Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana Gabaldon. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Diana Gabaldon
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Любовно-фантастические романы
Год издания: 2015
isbn: 9789985332849
Скачать книгу
paikatõmbamine on ka parimate tingimuste korral raske. Kuid suurekasvulise mehe puhul, kes nihestas end juba mitme tunni eest ja kelle lihased ning sidemed olid üles paistetanud ja tirisid õlaluud liigesekoha poole, pidin ma appi võtma kogu oma jõu. Koldetuli oli ohtlikult lähedal; lootsin, et me üheskoos sinna sisse ei lenda, kui õlg järsu nõksuga paika hüppab.

      Äkki tegi õlg pehme raksuga plumps! ja liiges oli paigas. Patsient tundus hämmingus olevat. Uskumatult katsus ta õlga käega.

      „Valu on kadunud!” Tema näole venis lai kergendatud naeruirve, meeste hulgas puhkes jutuvada ja kostis käteplaksutamist.

      „Tuleb veel tagasi.” Olin pingutusest higine, kuid tulemuse üle uhke ja endaga rahul. „Ta on veel mitu päeva valulik. Sa ei tohi õlga kaks või kolm päeva liigutada. Kui siis uuesti hakkad, tee seda alguses väga ettevaatlikult. Jäta kohe järele, kui ta sul valutama hakkab, ja tee iga päev sooja kompressi.”

      Poole nõuande pealt hakkasin tasapisi taipama, et sellal kui patsient lugupidavalt kuulas, põrnitsesid ülejäänud mind nägudega, mis varieerusid imestavatest sügavalt umbusklikeni.

      „Seda et… ma olen õde,” selgitasin veidi ennastõigustaval toonil.

      Dougali silmad, nagu ka Ruperti omad, langesid mu rindadele ja peatusid neil otsekui mingi hirmuseguse huviga.6 Nad vahetasid pilgu, siis vaatas Dougal uuesti mulle otsa.

      „Olgu sellega, kuidas on,” ütles ta kulme kergitades, „aga amme kohta oled sa üpris osav ravitseja. Kas sa poisi haava nii kinni oskad panna, et ta hobuse seljas saaks istuda?”

      „Jah, ma võin haava kinni siduda,” vastasin karedalt, „juhul kui teil on, millega seda teha. Aga mida te selle ammega öelda tahate? Ja miks te üldse arvate, et ma teid aidata tahan?”

      Dougal ei teinud must enam välja ja kõneles siiani end nurgas varjanud naisega midagi võõras keeles, milles ma uduselt gaeli keele ära tundsin. Meesteparve keskel viibides ei olnud ma seda naist üldse märganud. Tema riietus tundus mulle veider, see koosnes pikast narmendavast seelikust ja pikkade varrukatega pluusist, mida osaliselt kattis mingi pihik või vest. Kõik see oli kuidagi kasimatu, kaasa arvatud naise nägu. Kuid ringi vaadates ma märkasin, et peale elektri puudus majas ka veevärk, nii et võib-olla oli see kasimatus mõnes mõttes vabandatav.

      Naine tegi kiirelt kniksu, sibas ümber Ruperti ja Murtaghi ning hakkas sobrama kolde kõrval seisvas maalitud puitkirstus, tõmmates sealt lõpuks välja hunniku riideräbalaid.

      „Sellest ei piisa,” ütlesin ma ettevaatlikult räbalaid näppides. „Haav tuleb kõigepealt desinfitseerida ja siis puhta kangaga kinni siduda, kui steriilset sidet pole võtta.”

      Kulmud kerkisid ümberringi. „Desinfitseerida?” kordas lühike mees hoolikalt.

      „Jah, desinfitseerida,” ütlesin rõhuga, pidades teda tema haritud inimese kõnepruugist hoolimata veidi lihtsameelseks. „Kogu mustus on vaja haavast eemaldada ja haava tuleb töödelda mõne ühendiga, mis hävitaks pisikuid ja soodustaks paranemist.”

      „Nagu näiteks?”

      „Nagu näiteks jood,” ütlesin ma. Meeste näod ei ilmutanud vähimatki mõistmist ja ma proovisin uuesti. „Rivanool? Karbolilahus?” Ei midagi. „Või lihtsalt alkohol?” Üldine kergendustunne. Lõpuks ometi olin leidnud sõna, mida nad mõistsid. Murtagh laksas oma nahkplasku mulle pihku. Ohkasin kärsitult. Teadsin, et mägilased on primitiivsed, aga see siin oli lausa uskumatu.

      „Kuulge,” ütlesin ma nii kannatlikult, kui suutsin. „Miks te teda lihtsalt linna ei vii? See ei saa olla kaugel ja ma olen kindel, et seal leidub arst, kes saaks ta üle vaadata.”

      Naine jäi mulle otsa jõllitama. „Mis linna?”

      Suurekasvuline Dougal ignoreeris taas vestlust ja piilus kardina vahelt valvsalt pimedusse. Ta lasi kardinal tagasi vajuda ja astus vaikselt uksele. Mehed vakatasid, kui ta öösse kadus.

      Pilgu pärast oli ta tagasi, saatjaks kiilaspäine mees ja mustavate mändide külm, terav lõhn. Vastuseks meeste küsivatele pilkudele raputas ta pead.

      „Ei, lähedal pole miskit. Lähme kohe, kuni on vaikne.”

      Mind märgates peatus ta hetkeks, et järele mõelda. Siis korraga ta noogutas mulle; otsus oli langenud.

      „Ta tuleb meiega kaasa,” ütles ta. Ta tuhlas lauale tõstetud riidekuhjas ja leidis sealt mingi räbala, mis võis kunagi kaelaside olla.

      Vuntsidega mehele minu kaasatulek – huvitav, kuhu – nähtavasti ei meeldinud.

      „Miks me teda siia ei või jätta?”

      Dougal heitis talle läbematu pilgu, kuid jättis selgituste jagamise Murtaghile. „Ükstakõik, kus punakuued praegu on, hiljemalt koiduaal on nad siin, mis muuseas polegi väga kaugel. Kui see naisterahvas on inglaste salakuulaja, siis me riskime sellega, et ta räägib neile, kuhu poole me läksime. Aga kui ta ei ole nendega soojades suhetes…” – Murtagh heitis mulle kahtlustava pilgu – „… siis me ju ei jäta üht naist niimoodi alussärgis maha.” Ta katsus mu kleidiriiet näpu vahel ja ta nägu selgines pisut. „Ja lunaraha mõttes võib ta täitsa väärtuslik olla. See vähene, mis tal seljas on, on päris peen kraam.”

      „Pealegi,” lisas Dougal omalt poolt, „võib temast tee peal kasu olla, ta näib tohterdamisest üht-teist teadvat. Aga praegu pole meil selleks aega. Ma kardan, et sa pead tulema ilma „desinfitseerimata”, Jamie,” laksates noormehele vastu selga. „Kas sa ühe käega saad hobust juhtida?”

      „Jajaa.”

      „Tubli poiss. Säh,” viskas ta mulle riideräbala. „Seo haav kähku kinni. Me läheme kohe. Teie kaks, pange hobused valmis,” ütles ta nirginäo ja Ruperti poole pöördudes.

      Keerutasin räbalat vastumeelselt näpu vahel.

      „Ma ei saa seda kasutada,” nurisesin. „See on räpane.”

      Ilma et oleksin näinud tema liigutust, pigistas suur mees korraga mu õlga ja tema tumedad silmad olid tolli kaugusel minu omadest. „Otsekohe!” ütles ta.

      Vabastades õla, tõukas ta mu eemale, sammus ukse juurde ja kadus kahe kaaslase järel pimedusse. Üksjagu vapustatult asusin kuulihaava kinnisidumise kallale, nii hästi kui olukord võimaldas. Kasutada selleks räpast kaelasidet oli midagi, millega mu meditsiiniline koolitus nõustuda ei saanud. Maandasin oma segadust ja hirmu sellega, et asusin otsima midagi sobivamat ning pärast kaltsuhunniku kiiret ja tulemusteta läbivaatust võtsin kasutusele oma kombinee alumisest servast rebitud kunstsiidiribad. Kaugeltki mitte steriilne, kuid antud olukorras konkurentsitult puhtaim saadaolev materjal.

      Poisi linane särk oli vana ja kantud, kuid pidas veel ootamatult hästi vastu. Pisukese vaevanägemise järel sain ka ülejäänud käiseosa lahti kistud ja improviseerisin sellest kandesilmuse. Astusin oma eksprompt-kätetöö hindamiseks sammu tagasi ja põrkasin vastu suurt kasvu meest, kes oli minu kuulmata sisse astunud, et mu tegevust jälgida.

      Ta silmitses mu tööd heakskiitvalt. „Hästi tehtud, preilna. Tulge nüüd, me oleme valmis.”

      Dougal andis naisele mündi ja kiirustas mind hütist väljuma. Minu järel tuli ikka veel plassi näoga Jamie. Järilt tõusnuna osutus mu hoolealune üsna pikaks, olles mitu tolli pikem kui Dougal, kes ometi oli pikakasvuline mees.

      Musta habemega Rupert ja Murtagh hoidsid väljas valjastest kuut hobust, sosistades neile pimedas gaelikeelseid hellitussõnu. Kuud ei olnud, kuid tähevalgus peegeldus rakmete metallosadelt nagu elavhõbe. Vaatasin üles ja peaaegu ahmisin üllatusest õhku – öötaevas kumas loendamatute tähtede säras nii, nagu ma seda iial varem näinud ei olnud. Vaadates ümbritsevat metsa mõistsin ma, miks. Kuna läheduses ei olnud ühtki linna, mille kuma oleks laotust looritanud, oli taevas tähtede jagamatu valitsuse all.

      Ja siis peatusin ma järsult, tajudes külmalainet, mis oli jäisem kui ümbritsev ööõhk. Ei mingit linnakuma. „Mis linna?” oli too naine küsinud. Olin sõja ajal pimendamiste ja öiste pommitamistega


<p>6</p>

Siin on tegu tõlkimatu sõnademänguga. Vanemas inglise keeles tähendas nurse (täpsemalt wet nurse) amme; alates Krimmi sõjast (1853–1856) aga hakati sõnaga nurse (täpsemalt dry nurse) tähistama (halastaja)õde.