See, kuidas Harold Maureeni palus ning lõppu lapselikult tema nime lisas, nagu oleks valik naise teha, ehkki mees oli juba ilmselgelt otsustanud, oli liig. Vihasäde lahvatas leegiks. Naine ütles: „Olgu, Harold, mine pealegi Berwickisse. Kui see on sinu soov. Ma tahan näha, kas sa Dartmoorist kaugemale jõuad …” Telefonist kostis katkendlikku piibitamist. Maureen haaras toru kõvemini pihku, nagu oleks see tükike mehest, mille külge ta klammerdub. „Harold? Kas sa oled ikka veel kõrtsis?”
„Ei, selle ees telefoniputkas. See lehkab üsna ebameeldivalt. Keegi on võib-olla …” Mehe hääl katkes. Ta oli läinud.
Maureen leidis kobamisi eeskoja tooli. Vaikus polnuks nii vali, kui mees ei oleks helistanud. Tundus, nagu neelaks see kõik muu. Esikukell ei tiksunud, külmkapp ei surisenud ja aiast ei kostnud linnulaulu. Sõnad „Harold”, „burger”, „rännak” keerlesid naise peas, ja nende keskele ilmus veel kaks sõna: Queenie Hennessy. Pärast kõiki neid aastaid. Sügaval naise sisimas hubises ammu maetud sündmuste mälestus.
Maureen istus üksi, kui saabus pimedus ning küngaste taga süttisid neoontuled, mis valasid öhe merevaigukarva valguslaike.
4
HAROLD JA HOTELLIKÜLASTAJAD
HAROLD FRY OLI pikka kasvu mees, kes liikus läbi elu, selg kühmus, nagu ootaks, et ei tea kust ilmub madal laetala või kokkukägardatud paberkuul. Päeval, mil ta sündis, oli ema vaadanud kohkunult pampu oma süles. Ema oli noor, tal oli suu nagu õienupp ning mees, kes oli enne sõda paistnud hea ja pärast sõda halva partiina. Laps oli viimane asi, mida ema soovis või vajas. Poiss sai kiiresti selgeks, et parim viis elus hakkama saada on varju hoida, jääda silmatorkamatuks ka kohal olles. Ta mängis naabrilastega või vähemasti jälgis neid eemalt. Koolis vältis ta tähelepanu sedavõrd, et jättis rumala õpilase mulje. Kuueteistkümneaastaselt kodust lahkunud, asus Harold omaette elama, kuni tabas ühel õhtul tantsusaali teisest otsast Maureeni pilgu ja armus pööraselt. Õllevabrik oli see, mis noorpaari Kingsbridge’i tõi.
Harold oli nelikümmend viis aastat ühte ja sedasama müügiesindaja tööd teinud. Ta hoidis omaette, töötas tagasihoidlikult ja tõhusalt, ihkamata ei ametikõrgendust ega tähelepanu. Teised mehed reisisid ja lasksid end edutada kõrgema juhtkonna ametikohtadele, kuid Harold polnud kumbagi himustanud. Ta ei soetanud sõpru ega vaenlasi. Haroldi palvel ei korraldatud tema pensionilemineku puhul lahkumispidu. Ja ehkki üks haldusosakonna neiu oli korraldanud kiire korjanduse, oli müügiosakonnas vähe neid, kes Haroldist midagi teadsid. Keegi ütles, et oli kord kuulnud, nagu oleks Haroldiga seotud mingi lugu, kuid ei teadnud, milline. Harold lõpetas töö reedesel päeval ja naasis koju, eluaegse töö eest ette näidata üksnes „Suurbritannia reisijuht autoturistile” ning Thresheri2 kinkekaart. Raamat pandi suurde tuppa kõigi teiste asjade juurde, mida keegi ei vaadanud. Kinkekaart jäi ümbrikusse. Harold oli täiskarsklane.
Näpistav näljatunne sundis teda võpatades ärkama. Madrats oli öö jooksul kõvemaks läinud ja nihkunud ning vaibale langes harjumatu valgusetriip. Mida oli Maureen magamistoaga teinud, et selle aknad valele poole sattusid? Mida oli ta teinud seintega, et need olid nüüd väikeste lilledega kirjatud? Alles siis meenus Haroldile: ta on Loddiswellist veidi põhja pool hotellis. Ta kõnnib jala Berwickisse, sest Queenie Hennessy ei tohi surra.
Harold oli esimene tunnistama, et tema plaani kõik üksikasjad polnud päris hästi läbi mõeldud. Tal ei olnud matkasaapaid ega kompassi, rääkimata kaardist või vahetusrõivastest. Rännaku kõige planeerimatum osa oli siiski rännak ise. Harold ei teadnud, et hakkab jalgsi Berwickisse minema, enne kui teele asus. Tühja sest üksikasjade läbimõtlemisest; plaani ei olnudki. Harold tundis Devoni teid üsna hästi ning hiljem suundub ta lihtsalt põhja.
Harold kloppis oma kaks patja kohevaks ning tõusis istukile. Tema vasak õlg valutas, aga muidu tundis ta end reipana. Ta polnud aastaid nii hästi maganud; teda polnud kummitanud ükski neist kujutluspiltidest, mis talle pimeduses ikka ja jälle vaimusilma ette kerkisid. Tema keha kattev tekk sobis lilleliste kardinatega ja toas oli vanamoeline värvimata männipuust kapp, mille all seisid Haroldi purjetajakingad. Kaugemas nurgas peegli all oli valamu. Haroldi särk, lips ja püksid olid pleekinud sinise sametkattega toolil väikeseks kokku volditud otsekui vabanduseks.
Vaimusilma ette kerkis pilt ema laialipillutatud kleitidest lapsepõlvekodus. Harold ei teadnud, kust see tuli. Ta heitis pilgu aknale, püüdes esile manada mõnd mõtet, mis mälestuse summutaks. Ta küsis endalt, kas Queenie teab, et ta rändab. Vahest mõtleb naine sellele isegi praegu.
Pärast telefonikõnet hospiitsi oli Harold järginud B3196 tõuse ja käänakuid. Suuna õigsuses veendunud, oli ta möödunud põldudest, majadest, puudest, Avoni jõe sillast, ja temast oli möödunud lõputu liiklusvoog. Ükski neist ei avaldanud talle muud muljet kui et jälle üks asi tema ja Berwicki vahel vähem. Harold oli korrapäraselt puhkepause teinud, et hingamist korrastada. Ta pidi mitu korda oma purjetajakingi sättima ja laupa pühkima. Loddiswelli kõrtsi jõudes oli ta peatunud, et janu kustutada, ja just seal rääkis ta satelliiditaldrikute müüjaga. Kui Harold oma kavatsustest rääkis, oli mees nii rabatud, et laksas talle vastu selga ning käskis kõigil baarisolijatel kuulata; ja kui Harold väga napi kokkuvõtte esitas („Ma kõnnin läbi Inglismaa põhja poole, kuni jõuan Berwickisse”), kõmistas satelliidimees: „Tubli, semu.” Kui Harold naisele helistama tõttas, mõlkusid tal meeles just need sõnad.
Ta soovis, et naine oleks sedasama öelnud.
„Vaevalt küll.” Mõnikord lõikas naise jutt Haroldil sõnad suust veel enne, kui need jõudsid huulile kerkida.
Pärast Maureeniga rääkimist oli Haroldi samm raskemaks muutunud. Naist ei saanud süüdistada selles, mida ta Haroldi kui abikaasa vastu tundis, ja ometi soovis Harold, et asjad oleksid teisiti. Ta oli jõudnud väikesesse hotelli, kus palmipuud olid kaldus, nagu küürutaksid rannatuule käes, ja tuba küsinud. Ta oli muidugi harjunud üksi magama, kuid hotellis ööbimine oli uudne; õllevabrikus töötades oli Harold videvikuks alati koju jõudnud. Ta vajus unne peaaegu kohe, kui pikali heitis ja silmad kinni pani.
Harold toetus vastu pehmet polsterdatud päitsit, kõverdas vasaku põlve, haaras kätega pahkluust ning tõmbas jalalaba mööda teist säärt nii kõrgele, kui tasakaalu kaotamata ja külili kukkumata suutis. Ta pani lugemisprillid ette, et jalga lähemalt uurida. Varbad olid pehmed ja kahvatud. Küünte ümbrus ja kühmjas keskmine liiges olid veidi hellad ning kanna ülaosas hakkas ilmselt kuju võtma vill, aga oma aastaid ja liikumisvaegust arvestades tundis Harold vaikset uhkust. Ta vaatas parema jala niisama pikalt ja põhjalikult läbi.
„Pole paha,” ütles ta.
Mõni plaaster. Tubli hommikusöök. Siis on ta valmis. Harold kujutles, kuidas halastajaõde ütleb Queenie’le, et Harold tuleb jala ja et tema peab vaid elus püsima. Harold nägi Queenie näojooni, nagu istuks naine tema ees: tumedad silmad, kena suu, tumedad krussis juuksed. Pilt oli nii ere, et Harold ei taibanud, miks ta veel voodis on. Ta peab Berwickisse jõudma. Ta pööras jalad madratsiserva poole ja tõukas kanda põranda suunas.
Kramp. Valu sähvatas paremat säärt mööda üles, nagu oleks seda tabanud elektrivool. Harold püüdis jalga tagasi teki alla tõmmata, kuid see tegi asja veelgi hullemaks. Mida tuleks teha? Varbad krõnksu tõmmata? Või välja sirutada? Harold luukas voodist välja ning kargles nägu krimpsutades ja karjudes mööda vaipa. Maureenil oli õigus: tal veab, kui ta Dartmoorigi jõuab.
Aknalauast kinni hoides kiikas Harold Fry alla teele.
Oli juba tipptund ja sõidukid kihutasid Kingsbridge’i poole. Harold mõtles oma naisele, kes Fossbridge Roadi majas number 13 hommikueinet valmistab, ning arutas, kas peaks tagasi minema. Ta võiks oma mobiili võtta ja mõned asjad pakkida. Ta võiks internetist AA kaarti vaadata ja hädavajalikku matkavarustust tellida. Võib-olla annaks kasulikke nõuandeid pensionilemineku puhul kingitud reisiraamat,