sest ema oli saanud insuldi ja viibis juba mitmendat kuud taastusravikliinikus.
Üheteistkümnel majaelanikul käis ajaleht, kuuel neist Dagens Nyheter ja viiel Svenska Dagbladet, ja juba aasta jagu hoolitses nende lehe kohalejõudmise eest Septimus Akofeli. Täpipealt kella kuue paiku igal hommikul ja ühtegi korda vahele jätmata.
Hasselstigeni majas elas kokku nelikümmend üks inimest. Või õigemini nelikümmend, kui täpne olla, sest üks neist oli just tapetud, ja juba neljapäeva ennelõunal oli Solna politsei käsutuses majaelanike nimekiri, kus oli kirjas ka ohver.
Telefonikeskusesse laekunud häire ja elanike nimekirja koostamise vahepeal juhtus samuti üht-teist. Muu seas saabus juba hommikul kakskümmend minutit enne kümmet mõrvapaika Solna politsei juurdluse juht, kriminaalkomissar Evert Bäckström. Kõigest kolm ja pool tundi pärast seda, kui tema keskuse kolleegid olid häire saanud, ja tegu oli tõelise sööstreageerimisega, kui võtta arvesse, kellega tegemist.
Sellele oli vägagi isiklik seletus. Eelmisel päeval oli Stockholmi politsei personaliarst pressinud Bäckströmilt välja lubaduse, et too muudab viivitamatult oma elustiili, ja arsti üles loetud meditsiinilised alternatiivid – kui Bäckström jätkaks oma elu samasuguse Bäckströmina – olid ka sellele patsiendile hirmu nahka ajanud. Vähemalt sedavõrd, et komissar oli pärast kainet õhtut ja ärkvel passitud ööd otsustanud oma uuele tööpostile Västerorti politseipiirkonna kriminaalosakonnas jala minna.
Rohkem kui nelja kilomeetri pikkune otsatu Kolgata. Kõrvetav päike halastamatult kuklas ja niimoodi kogu see lõputa tee tema õdusast pesast Kungsholmenil Inedalsgatanil kuni suure politseimajani Solnas Sundbybergsvägenil. Pealegi ei olnud õhutemperatuuri võimalik sõnadega kirjeldada ja see oleks võinud maha murda isegi maratoni olümpiavõitja.
5
Neljapäeva, 15. mai hommikul kell veerand kümme siras päike sinises pilvitus taevas. Olgugi et alles mai keskpaik, oli varjus juba kakskümmend kuus plusskraadi, kui Bäckström higist nõretavana Karlbergi kanali silda ületas. Ettenägelik nagu ta oli, oli ta enne kodunt lahkumist end ees ootavatele katsumustele kohaselt riidesse pannud. Suvine särk ja lühikesed püksid, ilma sokkideta sandaalid ja isegi külmkapist võetud veepudel, mille ta oli taskusse pistnud, et ähvardavat vedelikukaotust vajadusel ennetada.
Abi ei olnud millestki. Kuigi ta oli esimest korda pärast täisikka jõudmist vabatahtlikult terve ööpäeva kaine olnud – täpsemalt öeldes mitte üks tilk kahekümne viie ja poole tunni jooksul –, ei olnud ta end elu sees nii sandisti tundnud.
Ma löön selle kuradima soolapuhuja maha, mõtles Bäckström. Kust see pohmell nüüd tuli? Mitte üks tilk, ja kuigi oli alanud juba teine ööpäev kainena, tundis ta end sama reipana kui kõrgepingeliinidesse lennanud kotkas.
Just sel hetkel helises tema mobiiltelefon. Solna jaoskonna korrapidaja.
„Sind oodatakse, Bäckström,” ütles korrapidaja. „Ma olen sind ausalt öeldes juba hommikul kella seitsmest saadik taga ajanud.”
„Pidin kripos ühel varahommikusel koosolekul käima,” valetas Bäckström, kellel oli õnnestunud umbes sel kellaajal lõpuks ometi oma voodis teadvus kaotada.
„Milles siis asi on?” lisas ta täiendavate küsimuste ennetamiseks.
„Meil on sulle üks mõrvajuhtum. Kohapeal kuluks kolleegidele väheke abi ja nõu ära. Keegi on ühe vana pensionäri maha löönud. Kuriteopaik olevat paras tapamaja.”
„Mis me veel teame?” mühatas Bäckström, kes hoolimata äsja kuuldud rõõmusõnumist ei tundnud end grammigi paremini.
„Mina ise palju rohkem ei tea. Mõrv, kindla