Minu kadunud abikaasa kogutud teoste täielikult kommenteeritud väljaanne. Ümbrispaberi pöörded täis tollidepikkusi imetlevaid arvustusi ja kõigi ajaloovaldkondade tunnustatud ekspertide kommentaare. Pole paha ühe elutöö kohta. Saavutus, mille üle võib uhke olla. Kompaktne, kaalukas, autoriteetne.
Ladusin köited voodi kõrvale lauale, et neid hommikul mitte unustada. Pealkirjad raamatuselgadel olid muidugi erinevad, kuid ma sättisin nad nõnda, et „Frank R. Randall” iga pealkirja lõpus jäi teiste samasugustega kohakuti. Tähed sätendasid öölambi valguskumas kristallselgelt.
Võõrastemaja oli vaikne; turismihooaeg ei olnud veel alanud ja need vähesed, kes siin peatusid, olid ammu magama läinud. Teisest voodist kostis Brianna vaikset nohistamist, ta keeras unes külge ja pikad punased kiharad jäid üle tema magava näo rippu. Pikk paljas jalg sirutus voodiriiete alt välja ja ma tõmbasin sellele vaikselt lina peale.
Soov magavat last puudutada ei kao kunagi, isegi kui laps on emast hulga pikem ja juba ise naine, ehkki alles noor. Pühkisin juuksed Brianna silmilt tagasi ja silitasin ta juustekrooni. Ta naeratas unes, see oli põgus rahuloluvälgatus, mis sealsamas haihtus. Minu naeratus püsis kauem, ma vaatasin teda ja sosistasin tema unest kurtidesse kõrvadesse, nagu olin seda teinud sadu kordi varemgi: „Jumal küll, sa oled nii tema moodi.”
Neelatasin alla kurku kerkinud klombi – nüüdseks oli sellest peaaegu et harjumus saanud – ja võtsin toolileenilt hommikumantli. Šoti mägismaal oli aprillikuus neetult külm, kuid ma polnud veel valmis otsima sooja pelgupaika omaenda voodis.
Olin perenaisel palunud võõrastetoas kamin küdema jätta, kinnitades talle, et enne magamaminekut teen tule ise kustu. Sulgesin vaikselt ukse, pikkade väljasirutatud jäsemete ja sinisel vatitekil voogavate punaste siidkiharate pilt alles silme ees.
„Pole seegi ühe elutöö kohta paha,” sosistasin pimedasse koridori. „Võib-olla mitte nii kompaktne, aga paganama usaldusväärne.”
Väike võõrastetuba oli hämar ja hubane, kaminatulest oli jäänud vaid kõige jämedam tukk, mille ümber loitsid ühtlased madalad leegid. Tõmbasin väikese tugitooli kolde ette ja panin jalad kaminapiirdele. Kuulsin mitmesuguseid nüüdisajal tavalisi helisid – all keldris surises tasakesi külmkapp, kuskil undas keskküte, mis muutis kamina pigem mugavuseks kui vajaduseks, väljast kostis juhuslikult mööduva auto mürinat.
Kuid kõige selle all laotus mägismaa öö sügav vaikus. Istusin täiesti liikumatult, et selleni jõuda. Viimati olin seda tajunud kahekümne aasta eest, kuid vaikuse rahustav võim oli alles, ta püsis kindlalt mägede vahel.
Pistsin käe hommikumantli taskusse ja võtsin kokkumurtud paberilehe – koopia sellest, mille olin andnud Roger Wakefieldile. Oli liiga pime, et lehelt midagi lugeda, kuid ma ei pruukinud nimesid nähagi. Murdsin paberi siidriide alla peitunud põlvel lahti ja jäin pimesi loetamatut kirja silmitsema. Libistasin sõrmega mööda iga rida, pomisedes ükshaaval meeste nimesid nagu palvet. Nad kuulusid selle külma kevadöö juurde, rohkem veel kui mina. Kuid ma vaatasin üksisilmi tulle ja lasin väljas valitseval pimedusel valguda enda sees valitsevaisse tühemikesse.
Ja nimetades nende nimesid, otsekui kutsuksin ma neid kohale, alustasin tagasiteed üle pimeda tühjuse sinna, kus nad mind ootasid.
2
Asi läheb keerulisemaks
Järgmisel hommikul lahkus Roger Cullodeni mõisast, kaasas kaksteistkümmend lehekülge märkmeid ja hinges süvenev segadus. Polnud kahtlust, et see, mis oli alguses tundunud küllaltki lihtsa ajaloolise uurimisülesandena, kippus võtma veidraid pöördeid.
Ta oli Cullodeni lahingus langenute nimestikust leidnud vaid kolm nime, mis klappisid Claire Randalli nimekirjas sisalduvate nimedega. Selles polnud iseenesest midagi imelikku. Charles Stuarti armees sama hästi kui puudus täielik ülevaade meestest, sest mõned klannivanemad ühinesid „kena printsiga” ilmselt hetkelise tuju ajel ja teised lahkusid veel tühisemal põhjusel enne, kui nende meeste nimed ühessegi ametlikku dokumenti jõudsid. Mägilaste armee arvepidamine, mis parimal juhul oli ebajärjekindel, oli lõpu poole peaaegu täielikult koost lagunenud; lõpuks ei ole ju erilist mõtet pidada täpseid palgalehti, kui pole millegagi meestele palka maksta.
Roger pakkis oma kiitsaka kogu ettevaatlikult vanasse Morrisesse, tõmmates masinlikult pea õlgade vahele, et seda mitte ära lüüa. Ta võttis kaenla alt kausta, avas selle ja kortsutas kopeeritud materjale vaadates kulmu. Kummalisel kombel figureerisid peaaegu kõik Claire’i nimekirja mehed armee palgalehtedel.
Jah, selle või teise klanni üksusest võis mehi sedamööda, kuidas lähenev katastroof aina ilmsemaks sai, ka deserteeruda; selles poleks olnud midagi ebatavalist. Ent käesoleva loo tegi nii arusaamatuks see, et Claire’i nimekiri sisaldus otsast lõpuni Lovati isanda rügemendi nimekirjas; see rügement oli saabunud üsna viimasel hetkel, täitmaks Lovati isanda Simon Fraseri Stuartitele antud lubadust.
Kuid Claire oli selgesti öelnud – ja pilk tema nimekirjale kinnitas seda –, et kõik need mehed pärinesid väikesest Broch Tuarachi nimelisest mõisast Fraserite maade edelanurgas, sisuliselt MacKenzide territooriumi piiril. Vähe sellest, Claire oli kindlalt öelnud – ja pilk tema nimekirjale ka kinnitas seda –, et need mehed olid mägilaste armees olnud juba Prestonpansi lahingust peale, mis oli toimunud sõjakäigu alguses.
Roger raputas pead. See ei klapi. Kindel, et Claire eksis ajaga – ta ju ütles ise, et ta pole ajaloolane. Kuid ilmselt mitte kohaga? Ja kuidas võisid mehed, kes ei olnud Fraserite klannivanemale truudust vandunud, äkki olla Simon Fraseri käsutuses? Tõsi, Lovati isandat tunti kui „vana rebast” ja seda põhjusega, kuid Roger kahtles, kas isegi nii aukartustäratav vana krahv võis olla nii nutikas, et millegi sellisega hakkama saada.
Omaette kulmu kortsutades pani Roger auto käima ja sõitis parkimisplatsilt minema. Cullodeni arhiivid olid masendavalt lünklikud, koosnedes suuremalt jaolt lord George Murray ohtrasõnalistest kirjadest, milles nurisetakse varustusprobleemide üle, ja esemetest, mida on hea turistidele vaatamiseks vitriini panna. Roger vajas enamat.
„Pea hoogu, kukepoeg,” talitses ta ennast, pöördel silmanurgast tagasivaatepeeglisse kiigates. „Sinu ülesanne oli välja uurida, mis sai neist, keda Cullodeni lahinguvälja maha ei löödud. Mis tähtsust sel on, kuidas nad sinna said – oluline on, et nad tulid lahingust ühes tükis tagasi.”
Aga ta ei suutnud seda peast visata. Asjaolud olid liiga kummalised. Nimed kippusid meeletu kiirusega segi minema, eriti mägedes, kus jäi mulje, et mistahes ajahetkel kannab umbes pool meestest nime „Alexander”. Järelikult tunti inimesi enamasti lisaks nende perekonna- või klanninimele ka kohanime järgi. Vahel kohanimi isegi asendas perekonnanime. Näiteks üks silmapaistvamaid jakobiitide väejuhte Lochiel oli tegelikult Donald Cameron Lochielist, mis eristas teda kenasti sadadest teistest Donald Cameronidest.
Ja need mägilased, kelle nimi ei olnud Donald või Alec, olid Johnid. Nendest kolmest nimest, mis Claire’i nimekirjas ja langenute nimestikus kokku langesid, oli üks Donald Murray, teine oli Alexander MacKenzie Fraser ja kolmas John Graham Fraser. Kõik ilma kohanimeta; lihtsalt ees- ja perekonnanimed ning rügement. Lovati isanda, Fraserite rügement.
Kuid ilma kohanimeta ei saanud Roger kindel olla, kas tegemist ikka on samade isikutega kui Claire’i nimekirjas. Surmasaanute nimestikus oli vähemalt kuus John Fraserit; ja seegi nimestik oli mittetäielik, sest inglased ei pööranud täpsusele ega põhjalikkusele suuremat tähelepanu – enamik andmeid pandi kirja hiljem, kui klannivanemad pead üle lugesid ja välja selgitasid, kes pole koju jõudnud. Sageli ei jõudnud koju klannivanemad ise, mis tegi asja veel keerulisemaks.
Roger tõmbas närviliselt sõrmi tugevasti läbi juuste, nagu võiks peanaha massaaž stimuleerida ta ajutegevust.