„Olen.”
„Ja siin on teie nimi?” Tüdruk osutas karbi kaanele.
Ühte nurka oli kirjutatud tema nimi: Grace Munroe.
Grace tundis külmavärinat. Käekiri oli samasugune, tugevalt kaldu, nagu ta oli näinud härra Tissot’ advokaadibüroos ühel dokumendil. „Jah,” noogutas ta, „see olen mina.”
Grace avas kaane.
Karbis oli oma poolest tosinast hiina portselanist kujukesest koosnev kollektsioon, mis oli ajalehepaberissse mässitud; õrnad ülemeelikud lamburineiud valgete nägude ja lilleliste kleitidega, just sedasorti odavad sentimentaalsed nipsasjakesed, mida ta jälestas.
„Proua d’Orsey andis need maman’i kätte hoiule ja palus teile edasi anda. Ta ei tahtnud, et härra Migret kujud endale saaks.”
„Kes on härra Migret?”
„Härra Migret on … ah … l’antiquaire’i omanik … Il vend … he sells …des bibelots … hmm … de seconde main …” osutas tüdruk oma käele.
„Asju, mis lähevad teiste kätte?” mõistatas Grace. (Äraarvamismängudes oli ta alati tugev olnud.)
„Jah,” noogutas tüdruk. „Teise ringi pood. Kui keegi sureb, viib tema majast mööbli ära.”
„Kas tema viis ka siit mööbli ära?”
„Jah.” Tüdruk pööras minekule.
„Oota!” peatas teda Grace. „See härra Migret – kas sa tead, kus tema pood asub?”
„Tal on kauplus … hmm … Rue Saint-Claude’il.”
„Rue Saint-Claude,” kordas Grace tänava nime pähe õppides. „Kas see on lähedal?”
„Paar tänavat edasi.”
„Aitäh.” Grace astus sammu ettepoole. „Kas ma saaksin kohtuda sinu emaga? Ma tahaksin teda tänada ja rääkida proua d’Orseyst.”
Tüdruk kõhkles, ilme äkitselt valvsaks muutunud. „Minu ema ei räägi inglise keelt, proua.”
„Hästi, aga ehk saad sina mind aidata,” tegi Grace naeratades ettepaneku. „Sa võid istuda meie vahel. Või aitab meid härra Tissot, seesama mees, keda sa nägid allkorrusel.”
Tüdruku otsmik tõmbus kipra. „Emale ei meeldi klatšida.”
„Me ei klatšigi. Mul on lihtsalt paar küsimust proua d’Orsey kohta.”
„Seda küll, aga …” Tüdruk nihkus uksest kaugemale. „Ma ütlen emale. Aga ta on väga hõivatud.”
Tüdruk hakkas trepist alla minema.
„Kas sina tundsid teda?” hõikas Grace talle järele.
Tüdruk pööras end ringi. „Proua d’Orseyd?”
„Jah.”
Tütarlaps mõtles viivu. „Ükskord kinkis ta mulle sünnipäevaks nuku. Ma sain siis viieseks. See oli väga ilus – päris juustest tehtud blondide lokkide ja portselanvalge näoga. Mul ei ole kunagi olnud nii kaunist nukku.”
„Tähendab, ta oli teie peresõber?”
Tüdruk vaatas talle ilmetu näoga otsa. „Oh ei, proua. Ema ei lubanud mul nukku endale jätta.”
„Miks mitte?”
Tüdruk niheles kohmetult. „Seda peate küsima ema käest, proua.”
Grace saatis pilguga tütarlast, kes taganes varjulisse koridori ja lippas trepist alla. Kusagilt kaugelt altpoolt oli kuulda ärevaid summutatud hääli ja prantsuskeelset juttu. Seejärel uks sulgus ja kõik jäi vaikseks.
NEW YORK, 1927
Toatüdrukud ei tohtinud hotellikülastajate tuppa siseneda enne, kui olid kolm korda koputanud. Kõigepealt üks kord. Seejärel veel kord, natuke valjemini, samal ajal hõigates: „Toateenindus!” Lõpuks pidid nad ukse lukust lahti keerama ja lävel peatuma. „Toateenindus!” tuli hõigata viimast korda uksele koputades. Sellest hoolimata võis nende silmadele sageli avaneda piinlik vaatepilt, mille hulgas otse vannist tulnud külalise nägemine polnud sugugi kõige kohutavam.
Hämmastav oli aga see, kui palju oli neid, kes kuulsid küll toatüdruku hõiget, aga ei reageerinud. Eva oli märganud, et kui ta vormikleiti kandis, muutus ta nagu nähtamatuks. Ning olukordades, millesse sattumist oleks peetud ebasündsaks juhul, kui tal oleksid seljas olnud tavalised rõivad, oli ta otsekui haihtunud.
Selliseid reegleid järgis Eva ka nüüd, minnes tuppa number 313 puhtaid rätikuid viima.
Koputustele ei vastatud.
Vannitoa uks oli veidi paokil ja ta kuulis, et veekraanid olid lahti keeratud.
„Toateenindus!” hüüdis ta veel kord. „Ma jätan teie vannilinad voodile, härra.”
„Tänan.”
Tüdruk pani rätikud käest.
Laual olid laiali mängukaardid; need olid laotud mitmesse ritta ja jagatud virnadesse. Eva oli sageli pealt vaadanud, kui mängiti Solitaire’i, aga seda mängu siin nägi ta esmakordselt. Sellegipoolest arvas ta end ära tundvat teatud kindla mustri.
Ta nihkus lauale lähemale.
Süsteem polnud sugugi selge.
Asi polnud lihtsalt kaardimastides.
„Sedasi.” Härra Lambert seisis vannitoa uksel, ümber ainult vannilina, ja pühkis lõualt habemevahu jääke. „Huvitav, mis sul nüüd kavas on?”
Eva haaras ehmunult rätikud sülle. „Vabandust, armuline härra.” Ta suundus ukse poole.
Mees nõjatus vastu vannitoa ukse piita. „Oled kindel, et ei unustanud midagi?”
Tüdruk vaatas kohkunult meest. Mees oli vannilina ümber piha keeranud; ta oli hea kehaehitusega, päevitunud rinda ehtisid tumedad lokkis karvad.
Mees naeratas.
„Oh!” Eva tajus, et punastab, ning ulatas talle rätikud. „Palun vabandust, armuline härra.”
„Kas sa pole mitte seesama tüdruk, kes mind koridoris teretas?”
„Ma … jah.”
Mees osutas peaga kaardimängule. „Pilk, millega sa kaarte vaatasid, viis mind mõttele, et võib-olla proovisid sa välja nuputada, kuidas jätkata. Neid, kes seda suudavad, pole just palju.”
Mehe sõnad kõlasid väljakutsena.
„Lase käia,” valgus mehe näole lai naeratus, „räägi, mida sa näed.”
Tüdruk vaatas uuesti kaarte. „Mulle tundub, et seal on kõige väiksemate numbritega kaardid. Või kõige tugevamad, sõltub, millest alustada.”
„Õige,” noogutas mees. „Sa ei taha ometi väita, et oled varem mänginud?”
„Ei, armuline härra. Kaardimäng on paheline tegevus.”
„Nagu enamik tegevusi. Aga kui sa kunagi ei mängi, kuidas sa siis ära arvasid?”
„Mul on päris hea numbrimälu.”
„Tõesti?” Mehe silmad ahenesid. „Kuidas sa tead, et sul on hea numbrimälu?”
Miskipärast tekkis tüdrukul tugev soov end kaitsta. „Vabandust. Ma eksisin.”
Härra Lambert läks tualettlaua juurde ja süütas sigareti. „Kas sa kardad, et ma teen sulle haiget või tõmban sulle pahanduse kaela?”
Tüdruk raputas pead.
„Niisiis,” sõnas mees voodiservale istudes, „kas sa vastad või mitte?”
„Varem