Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat. Diana Gabaldon

minuga on korras,” kinnitasin talle. Viipasin käega öökapile, kus kootud soojendaja all seisis väike teekann ja selle kõrval hõbedane saiarest, mis hoidis saiaviilud kenad ja jahedad. „Proua Thomas tõi mulle teed ja saia; võib-olla pärastpoole näkitsen natuke.” Lootsin, et ta ei kuule, kuidas mu tühi kõht teki all koriseb, väljendades sellise väljavaate suhtes jahmunud uskmatust.

      „No hea küll siis.” Ta pööras vastumeelselt ringi. „Aga me tuleme Cullodenist otse koju.”

      „Ärge minu pärast kiirustage,” hüüdsin talle järele.

      Ootasin, kuni kuulsin alt ukse sulgemise kolksu ja võisin olla kindel, et Brianna on läinud. Pistsin käe öökapi sahtlisse ja võtsin välja mandlitega suure Hershey’ šokolaadi, mille olin sinna peitnud eelmisel õhtul.

      Südamlikud suhted kõhuga taastusid ja ma vajusin padjale, vahtides hajameelselt väljas tihenevat halli sumu. Vahetevahel kriipis akent pungades laimioks – tuul oli tõusmas. Magamistoas oli soe, voodi jalutsis undas keskkütteluuk, aga mina võdisesin sellegipoolest. Cullodeni lahinguväljal on külm.

      Võib-olla küll mitte nii külm kui 1746. aasta aprillis, kui kena prints Charlie oma mehed seal lahingusse viis, trotsides jääkülma lörtsi ja Inglise armee kõrvulukustavat kahurituld. Kõik aruanded rõhutavad, et ilm oli kibekülm ja verest ning vihmast läbi ligunenud haavatud šotlased lebasid surnutega läbisegi, oodates inglastest võitjate halastust. Kuid Inglise armee komandör Cumberlandi hertsog ei andnud neile armu.

      Surnud laoti riita nagu puuhalud ja põletati, et hoida ära nakkuste levikut, ja räägitakse, et sama teed läksid ka paljud haavatud, ilma et neile oleks kingitud halastavat kuuli. Nüüd puhkavad nad kõik teispool sõda ja külma Cullodeni lahinguvälja murukamara all.

      Olin seal käinud ühe korra, ligi kolmkümmend aastat tagasi mesinädalate ajal, kui Frank mu sinna viis. Nüüd oli ka Frank surnud ja mina olin toonud Šotimaale oma tütre. Ma tahtsin, et Brianna näeks Cullodeni, kuid ükski võim siin ilmas poleks suutnud mind sundida tõstma oma jalga sellele surmaväljale.

      Otsustasin, et targem on jääda voodisse. Nii püsib mu ootamatu haigushoog, mis ei lubanud mul Briannat ja Rogerit nende väljasõidul saata, usutavuse piires. Kui ma praegu üles tõuseksin ja lõunasööki nõuaksin, võib proua Thomas selle välja lobiseda. Heitsin pilgu sahtlisse. Veel kolm šokolaaditahvlit ja kriminaalromaan. Kui veab, veeretan nende abil päeva õhtusse.

      Romaan oli päris hea, aga aina tugevneva tuule ulumine mõjus hüpnotiseerivalt ja sooja voodi embus kutsuvalt. Jäin mõnusalt magama, et näha und seelikutes mägilastest ja kuulda pehmekõlalist šoti murrakut, mille sumin voogas lõkke ümber nagu mesilaste sumin kanarbikus.

      4

      Culloden

      „Oi, milline õel seanägu!”

      Brianna kummardus, et põnevusega silmitseda punakuuelist mannekeeni, kes seisis ähvardavalt Cullodeni külastuskeskuse fuajee ühes otsas. Mannekeen oli veidi üle viie jala pikk, puuderdatud parukas madalate kulmude ja punaste rippuvate põskede kohal sõjakalt ettepoole sirutumas.

      „Jaa, ta oli paras paksuke,” nõustus Roger muiates. „Kõva kindral siiski, vähemalt võrreldes selle tema nõoga seal.” Ta näitas käega fuajee teise otsa, kus seisis märksa pikem Charles Edward Stuart ja vaatas Cumberlandi hertsogit ülbelt ignoreerides oma sinise, valge kokardiga sametbareti alt raugel pilgul kaugusse.

      „Teda hüüti Lihuniku-Billyks,” ütles Roger valgetes põlvpükstes ja kullaga tikitud kuues stoiliselt seisvale hertsogile osutades. „Milleks oli mõjuvaid põhjusi. Lisaks sellele, mis nad tegid siin…” – ta viipas käega akna taga laiuvale kevadrohelisele nõmmele, mida lähenev hämarus juba tuhmistama hakkas – „…tõid Cumberlandi mehed kaasa kõige hullema Inglise terrori, mida Šoti mägismaal iial nähtud. Nad tungisid lahingus ellujäänuid taga ajades mägedesse, teel põletades ja röövides. Naised ja lapsed jäeti nälga surema, mehed lasti kohapeal maha – ilma et keegi oleks üritanudki välja uurida, kas nad on üldse Charlie eest relva tõstnud. Üks hertsogi kaasaegne ütles tema kohta: „Ta muutis maa kõrbeks ja nimetas selle rahuks.” Ja mul on selline tunne, et Cumberlandi hertsog on siinkandis veel tänagi üpris ebapopulaarne.”

      See oli tõsi; külastuskeskuse kuraator, kes oli Rogeri sõber, oli talle rääkinud, et sellal kui „kena printsi” kuju koheldi lugupidamise ja austusega, läksid hertsogi kuuenööbid pidevalt kaduma ning kuju ise oli korduvalt langenud jõhkrate naljade ohvriks.

      „Ühel hommikul, kui ta vara tööle jõudis ja tule põlema pani, avastas ta, et tema helduse kõhtu on torgatud ehtne šoti puss,” rääkis Roger, noogutades peaga püknilise keha poole. „Ütles, et see andis talle nagu õige välimuse.”

      „Seda võib arvata,” pomises Brianna ja uuris hertsogi kuju suurisilmi. „Inimesed võtavad seda ikka veel südamesse?”

      „Oojaa. Šotlastel on hea mälu ja nad pole just kõige andestavam rahvas.”

      „Jah?” Brianna vaatas Rogerit uudishimulikult. „Kas sa oled šotlane, Roger? Wakefield ei kõla nagu šoti nimi, aga see, kuidas sa Cumberlandi hertsogist räägid…” Ta suu ümber hõljus muigevirvendus ja Roger polnud kindel, ega teda ei narritata, kuid vastas siiski täie tõsidusega.

      „Oojaa,” kostis ta ja naeratas. „Ma olen šotlane. Asi on selles, et Wakefield ei ole mu päris nimi; vikaar andis mulle oma nime, kui ta mu lapsendas. Ta oli mu ema onu – kui vanemad sõjas surma said, võttis ta mu enda juurde. Aga minu õige nimi on MacKenzie. Ja mis puutub Cumberlandi hertsogisse…” – ta heitis peaga suure akna poole, millest olid hästi näha Cullodeni lahinguväljale püstitatud mälestusmärgid – „… siis seal on ka üks kivi, mille peale on raiutud MacKenzie, ja selle alla on maetud õige palju mu sugulasi.”

      Ta sirutas käe ja tonksas kullast epoletipaela, nii et see kõikuma jäi. „Ma ei võta seda nii isiklikult kui mõni, aga ma ei ole ka andestanud.” Ta pakkus Briannale kätt. „Kas läheme välja?”

      Väljas oli külm, tuulepuhangud rapsisid kaht posti otsa kinnitatud vimplit, mis asusid teine teises lahinguvälja servas. Üks kollane ja teine punane, märkisid nad kohti, kus kumbki komandör oli oma vägede taga seistes lahingu tulemusi oodanud.

      „Parasjagu ohutus kauguses,” märkis Brianna kuivalt. „Kus pole ohtu juhusliku kuuliga pihta saada.”

      Roger nägi, et tüdruk lõdiseb ja võttis ta käe rohkem oma käsivarrele, tõmmates teda lähemale. Mees tundis, et ta võib tüdruku puudutamisest hinge tulvanud õnnetundest lõhkeda, kuid püüdis seda varjata ajaloolise monoloogi taha. „Nojah, niimoodi kindralid tollal lahinguid juhtisid – tagalast. Eriti Charlie; lahingu lõpus pistis ta niisuguse kiiruga putku, et jättis maha isegi oma puhtast hõbedast piknikuvarustuse.”