Aeg-ajalt pakuti neile maiuspalu – pärastlõunaetendusi Strandi teatris, kus nad seisid puupüsti rahvast täis rõdul, misjärel suunduti koos Riker’si rohupoe leti äärde võileibu sööma. Vahel käisid nad ka Times’i väljaku tulesid imetlemas, ootasid teatritest väljuvaid inimesi ja arvustasid moekate naiste tualette.
Mõnikord jalutasid nad läbi Central Parki Viiendale avenüüle, möödudes tee äärde jäävatest uhketest kaubamajadest, kuhu nad ei söandanud kunagi sisse astuda. Linna idapoolses osas oli mitu kauplust – nende poekeste omanikeks olid immigrandid –, kust sai osta kangaid, kaubelda kingadega ja pantida ehteid.
Sis viis Eva rahvaraamatukogusse ja näitas talle, kuidas saada lugejakaarti. Hiljem käis Eva iga nädal mõnuga lugemas Charles Dickensi, Jane Austeni, Anthony Trollope’i, Henry Jamesi ja Elizabeth Gaskelli teoseid. Need julgustasid teda unistama tagasihoidlikest oludest pärit kangelannadest, kes saavad enneolematu tähelepanu osaliseks; vaimustavatest armastuslugudest, mis suudavad ületada klassivahed; õnne ootamatust pöördumisest. Raamatute lehekülgedel oli kõik võimalik, isegi temasuguse tüdruku jaoks.
„Sinu häda on see, et sa oled romantik,” teatas Sis ühel pühapäeva pärastlõunal, kui nad köögis raadio kõrval istusid ja kudusid. „See ei vii sind kusagile. Sa pead olema praktiline. Romantikud lasevad liiga kergesti oma südame murda.”
„Nii see on,” nõustus sel korral temaga ka Rita, kes oli paistes jalad tühja juurviljakasti peale toetanud. „Sa vajad meest, kellel on korralik töökoht ja kes ei joo ega mängi hasartmänge. Sellist, kes ei peksa liiga palju sind või lapsi, ja kes käib kirikus. Mitte ükski minu abikaasa ei jõudnud iial missale. Olgu see sulle õppetunniks,” hoiatas ta. „Tõde seisneb selles, et nad polnud pühapäeva hommikuti kunagi nii kained, et oleksid suutnud end voodist välja ajada.”
Sis jäi mõttesse. „Ehk tunneb minu Charlie kedagi, kes sulle sobiks.”
Tema ise oli juba kihlatud Iroquois’ hotelli noore uksehoidjaga ja ülihea tagatrepipersonali suhtekorraldaja. Sis suhtus abielusse nagu riigipöördesse; loomupäraste ürgmehelike instinktide oskusliku troonilt tõukamise järel tuli neid pidevalt rünnata ning sõjaväelise halastamatuse ja meelekindlusega enda alluvuses hoida.
Ise alles seitseteist, oli ta juba üle vaadanud ja tagasi lükanud rohkem mehi, kui kõik ülejäänud toatüdrukud kokku. Esimese palga oli ta investeerinud Iiri pitsi, mida oli terve rullitäis ja mis oli mõeldud tema pulmakleidi jaoks. Sis teadis täpselt, millises piirkonnas ta tahab elada, milline maja talle sobib ja isegi seda, missugused on tema tulevaste laste (kõik poisid) nimed ja elukutsed. Tagasihoidlikest oludest hoolimata oli ta kokku kuhjanud märkimisväärse hulga vajalikku majapidamiskraami, portselannõusid ja voodilinu ning hoidis kogu kraami oma voodi alla lükatud reisikohvris, mida ta nimetas „lootuste laekaks”.
Charlie oli Sisist vaid paar aastat vanem ja polnud saanud tütarlapselt ainsatki suudlust. Sellest hoolimata tegeles Sis juba mehe raha ja karjääriga; ta sundis meest töötama lisavahetuses ja õppima õhtukoolis raamatupidamist, eeldades, et ühel heal päeval edutatakse mees hotelli registraatoriks.
Mees aga tundis tema ees aukartust. Mõnikord tuli noormees kaasa parki jalutama või kohtus nendega pärast kino (Sis ei lubanud tal istuda enda kõrval pimedas saalis, et ta asjast valesti aru ei saaks), ning Eva märkas, et kui mees viibis Sisi lähedal, peegeldus tema näolt hirmusegune uhkus.
„Võta endale mees, kellel on domineeriv ema,” soovitas Sis. „Charlie mamps on lesk, kes peab toitma seitset last ja keda soojendab ainult Piibel. Sellest hetkest alates, kui Charlie hommikul ärkab, tunneb ta end süüdlasena, aga kõige olulisem on see, et ta on harjunud täitma naisterahva käske.”
Eva noogutas.
Ta ei vaielnud Sisi nõuannetele kunagi vastu. Kui ta soovis, et õhtu mööduks rahulikult, polnud mõtet seda teha.
„Armas taevas!” pahvatas Rita Evale osutades naerma. „Temaga tuleb sul veel palju vaeva näha! Teda on palju raskem voodisse meelitada kui sind, Sis.”
Kõik jäid Evat vaatama.
Ta tundis, kuidas põsed punaseks värvuvad.
„Ta pole veel täiskasvanuks saanud, muud ei midagi!” tulistas Sis vastu. „Pealegi õnnestus isegi sinul saada endale mitu meest ja ka sina pole mingi Seeba kuninganna!”
Aga kui teema muutus, tõusis Eva vaikselt püsti ja lahkus.
See oli tõsi: ta oli liiga kõhn, tema nägu oli liiga pikk ja näojooned näisid olevat välja venitatud nagu mõnel pühapäevalehe koomiksikangelasel.
Sis oli pikka kasvu blondiin ja sarnanes naeratava Gibsoni-tüdrukuga reklaamplakatilt.
Eva oli lühike, tõmmu, võõrapärase välimusega.
Ta astus kitsale pimedale kõnniteele ja istus üksi tagatrepile. New Yorgi soe niiske õhk klammerdus öö külge, soovimata lõdvendada oma lämmatavat haaret. Ometi kuulis Eva võimalusterohket suurlinna suminat; pidevat liikumist, mis lubas, et maksku mis maksab, aga kõik muutub.
Kõigi raamatute kangelannad kahtlesid endas ja sattusid ebaõiglase kriitikatule alla. Ja kõigil puhkudel oli see nende otsusekindlust vaid tugevdanud. Pealegi, mida teadis Rita? Kui Eva oleks tahtnud terveks eluks tualetipotte küürima jääda, võinuks ta Rita nõuannet kuulda võtta. Aga ta ei tahtnud. Ta tahtis enamat.
Ta ei teadnud päris kindlalt, mis see võiks olla või kuidas seda kätte saada. Praegu polnud veel tarviski selle peale mõelda. Ta võis lihtsalt istuda ja imetleda tähti, mis pidid kusagil sugugi mitte kaugel olemas olema ja plinkisid õhtutaevast katva paksu pilvekihi taga.
PARIIS, 1955. AASTA KEVAD
Advokaadibüroo Frank, Levin ja Beaumont asus Rivoli tänaval, võlvitud kaarkäigu peal ülakorrusel. Grace oli saanud viimase pärastlõunase vastuvõtuaja ja kui ta oli sekretäriga kohmakas prantsuse keeles veidi vestelnud ja veelgi suuremasse segadusse sattunud, juhatati ta härra Tissot’ kabinetti, milleks oli kahe Louvre’i muuseumi põhjatiiva poole avaneva aknaga nurgatuba.
Grace võttis istet, mantel ikka veel seljas, käekott kramplikult sülle surutud. Siinviibimine oli kuidagi ebatõenäoline, nagu liiga eredate värvidega ärevust tekitav unenägu.
Ta polnud harjunud reisima üksi. Mallory oli tungivalt nõudnud, et ta peatuks hotellis Raphael, kus Mallory oli enne sõda ööbinud koos emaga. Champs-Élysées’ avenüü läheduses paiknev hotell oli vaiksel tagasihoidlikul moel suursugune; see oli palju kenam nendest hotellidest, mille Grace ise oleks välja valinud. Tema tuba polnud üüratu suur, aga sellel olid kõrged laed ning heleroosa ja kahvatu kollakasroheline sisustus; kardinate kohale kinnitatud siidtaftist kaunistustelt peegeldusid vastu naiselikud suhkruvativärvid ja voodit kattis paks tikandiga päevatekk. Voodi kohal rippus isegi kroonlühter. Eelmisel õhtul oli ta seda selili lamades hämmastunult silmitsenud. Kahtlemata lootsid prantslased, et siin toimub midagi palju huvitavamat, kui inglased suutsid endale ette kujutada.
Toal oli väike rõdu, vaevu paari jala laiune. Grace avas uksed, astus välja ja jäi üksisilmi vaatama all kulgevat laia puudega ääristatud tänavat.
Linn jättis küllusliku, lausa häbitult kauni mulje. Londonis oli sõda terved kvartalid maatasa teinud, hävitanud kogu ümbruskonna. Maastikku ilmestasid betooni sees haigutavad haavad ja söestunud kiviprügihunnikud; kunagisi uhkeid ehitisi asendasid just sellised grotesksed mälestusmärgid. Siin aga olid kõnniteed siledad ja ühetasased, linna siluett terviklik. Pariis oli seljataha jätnud kõik kahjustused, mis okupatsioon oli talle põhjustanud.
Isegi õhk lõhnas siin peenemalt; see polnud niiskest õlisest kivisöehaisust paks, vaid selge, maismaad hellitava päikesevalguse ja soojuse õrna aroomiga.
Kohv, mida talle hommikusöögi ajal pakuti, oli šokeerivalt kange, sarvesai helvestena pudenev ja võine – pigem küpsise või koogi moodi. Kui dekadentlik, et inimesed sõid neid iga päev! Ometi takistas