Erilised tänud:
Minu tädile Margaret Thomasele (1923–2011) suure armastuse ja julgustuse eest, Ian, Emily ja Will Hislopile David Millerile Flora Reesile Konstantinos Papadopoulosele Evripidis Konstantinidisele Minos Matsasele tema inspireeriva muusika ja loa eest tsiteerida tema lugu „To Minore tis Avgis”, „To Nisi” („Saare”) trupile ja meeskonnale kõige selle eest, mida nad mulle õpetasid, Ateena Benaki muuseumi fotoarhiivile Londoni Raamatukogule rahuliku keskkonna eest, kus ma sain seda raamatut kirjutada, ja kõigile minu sealsetele vaikivatele kaaslastele.
See lugu räägib Kreeka suuruselt teisest linnast Thessaloníkist. 1917. aastal elasid seal kristlased, moslemid ja juudid, kusjuures nende osakaal linna elanikkonnas oli enamvähem võrdne. Kolm aastakümmet hiljem olid alles jäänud üksnes kristlased.
„Elulõng” on jutustus kahest inimesest, kes elasid üle Thessaloníki ajaloo kõige tormilisema perioodi, mil linn üksteisele järgnenud poliitiliste ja humanitaarkatastroofide tõttu peaaegu tundmatuseni muutus.
Kõik tegelaskujud ning mitmed tänavad ja kohad, kus nad elasid, on täielikult välja mõeldud, kuid kõik ajaloolised sündmused on tegelikkuses aset leidnud. Nende sündmuste mõjud on Kreekas siiani tunda.
„Kallike, ma soovin, et sa kujutaksid ette, et sa oled jälle laps. Ma loodan, et see töö ei ole raske, kuid sul tuleb tabada ära õige stiil. Ma soovin, et sa tikiksid ühe pildi, millele on suurte tähtedega kirjutatud „Kalimera”1 – tead ju küll selliseid pildikesi, millel on tõusev päike ja lind või liblikas või mõni muu säärane olevus taeva taustal. Ja seejärel teeksid teise pildi kirjaga „Kalispera”2.
„Millel on kuu ja tähed?”
„Jah! Täpipealt. Kuid tee nii, et nad ei näeks välja nagu kohmakate sõrmedega lapse tööd,” ütles ta naeratades. „Need tulevad ju minu kodu seintele!”
Katerina oli teinud samasuguseid pilte hulk aastaid tagasi oma ema juhendamisel ning see tuli talle nüüd järsku meelde.
Tema Kalimera oli tikitud suurte aaspistete ja läikiva kollase niidiga ning Kalispera oli sinine kui öö. Ta nautis ülesande lihtsust ning tulemus pani ta naeratama. Mitte keegi ei peaks kahtlaseks midagi sellist, mida võis leida iga Kreeka kodu seintelt. Isegi kui nad raami seest välja võetaks, jääksid väärtuslikud leheküljed, mida nad varjama pidid, kalingurist tagakülje alla peitu. Oli ju tavaline, et tikandi korratu pahem pool peideti ära.
Olgugi et selles väikeses majas viibis tosin inimest, valitses seal kummaline vaikus. Nende keskendumine oli täielik, sest käsil oleva salajase tegevusega oli kiire. Nad päästsid aardeid, mis ühendasid neid nende minevikuga.
Proloog
Mai 2007
Kell oli pool kaheksa hommikul. Linn ei olnud tavaliselt kunagi rahulikum kui just sellel tunnil. Lahe kohal rippus hõbedane udu ja selle alla jääv vesi, sama läbipaistmatu kui elavhõbe, loksus vaikselt vastu kaldamüüri. Taevas oli värvitu ja õhk oli justkui soolast paks. Ühtede jaoks tähendas see eelmise õhtu lõppu, teiste jaoks uue päeva algust. Räsitud välimusega üliõpilased tõmbasid kohvi kõrvale viimase sigareti, samal ajal kui viisakalt riietatud vanapaarid olid tulnud oma varahommikusele jalutuskäigule.
Uduvine haihtudes ilmus kauguses, teisel pool Thermaikose lahte järk-järgult nähtavale Olümpose mägi ning vaikne sinine meri ja taevas heitsid kõrvale oma kahvatu katteloori. Kaldast eemal seisvate tankerite tumedad liikumatud kogud paistsid taeva taustal justkui peesitavad haikalad. Silmapiiril liikus üks või kaks väiksemat paati.
Pikka kaarjat merelahte ääristaval marmoriga sillutatud promenaadil liikusid ühtlase voona sülekoerakestega daamid, krantsidega noorukid, tervisejooksjad, rulluisutajad, jalgratturid ja lapsevankritega emad. Rannapromenaadi ja kohvikuterivi vahel venisid autod aeglaselt linna poole, päikesesirmide taha varjunud juhtide suud liikumas viimaste hittide rütmis.
Kalda ääres lonkis aeglasel, kuid kindlal sammul kallites narmendavates teksades sale siidiste juustega noormees, kellel oli seljataga pikk öö täis tantsimist ja napsitamist. Tema päevitunud näol oli kahe päeva vanune habe, kuid tema šokolaadpruunid silmad olid selged ja nooruslikud. Noormehe loid kõnnak oli omane inimesele, kes on iseenda ja maailmaga rahujalal, ning kõndides ümises ta vaikselt.
Teisel pool autoteed, väikeste laudade ja kõnnitee ääre vahelisel kitsal ribal liikus üks vanapaar aeglaselt oma igapäevase kohviku poole. Tugevalt kepile toetuv mees määras oma ettevaatlike sammudega nende liikumise tempo. Võimalik, et juba üheksakümnesed, kumbki mitte pikem kui 160 sentimeetrit, mõlemad korralikult riides, mehel seljas värskelt triigitud lühikeste käistega särk ja jalas heledad püksid, naisel lihtne lillemustriga puuvillane kleit, mille nööbirida ulatus kaeluse juurest kuni allääreni ning mis oli keskelt vööga kokku tõmmatud. Võimalik, et ta oli sedasorti kleite kandnud juba viiskümmend aastat.
Kõigis Niki tänavat ääristavates kohvikutes olid kõik toolid asetatud näoga mere poole, et kliendid saaksid istuda ning jälgida pidevas liikumises olevaid inimesi, autosid ja laevu, mis liuglesid hääletult dokkide piirkonnast välja ja sisse.
Assose kohviku omanik tervitas Dimitri ja Katerina Komninost ning nad vahetasid paar sõna selle päeva üldstreigi teemal. Kuna suurel osal tööl käivatest inimestest oli streigi tõttu vaba päev, siis oli ka kohvikus rohkem külastajaid ning omanikul ei olnud kurtmiseks põhjust. Tööseisakud olid midagi sellist, millega nad kõik olid harjunud.
Neil ei olnud vaja tellimust esitada. Nad jõid oma kohvi alati ühtemoodi: rüüpasid magusaks tehtud, porikarva vedelikku ja jagasid omavahel kolmnurkset magusat küpsetist, kataifi’t.
Vana mees uuris parajasti süvenenult ajalehe pealkirju, kui abikaasa rutakalt tema käsivart patsutas.
„Vaata, vaata, agapi mou3! Seal on Dimitri!”
„Kus, mu kallis?”
„Mitsos! Mitsos!” hüüdis naine, kasutades oma abikaasa ja lapselapse ühist hellitusnime. Kuid kannatamatute autojuhtide tuututamise ja valgusfoori tagant minema sööstnud autode mootorimüra tõttu ei kuulnud poiss teda.
Just selsamal hetkel katkestas Mitsos oma unelemise ja tõstis pea ning nägi läbi liikluse vilksamisi oma vanaema meeleheitlikku lehvitamist. Ta sööstis sõitvate autode vahelt tema poole.
„Yiayia!” ütles ta, heites käed ümber vanaema, ja võttis seejärel kinni vanaisa väljasirutatud käest ning suudles teda laubale. „Kuidas te elate? Milline tore üllatus… Ma kavatsesingi teid täna vaatama tulla!”
Vanaema näole ilmus lai naeratus. Nii tema kui ka abikaasa armastasid oma ainust pojapoega palavalt ning too omakorda soojendas ennast nende kiindumuse paistel.
„Tellime sulle midagi!” ütles vanaema innukalt.
„Ei, tõepoolest, mul pole midagi vaja.”
„Kindlasti sa tahad midagi – kas kohvi või jäätist…”
„Katerina, ma olen kindel, et ta ei taha jäätist!”
Ettekandja oli uuesti välja ilmunud.
„Palun mulle ainult klaas vett.”
„Kas see on kõik? Oled sa kindel?” muretses vanaema. „Kuidas oleks hommikusöögiga?”
Ettekandja oli juba ära läinud. Vana mees kummardus ettepoole ja puudutas oma lapselapse kätt.
„Täna ei ole vist loenguid ka?” küsis ta.
„Kahjuks mitte,” vastas Mitsos. „Ma olen sellega nüüdseks harjunud.”
Noormees oli tulnud aastaks Thessaloníki ülikooli magistriõpingutele, kuid õppejõud, nagu ka kõik teised riigiteenistujad terves Kreekas, streikisid sellel päeval, seega Mitsosel oli samuti vaba päev. Ta oli Proxenou Koromila baarides veedetud pika öö järel teel koju, et magama heita.
Mitsos