Mitzi küsib mult aeg-ajalt, kuidas ma nädalalõppe veedan, ja mina vastan, et käin vabatahtlikuna Times Square’i supiköögis.
Kui olin jutud ümber löönud, pistsin lehed musta kausta ja kausta õlakotti. Süda hakkas läikima ja ma püüdsin vannitoas oksendada, aga ei läinud õnneks. Ma heitsin „Krahv Monte Cristoga” voodisse ja lugesin uuesti tema rabavat pagemist Château d’Ifist. Tubli, krahv Monte Cristo. Sinu põgenemine on terve maailma vangivalvuritele pinnuks silmas. Olen loobunud katsetest oma voodit niimoodi asetada, et magamistoa aknast paistaks taevas – Manhattani selles osas lihtsalt polegi taevast. Päikesepaistelistel päevadel heiastuvad pilved kõige kõrgemate hoonete peegelklaasi ülemises pooles, kuid see on parim, mida tolles paigas näha võib.
Kummaline, et ma püsin oma toas isegi siis, kui korter on tühi, õieti iseäranis siis, kui korter on tühi. Ma ei oska seda seletada – põhjuseks pole kiindumus toasse enesesse, ka pole sel mingit pistmist ei kindlus- ega omanikutundega. Võib-olla valisid Cole’id minu just sel põhjusel; nad vaatasid mind ja mõtlesid: see tüdruk ei ohusta meie kodu, meie lihvitud kristalli ja perekonnahõbedat, meie raamitud maastikke ja pitsi, oh, meie pitsi. Ta on inglanna, aga ta pole ninakas. Ta teab oma kohta, oma kohta teab ta kindla peale. Selles tüdrukus on midagi viirastuslikku … ta ilmub teatud aegadel ja teatud kohtades ja taandub muul ajal osavõtmatusse pimedusse. Mary „Viirastus” Foxe.
Otsustasin, et lähen baari enne, kui härra Fox kohale jõuab. Et teda luurata, enne kui tema saab mahti mind luurata. Ma istun klaasi veiniga ukse lähedale ja joon seda pikkamööda, silmad poolkinni. Siis, kell seitse õhtul, tõstan pilgu ja uurin kõiki mind ümbritsevaid inimesi. Nagu mõne Agatha Christie mõrvaloo lõpp: kõik võimalikud süüdlased lukustatud toas koos.
Kolm minutit pärast seitset astun hoogsalt mehe juurde, kelle välimus on kõige silmatorkamatum, ja ütlen: „Kas ma võin teiega ühineda, härra Fox”, ilma küsimärgita. Me ajame tund aega juttu. Ma annan talle jutud ja olen tagasi kümme minutit pärast kaheksat, hiljemalt pool üheksa. Cole’id tulevad koju kell üheksa.
Otsustasin sisse astuda kell pool seitse. Kuna mees oli mind kutsunud kella seitsmeks, polnud tõenäoline, et ta ise enne poolt seitset kohale jõuab. Kui kell seitse ei tähendanud teist poolt „tunnist või paarist”, mis ta baaris veedab, ning sel juhul on ta juba istet võtnud ja jäätükid tema viskis on sulama hakanud. Ükski tema lugude kangelane ei joo viskit, nad joovad kõike muud siin päikese all, ainult mitte seda, olin tähele pannud, niisiis on viski ilmselt jook, mille härra Fox endale hoiab. Ta ootab, kuni jää ja alkohol on täiesti ühte sulanud, enne kui esimese sõõmu rüüpab. Oodates ta … mida? Kas ta tõesti käis „enamikul pühapäevadel” üksi Mercier’ hotelli baaris või oli tal joomakaaslane mingi sellise nimega nagu Sal, lameda laubaga, uniselt silmi pilgutav Sal, spordireporter, kelle letargia varjab entsüklopeedilisi teadmisi igasugusest profipoksiga seotud statistikast sestpeale, kui see spordiala alguse sai? Vana hea Sal, lihtne kaaslane. Aga võib-olla meeldis härra Foxile juua oma raamatute austajatega, noorte lehemeestega, kel on varrukad üles kääritud, moekalt riides näitsikutega, kes tipivad mitme kirjastaja ning kirjandusagentuuri nimel masinaga äraütlemiskirju. Ilmselt meeldisid talle näitlejannad. Ta polnud veel ühegi näitlejannaga abielus ega seotud olnud, ainult kirjanikega, aga võib-olla oli vastumürgiks tema ebaõnnestumiste jadale silmapiiril mõni Broadway täheke. Kui ma leian härra Foxi baaris istumas koos eblakalt naeratava näitlejannaga, ei vaevu ma teda kõnetama, lähen otsemaid minema.
Kümme minutit enne kuut läksin Katherine’i tuppa ja tegin lahti tema kapi, mis oli nii korras, et näis tühi. Ma võtsin riidepuult tema rohelise seeliku ja panin selga; see istus hästi. Järgmiseks läksin Mitzi tuppa. Kell lõi kuus ja plõnnis „Für Eliset”. Ma istusin tualettlaua taha, seljas Katherine’i seelik ja mu enda must rinnahoidja (kakskümmend minutit veel – Mercier’ni jõudmiseks kulub mul kümme minutit), ja kasutasin kõike, mis silma hakkas. Ma puuderdasin nägu, panin põskedele puna, värvisin ripsmeid, harjasin kulme. Kui olin lõpetanud, pesin näo puhtaks, sest tulemus oli just selline, nagu olin oodanud – ma nägin jube välja. Kui aega oli veel kolm minutit, nööpisin Katherine’i siidpluusi kinni, lülitasin grammofoni välja ning läksin.
Liftimees küsis, kas ma lähen kohtama. Ma ei teinud teda kuulma. See on huvitav kogemus: eirata inimese juttu, kellega jagad lifti. Minu arvates tuleks seda teha vaid siis, kui öelda pole mitte kui midagi. Kui ma alumisel korrusel liftist väljusin, kohendas mees mütsi ja ütles: „Nojah, eputis, ilusat õhtut sullegi.”
Seestpoolt oli Mercier puha valgevask ja mahagon ja läikiv palisander. Punane samet samuti, ja tõrvast sedavõrd läbi imbunud parfüüm, et lõhn tundus räpane; meeldivalt räpane. Istusin kitsukesse nurgalauda, mille üks paar oli äsja vabastanud. Nad paistsid koos õnnelikud, sammusid välja, mantlikraed üleval ja sõrmed vaid kergelt kokku puutumas. Ma panin oma veiniklaasi nende tühjade klaaside vahele ja palusin, et ettekandja neid ära ei koristaks. Baari laiast marmortipust seda ümbritsevate laudade ja toolide kuhjatiseni ei istunud peaaegu keegi üksinda. Oli veel mõni paar, kuid enamasti olid viie-, kuue-, seitsmepealised segalaudkonnad, naised rüüpasid kokteile, nina kenasti kirtsus, mehed rõhutasid sigarite ja viskiklaasidega oma jutu mõtet.
Kakskümmend minutit enne seitset ütles keegi: „Tere siis ka.”
Ma tõstsin pilgu mehele, kellel oli käes õlleklaas. Tema juuksed olid üle pea liibitud, iga salk selgelt näha nagu lehemuster. Ta naeratas laialt.
„Nii üksi?”
„Kas te olete härra Fox?”
Ta pilgutas silma ja tõmbas minu vastas oleva tooli välja. „Muidugi olen ma tema. Ma vaatasin teid ja …”
Ma kukutasin õlakoti toolile, enne kui ta jõudis istuda. „Ma ootan kedagi.”
Mees liikus vastu vaidlemata edasi, istus baarileti äärde, keeras oma puki minu laua poole ja naeratas mulle iga kord, kui tema suunas vaatasin. Pidin aeg-ajalt tahes-tahtmata vaatama, et võrrelda. Ma veendusin üha enam, et baaris istuv mees on siiski härra Fox. Tema silmad olid üpris nööpjad, valged olid liiga suured ja need olid liiga lähestikku, aga naeratus oli meeldiv, silmadest hoolimata rahustav.
Kümme minutit pärast seitset tuli ettekandja ja tõi mulle veel ühe klaasi veini. „Baaris istuv härrasmees on teist sisse võetud. Saadab selle koos tervitustega. Ütleb, et tema nimi on Jack.”
Ma noogutasin ja lasksin tal klaasi minu ette lauale panna. Ma ei joonud veini. Ma istusin seal, et üksi ootamiseks aega võita. Ma vaatasin veini ja tundsin, et upun sellesse. Härra Fox ei tulnud, ta ei tulnud, ei tulnud.
Kell oli pool üheksa, kui ma baarist lahkusin. Öö oli väga jäik, vahelduvad linnaautode ja ruuduliste taksode vood tuututasid rutakalt nõudlusi esitades – siin on sõidutee ja siin on kõnnitee. Kuid sõidutee näis nii palju elavam, mis oleks, kui ma katsetaksin sõiduteega?
Ma mõtlen tihti, milline luksus oleks hulluks minna, nii et ei peaks enam millegi pärast muretsema. Teised peaksid minu eest, minu pärast muretsema. Tuleks mingi arst ja ütleks mulle: Ära muretse, Mary, sa oled lihtsalt hull. Ole nüüd vagusi ja võta see rohi sisse. Ja mina mõtleksin: Niisiis muud ei olegi, ja oleksin väga rõõmus. Kuid valjusti ütleksin ma: „Mida? Ma olen täiesti terve mõistusega! Te ise olete hull …” Ainult et siiski leebelt; tegelikult lihtsalt moepärast.
1. novembril 1936
St John Fox
Lääne 77. tänav 177, krt 25
New York City
Ilge härra Fox,
Põlastusväärne