Proloog
Ärkasin kolm korda pimedas enne koitu. Esimest korda õnnetuna, siis õnnelikuna ja lõpuks üksindustundega.
Üdinitungiva kaotustunde sünnitatud pisarad äratasid mind järkjärgult, niisutades mu palgeid ja tuues leevendust nagu hoolitseva käega näole asetatud märg rätik. Peitsin näo märga patja ja sõitsin mööda soolast jõge kaotusvalu täis mälukoopaisse, maa-alustesse unesügavikesse.
Siis ärkasin ma pulbitseva rõõmutundega, keha füüsilise ühtesaamise krampidest sillas, tema puudutus mu nahal alles värske, alles kaikumas mu närvides, sellal kui täiuslikkuse säbarlainetus mu keskpunktist üle keha laiali valgus. Teadvust tagasi tõrjudes pöörasin ennast ringi, lootes taas tunda rahuldatud meheliku iha teravat lõhna ja uinuda oma armsama rahustavate käte vahel.
Kolmas kord ärkasin üksi, väljaspool armastuse ja leina käeulatust, kivid alles selgelt silme ees. Väike püstistest kividest ring järsunõlvalise haljendava künka harjal. Künka nimi on Craigh na Dun – haldjamägi. Mõni ütleb, et see on võlumägi, teine jälle, et see on neetud. Mõlematel on õigus. Kuid mitte keegi ei tea, mis on nende kivide mõte või eesmärk.
Mitte keegi peale minu.
ESIMENE OSA
1
Munsterroll
Roger Wakefield seisis keset tuba ja tal oli tunne, nagu oleks ta ümber piiratud. Ta luges seda tunnet suuresti õigustatuks, kuivõrd ta oli ümber piiratud: teda ümbritsesid nipsasjakeste ja suveniiridega kaetud lauad, rasked leenikaitsete, plüüsi ja vaibakestega kaetud Victoria-aegsed mööblitükid, lihvitud põrandal lebavad väikesed tressidega kaunistatud vaibakesed, mis vaid ootasid võimalust pahaaimamatu jala all liugu lasta, ja palju muud. Ja kõige selle ümber oli veel kaksteist mööbli, riiete ja paberitega täidetud tuba. Ja raamatud – oh issand, raamatud ju ka veel!
Kabinet, kus ta seisis, oli kolmest küljest palistatud raamaturiiulitega, kõik lõhkemiseni täis pressitud. Pehmekaanelised kriminullid kuhjusid rõõmsavärviliste, narmendavate hunnikutena soliidsete nahkköidete ees, kõrvuti raamatuklubide valiksarjade, kadunud raamatukogudest sisse vehitud vanade köidete ja tuhandete brošüüride, reklaamlehtede ning käsitsi köidetud käsikirjadega.
Sarnane olukord valitses ka mujal majas. Kõigil horisontaalsetel pindadel kuhjusid raamatud ja paberid, nende all ägas ning oigas iga viimne kui kapp. Rogeri kadunud kasuisa oli elanud pika tegevusrohke elu, enam kui kümme aastat kauem kui piibellik „kolmekordne pluss kümme”. Ja alates kaheksakümnendast eluaastast ei olnud aulik vikaar Reginald Wakefield midagi ära visanud.
Roger surus maha tahtmise uksest välja joosta, oma Morris Minorisse hüpata ja tagasi Oxfordi põrutada, jättes maja koos sisustusega ilma ning vandaalide hooleks. Rahune maha, ütles ta sügavalt ohates iseendale. Sa saad sellega hakkama. Raamatud on kõige lihtsam osa; pole tarvis muud, kui nad ära sorteerida ja siis kutsuda keegi, kes nad minema veaks. Kindel, et selleks läheb vaja raudteevaguni suurust veoautot, aga üldiselt on see võimalik. Riietega pole muret. Need saab Oxfam.1
Ta ei teadnud küll, mida peaks Oxfam peale hakkama umbes 1948. aastast pärinevate vestiga seržülikondadega, kuid ehk ei ole auväärsed vaesed üleliia pirtsakad. Rogeri hingamine rahunes. Ta oli kadunud vikaari pärandiga tegelemiseks võtnud Oxfordi ajalooteaduskonnast kuuajase puhkuse. Võib-olla sellest isegi piisab. Mõnel raskemal hetkel oli tundunud, et selleks kulub aastaid.
Ta astus ühe laua juurde ja võttis sellelt väikese portselankausi. See oli täis ristkülikukujulisi metallmärke, tinast „gaberluntse”, mida 18. sajandil kogudused andsid nii-öelda litsentsitud kerjustele. Lambi juures seisis valik keraamilisi pudeleid, nende kõrval oinasarvest ja hõbedast nuusktubakatoos. Kas kinkida need muuseumile? mõtles Roger kahevahel olles. Maja oli täis igasugust jakobiitlikku kraami; pastor oli olnud harrastusajaloolane, keda huvitas eriti 18. sajand.
Rogeri sõrmed silitasid tahtmatult toosi, järgides sellele kantud tähtede musti jooni, mis tähistasid Canongate’i rätsepate tsunfti oldermannide ja laekahoidjate nimesid ning vastavaid daatumeid; valmistatud Edinburghis aastal 1726. Võib-olla tuleks mõni pastori haruldasem asi endale jätta? Kuid samas põrkas ta tagasi ja raputas otsustavalt pead. „Poiss, pole midagi teha,” ütles ta valjusti, „see tee viib hullumajja.” Või hamstriellu. Hakkad korra valima, on sul neid varsti mustmiljon ja eladki selles hirmuäratavas pastoraadis mitme inimpõlve kolihunniku otsas. „Ja kõneled iseendaga,” pomises ta.
Mõte mitme inimpõlve kolile meenutas talle garaaži ja see mõte võttis ta korraks põlvist nõrgaks. Pastor, kes tegelikult oli Rogeri vanaonu, oli ta lapsendanud II maailmasõja ajal, kui ta oli viiene ja tema vanemad surma said; ema pommitamises ja isa teisel pool La Manche’i mustavaid vooge. Loomuomase kogujainstinktiga oli vikaar hoidnud alles kõik Rogeri vanemate asjad ja need seisid praegugi puu- ja pappkastidena pakituna garaaži tagumises otsas. Roger teadis kindlalt, et keegi ei olnud viimase kahekümne aasta jooksul ühtki neist kastidest kordagi avanud.
Mõte, et ta peab ennast läbi kaevama kõigist neist vanemate asjadest, tõi Rogeri huulile vanatestamentliku oige. „Oo, Jumal,” lausus ta valjult, „ainult mitte seda!”
See polnud just palvena mõeldud, kuid otsekui vastuseks helises uksekell ja Roger hammustas jahmatusest keelde.
Pastoraadi uksel oli komme niiske ilmaga paisuda ja raskelt käia, mis tähendas, et ta käis enamiku ajast raskelt. Läbilõikava kriiksu saatel avas Roger ukse ja leidis selle tagant naisterahva.
„Kuidas ma saan teid aidata?”
Naisterahvas oli keskmist kasvu ja väga kena. Üldmulje kohaselt olid tal kaunid proportsioonid ja valged linased rõivad ning kõige krooniks lopsakad lokkis juuksed, seatud millessegi šinjoonilaadsesse. Ja kõige selle keskel ebatavalised, heledad, täpselt vana hea šerri värvi silmad.
Silmad mõõtsid Rogerit number 11 tennistest kuni naisest jala võrra kõrgemal asuva pealaeni. Suunurgast alanud naeratus venis laiemaks. „Mulle ei meeldi alustada klišeega,” ütles naine, „aga küll te olete suureks kasvanud, väike Roger!”
Roger tundis, et punastab. Naine pahvatas naerma ja ulatas käe. „Te ju olete Roger, eks ole? Minu nimi on Claire Randall; olen kadunud vikaari vana sõber. Kuid teid ma pole näinud sestpeale, kui olite viiene.”
„Ee, te ütlesite „kadunud”? Siis, tähendab, te teate…”
Naeratus kadus naise näolt, et asenduda sügava kahjutundega.
„Jah, ja mul oli kohutavalt kurb seda kuulda. Süda, jah?”
„Mmm, jah. Väga äkki. Ja ma saabusin just Oxfordist, et alustada selle… selle kõigega tegelemist.” Ta viipas ebamääraselt, pidades silmas nii vikaari surma, pastoraadihoonet kui kõike, mida see sisaldas.
„Niipalju kui ma teie isa raamatukogu mäletan, siis see väike kraamimine võtab teil küll aega kuni järgmiste jõuludeni,” märkis Claire.
„Sel juhul me võib-olla ei peaks teid segama,” lausus pehme hääl ameerikapärase hääldusega.
„Oi, ma unustasin,” ütles Claire, pöördudes tüdruku poole, kes oli ukseesise varjualuse nurgas seistes seni märkamatuks jäänud. „Roger Wakefield – minu tütar Brianna.”
Brianna Randall astus häbeliku naeratuse saatel lähemale. Roger jäi hetkeks tummalt vahtima, kuid kutsus end kähku korrale. Ta tegi sammu tagasi ja lõi ukse täiesti lahti, mõeldes kiirelt, millal ta viimati särki vahetas.
„Mis te nüüd, mis te nüüd!” lausus ta õhinal. „Mõtlesin just vahet pidada. Ehk astute sisse?”
Ta juhatas naised käeviipega mööda koridori vikaari kabineti suunas, täheldades ühtlasi, et tütar on esiteks parasjagu kena ja teiseks üks pikemaid tüdrukuid, keda ta on lähedalt näinud. Rogeri meelest pidi tüdruk oma kuus jalga pikk olema, sest koridoripeeglist möödudes ulatus ta pea peegliraami ülaservani. Neile järgneva Rogeri selg läks tahtmatult sirgu, mis tegi kuus jalga kolm tolli. Kabinetti sisenedes jõudis ta pea viimasel hetkel alla tõmmata, et ta ennast vastu uksesillust ära ei lööks.
„Ma kavatsesin varem tulla,”