Keegi ei teinud rohkem ülistamaks Žerajići tegu kui tema kaasmaalane, noorbosnialane Vladimir Gaćinović. Gaćinović oli läinud Bosniast Belgradi ülikooli, lõpetanud seal ühe semestri ning võitnud siis valitsuse stipendiumi, et minna õppima Viini ülikooli. 1911. aastal oli ta astunud nii Ujedinjenje ili smrti! kui ka Narodna Odbrana liikmeks; tulnud tagasi Sarajevosse, rajas ta seal terve aktivistidest koosnevate rakukeste võrgu. Kõige rohkem tõi Gaćinovićile aga tuntust Žerajići elu ja surma ülistav traktaat. „Kangelase surm” kujutab enesetapjast tulistajat kui „elu ja väärtusi hindavat, tugevat tegudeinimest, niisugust inimtüüpi, kes paneb aluse epohhile” ja lõpeb sütitava üleskutsega: „Noored serblased, kas teie hulgas leidub niisuguseid mehi?” Gaćinovići kirjutis sai salakaubana Bosnias laia leviku osaliseks ja kujunes Pan-Serbia terroristide ringkondades üheks peamiseks kultustekstiks, kus segunesid Kosovo lahingu meenutuste valguses nii atentaadi kui ka eneseohverduse teemad.135 Žerajići kallaletungiga algas ajajärk, kui Habsburgide impeeriumi poliitilise eliidi vastu hakati süstemaatiliselt rakendama poliitilist terrorismi; edaspidi leidis aset veel seitse samasugust vahejuhtumit ja Žerajići surma ning 28. juunil 1914 Sarajevos kõlanud saatuslike laskude vahele jääva kolme aasta jooksul paljastati impeeriumi lõunaslaavi provintsides veel üle kümne nurjunud salanõu.136
KOLM TÜRGI SÕDA
1911. aasta septembri lõpul, ainult mõni kuu pärast ühenduse Ujedinjenje ili smrt! asutamist algas Itaalia sissetung Liibüasse. See provotseerimata kallaletung ühele Osmanite riigi provintsile algatas terve rea olukorda ära kasutavaid rünnakuid Balkanil Osmanite valduses olevatel aladel. Balkani riikide – Serbia, Montenegro, Bulgaaria ja Kreeka – üsnagi lõtv koalitsioon alustas üheaegselt rünnakuid Osmanite riigi vastu, millega algas Esimene Balkani sõda (oktoober 1912 – mai 1913). Balkani liitlased saavutasid kaaluka võidu, tõrjudes Osmanite väed välja Albaaniast, Makedooniast ja Traakiast. Teises Balkani sõjas (juuni-juuli 1913137) võitlesid sõdivad pooled omavahel esimese sõja saagijagamise pärast: Serbia, Kreeka, Montenegro ja Rumeenia138 sõdisid Bulgaariaga Makedoonia, Traakia ja Dobrudža alade pärast.
Nimetatud kahe sõja mõjust on üksikasjalisemalt juttu 5. peatükis. Siinkohal on küllalt, kui märkida, et kõige selgemini sai sellest kasu Serbia, mis omandas keskosa Vardari jõe orust, sealhulgas Ohridi, Bitola, Štipi ja Kočani linnad ning Kosovo, lisaks veel idapoolse osa Novi Pazari piirkonnast (lääneosa läks Montenegrole). Kuningriigi pindala suurenes 40 304 ruutkilomeetrilt 87 778 ruutkilomeetrile ja selle rahvaarv kasvas rohkem kui poolteise miljoni võrra. Et omandati ka Serbia rahvusliku poeesia lemmiklaps Kosovo, tähendas see suurt rõõmu, ja kuna kuningriigil oli nüüd läänes ühine piir Montenegroga, võis loota, et tänu poliitilisele liidule uue naabriga võib Serbia saada endale püsiühenduse Aadria mere rannikuga. Pealegi tundus Serbia panus sõtta näitavat, et tänu Prantsuse laenudele (septembris 1913 saadi veel üks suur laen Prantsuse pankadest moodustatud konsortsiumilt) tehtud sõjalised investeeringud polnud asjatud. Kolme nädala jooksul pärast esimese mobilisatsiooni väljakuulutamist toodi lippude alla kolmsada tuhat sõdurit. Serbia armee oli nüüd, nagu märkis üks välismaa vaatleja, „tegur, millega tuleb arvestada”, ja Serbia ise suur regionaalne jõud.139 Briti saadik Belgradis Dayrell Crackanthorpe annab teada avalikkuse ülevast meeleolust: „Serbia tunneb, et on saavutanud, kui nii võib öelda, teistega võrreldes ülekaalu ja […] võib ajada oma rahvuspoliitikat.” Kuningriigi poliitiline eliit oli parajasti „jõudnud äärmise enesega rahulolu faasi”; kõikjal nii ajakirjanduses kui ka avalikes aruteludes vastandati Serbia edusamme lahinguväljal „Austria diplomaatia läbikukkumistele”.140
Paljudele Belgradi äsjaste vallutuste hulka kuuluvatel aladel elavatele inimestele tõi Serbia võim kaasa vaeva ja viletsust. Õigust kuuluda ühingutesse ning koosolekute ja ajakirjanduse vabadust, mille tagas Serbia 1903. aasta põhiseadus (paragrahvid 24, 25 ja 22), uutel aladel ei kehtestatud, nagu ka paragrahvi 13, millega kaotati surmanuhtlus poliitiliste kuritegude eest. Samuti jäeti uute alade elanikud ilma nii aktiivsest kui ka passiivsest valimisõigusest. Teisiti öeldes, juurde võidetud alad kujunesid antud hetkel kolooniaks. Valitsus õigustas niisuguseid otsuseid põhjendusega, et uute alade kultuuritase on nii madal, et neile kõikide õiguste andmine seaks riigi ohtu. Tegelikult seisnes peamine mure hoopis selles, kuidas hoida mitteserblasi, kes moodustasid paljudes piirkondades enamuse, kuidagi riigi poliitikast eemal. Opositsiooni ajalehed, näiteks Radičke Novine ja Pravda, olid kiired tähelepanu juhtima, et „uutel serblastel” oli türklaste ajal tegelikult rohkem poliitilisi õigusi kui Serbia valitsuse all.141
Serbia pool pidas sõda kahel viisil, sest võitlustes ei osalenud üksnes regulaararmee üksused, vaid nagu sageli minevikuski ka partisanisalgad (comitatjis) ja muud vabatahtlikud. Äsja Serbia koosseisu läinud aladel tõi ametlike võimuesindajate ja mitteametlike rühmitiste kokkumäng kaasa kohutavaid tagajärgi. Omaalgatuslikult hävitati palju türklaste ehitisi, näiteks koole, saunu ja mošeesid. Briti konsulitel õnnestus mõnikord kahju ära hoida, veendes kohalikke Serbia vägede juhte, et see või too ehitis pärineb juba Stefan Dušani riigi ajast ja on seega osa Serbia rahvuslikust pärandist, nii juhtus näiteks 16. sajandil Makedooniasse Skopjesse türklaste ehitatud kauni sillaga (Üsküb).142
Oktoobris ja novembris 1913 teatasid Briti asekonsulid Skopjes ja Monastiris serblaste korraldatud süstemaatilistest hirmutamistest, omavolilistest arreteerimistest, peksmistest, vägistamistest, külade mahapõletamistest ja tapatalgutest annekteeritud aladel.143 „On juba täiesti selge,” kannab ette asekonsul Greig Monastirist, „et muslimitel pole Serbia võimu ajal oodata midagi peale korduvate tapatalgute, rõhumise ja lõpuks hävingu.” Üksteist päeva hiljem koostas ta järgmise ettekande, hoiatades, et „bulgaarlasi, aga eriti Prilepi, Kičevo ja Kruševo ümbruse muslimeid ähvardab serblaste jõukude korraldatud väga sagedaste ja barbaarsete tapatalgute ning rüüstamiste tõttu häving”.144 Kuu lõpuks olid Serbia comitatjis’te ja nendega koos tegutsenud isikute sooritatud röövid, mõrvad ja muud hirmuteod tekitanud peaaegu anarhialaadse olukorra.145 Albaanlased ja teised muslimid, bulgaarlased, valahhid ja juudid, teatas asekonsul detsembris, kardavad väljavaadet olla allutatud „vaesele riigile”, mis näis püüdvat „imeda kõik kogukonnad elatusvahenditest tühjaks niisuguses ulatuses, mida pole nähtud isegi Türgi režiimi kõige süngematel päevadel”.146 Riigi lõunaosas Kreeka piiri lähedal asuvast Bitolast teatas Briti asekonsul, et vanad linnavalitsuse ametimehed on asendatud uute, korrumpeerunud „serblastest endiste propagandistidega”, kelle ninamehed olid „1) endine habemeajaja, spioon ja Serbia agent […] ja 2) kohalik mainimata elukutsega serblane Maxim”. „Miski,” teeb järelduse Greig,