Polnudki midagi olnud? Oli ikka. Miski oli saatnud liikvele helilained, mis olid tabanud tema kõrva tundlikku trumminahka, pannud selle vibreerima, ainult õige õrnalt, aga piisavalt, et närvid selle registreeriksid ja signaali ajju edasi saadaksid. See oli vaieldamatu fakt. Kuid selle põhjustajaid võis olla tuhandeid. Hiir või rott. Elektripirn, mis pauguga läbi põles. Temperatuur, mis õhtu hakul alanes ja ehituskonstruktsiooni puuosad mängima pani. Lind, kes vastu akent lendas.
Alles nüüd – kui ta rahunes – märkas Anton, kuidas tema pulss oli kiirenenud. Ta peaks jälle trenni hakkama tegema. Ajama end vormi. Saama tagasi keha, mis oli tegelikult tema ise.
Ta hakkas juba tagasi minema, kui talle turgatas pähe, et kuna ta seal juba on, siis võiks endale samahästi tassi kohvi võtta. Ta läks punase espressomasina juurde ja keeras kohvikapslite toru. Välja pudenes üksainus roheline kapsel, millel oli läikiv kaas, kus seisis Fortissio Lungo. Ja tal tuli mõte, kas see hääl ei saanud tulla sellest, et keegi hiilis siia ja vehkis nende kohvikapslid sisse, sest eile oli toru ju täis. Ta pani kapsli masinasse, ent äkki tundus talle, et see oli olnud läbi torgatud. Ühesõnaga kasutatud. Ei, siis oleks ju kaanel olnud malemuster, kui see oleks olnud kokku surutud. Ta pani masina käima. Algas urin ja samal hetkel taipas ta, et see summutab järgmise kahekümne sekundi jooksul kõik võimalikud hääled ja häälekesed. Ta astus paar sammu tagasi, et mitte seista kõige hullema lärmi sees.
Kui topsik täis sai, vaatas ta kohvi. Must ja ilus, kapslit polnud enne kasutatud.
Samal hetkel, kui viimased piisad tassi langesid, tundus talle, et ta kuulis seda jälle. Mingit häält. Sama häält. Aga seekord teiselt poolt, patsiendi palati poolt. Kas talle oli tee peal midagi kahe silma vahele jäänud? Anton võttis kohvitopsi paremast käest vasakusse ja kahmas jälle püstoli pihku. Läks pikkade ühtlaste sammudega tagasi. Püüdis tassi selle poole vaatamata tasakaalus hoida, kuid tundis, kuidas tulikuum kohv kätt põletab. Keeras ümber nurga. Mitte kedagi. Ta hingas kergendatult. Jätkas teed oma tooli juurde. Hakkas juba istuma. Kui kangestus. Läks patsiendi palati ukse taha ja tegi selle lahti.
Teda oli võimatu näha, tekk oli ees.
Aga südamemonitori piibitused kostsid endiselt ja ta nägi joont, mis rohelisel ekraanil vasakult paremale lookles ning igal piiksul hüppe tegi.
Ta hakkas ust kinni panema.
Aga miski pani ta meelt muutma.
Ta astus palatisse, jättis ukse lahti ja läks teisele poole voodit.
Vaatas patsiendile näkku.
See oli tema.
Ta kortsutas kulmu. Kummardus mehe suu kohale. Kas ta ei hinganud?
Jah, siis tundis ta seda. Õhuliikumist ja iiveldamaajavat, imalat lõhna, mis võis tulla mingist ravimist.
Anton Mittet läks välja tagasi. Pani ukse enda järel kinni. Vaatas kella. Rüüpas kohvi. Siis vaatas jälle kella. Märkas, et loeb minuteid. Ootab, et see vahetus juba läbi saaks.
„Tore, et ta oli nõus minuga rääkima,” ütles Katrine.
„Oli nõus?” vastas valvur. „Enamik selle osakonna tüüpe annaksid või oma parema käe, et naisterahvaga mõne minuti kahekesi veeta. Rico Herrem on potentsiaalne vägistaja, kas olete kindel, et te kedagi kaasa ei taha?”
„Küll ma juba enda eest hoolitsen.”
„Nii ütles ka hambaarst. Aga olgu peale, vähemalt on teil püksid jalas.”
„Püksid?”
„Tema oli seeliku ja nailonsukkadega. Pani Valentini hambaarstitooli, ilma et valvurit oleks kaasas olnud. Võite ise ette kujutada …”
Katrine püüdis ette kujutada.
„Ta maksis selle eest, et oli riides nagu … okei, olemegi kohal!” Valvur tegi kambriukse lukust lahti ja lükkas paokile. „Ma olen ukse taga, hüüdke, kui midagi on.”
„Aitäh,” ütles Katrine ja läks kambrisse.
Punase kolbaga mees istus kirjutuslaua ääres ja keeras end tooliga ringi.
„Tere tulemast minu tagasihoidlikku häärberisse.”
„Aitäh,” ütles Katrine.
„Istuge siia.” Rico Herrem tõusis, tõstis tooli Katrinele lähemale, läks tagasi ja istus ülestehtud voodile. Tubli vahemaa. Katrine istus ja tundis toolipõhjas mehe kehasoojust. Rico Herrem taganes voodil istudes, kui Katrine tooli talle lähemale lükkas, ja Katrine mõtles, et võib-olla on ta selline mees, kes kardab naisi. Et sellepärast ta neid ei vägistagi, vaid ainult piilub. Paljastab end nende ees. Helistab ja räägib, mida kõike nendega teha tahaks, aga mida ta tegelikult kunagi ei julgeks. Rico Herremi kuriteoregister oli pigem eemaletõukav kui hirmutav.
„Te hõikasite mulle järele, et Valentin ei ole surnud,” ütles Katrine ja kummardus lähemale. Mees tõmbus veel pisut kaugemale. Tema kehakeel oli kaitsepositsioonil, aga naeratus seesama – jultunud ja täis viha. Nilbe.
„Mida te sellega öelda tahtsite?”
„Mis te ise arvate, Katrine?” Nasaalne hääl. „Eks ikka seda, et ta elab.”
„Valentin Gjertsen leiti siitsamast vanglast tapetuna.”
„Kõik arvavad nii, jah. Kas too tüüp seal väljas rääkis teile, mida Valentin hambaarstiga tegi?”
„Midagi seeliku ja nailonsukkade kohta. Need vist sütitavad teid.”
„Need sütitavad Valentini. Või vastupidi, tema sütitab neid. Hambaarst käis siin kahel päeval nädalas. Sel ajal kurtsid paljud hambavalu. Valentin ähvardas naist hambapuuriga, et sundida teda nailonsukki jalast võtma ja pähe tõmbama. Suksutas teda hambaarstitoolil. Aga nagu ta hiljem seletas: „Ta lamas seal nagu tapaliha.” Naisele oli vist halba nõu antud, kuidas käituda, kui midagi juhtub. Nii et Valentin võttis välgumihkli ja, jah, nailonsukad sütitavad teda. Kas olete näinud, kuidas nailon põledes sulab? Siis tuli naisele elu sisse. Kisa ja kiljumine ja metsik ratsasõit, eks ole? Nailonis küpsetatud näo hais istus nädalaid seintes. Ma ei teagi, kuhu ta jäi, aga pakun, et ta ei pea enam muretsema, et keegi teda veel vägistada võiks.”
Katrine vaatas meest. Ülbikulõust, mõtles ta. Sihuke, kes on nii palju tappa saanud, et irve on automaatseks enesekaitseks muutunud.
„Kui Valentin ei ole surnud, siis kus ta on?” küsis Katrine.
Irve venis veelgi laiemaks. Rico tõmbas teki üle põlvede.
„Palun öelge mulle, Rico, kui ma teiega oma aega raiskan,” ohkas Katrine. „Ma olen nii kaua vaimuhaiglas olnud, et hullud ajavad mind haigutama. Okei?”
„Te ei arva ometi, et ma selle info tasuta käest annan, konstaabel?”
„Ametinimetus on eriuurija. Mis on hind? Lühendatud karistusaeg?”
„Ma saan järgmisel nädalal välja. Ma tahan viiskümmend tuhat krooni.”
Katrine naeris valjusti ja südamest. Nii südamest, kui suutis. Ja nägi, kuidas Rico pilku sugeneb raev.
„Siis oleme lõpetanud,” ütles Katrine ja tõusis.
„Kolmkümmend tuhat,” ütles mees. „Mul pole punast pennigi, ja kui ma välja saan, vajan lennupiletit, mis mu siit kaugele ära viiks.”
Katrine raputas pead. „Me maksame koputajatele ainult siis, kui tegemist on infoga, mis mõnele kriminaalasjale uut valgust heidab. Mõnele olulisele kriminaalasjale.”
„Ja mis siis, kui see ongi selline kriminaalasi?”
„Siis peaksin