„Kas mu kleit ei meeldi sulle?” küsis Grace.
Mallory kehitas õlgu. „Väga kena.”
Grace ei jäänud vastusega rahule. „Mis sellel siis viga on?”
„See on lihtsalt … ah, ma ei tea. Sa ju tunned Vanessat. Kõik peab olema viimase peal, tõeline suurmood. 1956. aasta uusim moeröögatus …”
„Mis on tõesti tähelepanuväärne, sest me elame aastas 1955, Mal.”
„Just seda ma tahtsingi öelda! Ta on ajast ees.”
„Võib-olla tõesti, aga mul pole tarvis Vanessaga võistelda, või on? Kõik ei saa olla teerajajad. Selle naise käsutuses on liiga palju aega ja liiga palju raha.”
„Ehk on sul isegi õigus, aga keegi ei soovi tema pidudelt puududa. Ka sinul on aeg organiseerida üks tõeline pidu. Täna õhtul avaneb sul võimalus Vanessa külaliste nimekirjast mõned nimed pihta panna. Mul on käekotis pisike märkmik ja sulepea, mida sul võib tarvis minna.”
„Jumal hoidku!” tundis Grace hirmuvärinaid. „Kui absurdne mõte!”
„Ma räägin tõsiselt!” Mallory pööritas silmi. „Huvitav, millega sa end Oxfordis lõbustasid?”
„Minu onu on õppejõud. Meie pool söödi lillkapsajuustu ja mängiti bridži.”
„Jube!” naeris Mallory. „Kui sa tahad oma abikaasale kasulik olla, pead suhtlemishirmust üle saama. Teda ei edutata ainult hea välimuse eest,” naeratas naine. „Kas sul siin paremat valgust pole? Kuidas meeldib?” Ta tõusis ja keerutas end ringiratast, demonstreerides õlgu paljastava kleidi maani ulatuvat sügavpunast seelikuosa. „Uhiuus. Simpsonsi kaubamajast.”
„Väga võluv.” Grace tõmbas selga meresinise kleidi. „Välgumihkel peaks samuti seal olema.”
Mallory tuhlas sigaretikarbis ringi. „Mina küll ei leia. Oota.” Ta pistis suitsu täiuslikult värvitud suu nurka. „Las ma aitan.”
Grace seisis Mallory ette ja lasi tal luku kleidi seljal kinni tõmmata. „Kindlasti on välgumihkel Rogeri käes. Meil lähevad need alailma kaduma. Aga see oli minu lemmik. Kui ta ka selle ära kaotas, löön ta maha.”
Mallory võttis sõrmede vahele mitu sentimeetrit kangast, mis oleks pidanud tihedalt Grace’i pihta ümbritsema. „See kleit on sulle liiga suur. Sa oled jälle kaalust alla võtnud.” Tema hääletoon oli süüdistav.
Grace läks üle toa peeglilaua juurde, avas sahtli ja tõmbas välja tikutoosi. Ta viskas tikud Malloryle, kes need kunagise poisitari mällusööbinud refleksiga õhust kinni püüdis. „Palun süüta mulle ka üks suits.”
„Suurima rõõmuga. Sa oled minu tänaõhtune kohtingupartner.”
„Ma olen kutse eest sulle tänulik.” Grace tabas peeglis naise pilgu ja tegi pärliga kõrvarõngaid kinnitades talle silma. Muidugi sai ta aru, et tegelikult püüdis Mallory teda aidata. „Sinust oli kena mind kaasa kutsuda.”
„Sa ei tohi Rogeri äraolekul aega raisata.” Mallory süütas kaks sigaretti ja ulatas teise neist Grace’ile. „Pealegi ei avane mul just sageli võimalust eelistada oma abikaasale kedagi, kes ka kuulab, mida ma räägin. Muide, mu mees ei salli Vanessat silmaotsaski ja arvab, et ta mõjub mulle halvasti.”
„Mõjub või?”
„Muidugi.” Mallory võttis laualt raamatuvirna pealt reklaamvoldiku. „Mis see veel on?”
„Ei midagi olulist.” Grace’il oli kahju, et ei taibanud neid silma alt ära panna. „Lihtsalt ühe kursuse ajakava.”
„Oxfordi Sekretäride Kolledž?” Mallory lehitses voldiku läbi; loomulikult avanes see kohe selle koha pealt, kus Grace oli lehekülgede nurgad narmendama ajanud. „Masinakirja ja kontori juhtimise kursus edasijõudnutele? Raamatupidamine?” Ta tegi grimassi. „Mida see veel tähendab?”
„Iial ei või teada, millal midagi tarvis läheb.” Grace lükkas jalga kõrge kontsaga meresinised kingad. „Ühel heal päeval võib Roger teha oma firma. Sellisel juhul läheb talle tarvis minu abi; ma võin korraldada ärikohtumisi, trükkida kirju …”
„Aga Grace, sul on töökoht juba olemas,” täheldas Mallory. „Sa oled tema abikaasa.”
„Abikaasaseisus pole töö, Mal.”
Mallory heitis sõbrannale kiire pilgu. „Tõesti? Huvitav, kas sa ikka lugesid abielutunnistusel läbi ka väikeses kirjas trükitud osa? Sinu kohuseks on luua kodu, pere, nägemus teie kohast maailmas ja liikumissuunast. Mõtle selle üle järele – millisesse kooli te panete oma lapsed, kus te hakkate veetma nädalalõppe, kes kuuluvad teie suhtlusringkonda – see kõik sõltub sinust.” Tema häälele lisandus peenutsev aktsent. „Ah et perekond Munroe? Muidugi tean! Kas pole vapustav naine? Tema poeg käib meie vanima poja Harrow’ga samas kolledžis. Ja tema kodust olen ma vaimustuses. Aga sina?” Mallory tõmbas veel ühe mahvi ja viskas voldiku lauale. „Usu mind, kullake, sinul on töökoht juba olemas. Pealegi on kursused Oxfordis. Kui mitu korda ma pean sulle meelde tuletama, et sa elad Londonis?”
„Seda küll, aga kursused kestavad vaid paar kuud.”
„Paar kuud? Oled sa hull? Mida peaks Roger sinu äraolekul tegema?” Mallory hingas välja. „Tõsijutt, sa peaksid vabal ajal õppima midagi kasulikku.”
„Nagu näiteks?”
„Ma ei tea …” Enesetäiendamise mõte oli naisele võõras. „Lilleseadet. Või harfimängu.”
„Harfimängu? Mis kasu mul sellest võiks olla?”
Mallory mõtles viivu. „See mõjub rahustavalt. Kas pole nii? Ja sa saad publiku ees silitada midagi, mis on sinu jalgade vahel!”
„Armas taevas, kui rikutud mõtlemisega sa oled!” puhkes Grace naerma. „Tahad kuulda, mis mind rahustab – kartoteegikapi korrastamine, uute kantseleitarvete tellimine või aastabilansi koostamine.”
„Grace …” Mallory ringutas meeleheites käsi. „Kas sa üldse kuulad, mida ma räägin? Jumala eest, sa pole praegu Oxfordis. Ma võin avaldada väikese saladuse,” alandas naine hääle valjuks sosinaks, „nimelt meestele ei meeldi mitte targad, vaid sarmikad naised!”
„Ei või olla!” ahmis Grace üllatust teeseldes õhku. „Sa ei arva ometi, et ma olen sarmikas?”
Mallory pööritas silmi. „Muidugi oled sa veetlev. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et …”
„Saan aru,” katkestas Grace teda poolelt sõnalt. Malloryt polnud võimalik panna meelt muutma. Iga kord, kui nad kokku said, oli naisel mõni uus ettepanek, kuidas talle kodukujundusoskusi õpetada; naine oli veendunud, et Grace’il sedalaadi anded puuduvad. Miks peaks tänane õhtu olema erand?
Mallory kontrollis puudritoosi peeglist, kas huulepulk püsib kenasti peal. „Ja millal Roger koju jõuab?”
„Nädala pärast. Võib-olla varem.”
„Ta on päris kaua äriasjus ära olnud. Kindlasti tunned sa temast puudust.”
Grace ei lausunud sõnagi.
„Kui ta jälle kodus on, unustad sa oma rumalused ära. Aga praegu mõtle parem sellele, kas sa leiad ka sobiva vöö?” Ta nihkus kleidi kahisedes Grace’i selja taha. „Uskumatu! Kas keegi pole sulle selgitanud, et esimese paari abieluaasta jooksul tuleb kaalus juurde võtta? Miks pean mina mängima hella ristiema, kui sa ise ei taha priskemaks saada?”
Pilk Grace’i silmis muutus. Sügavalt sisse hinganud, keeras ta pea kõrvale. „Ma kardan, et sobivat vööd ei leidu,” pomises ta kapis rippuvaid kleite sobrades.
Mallory