Tänuavaldused
Kaua hilinenud tänud:
Larry Brantleyle, sõjaväe, militaarvõimu ja testosterooni häälele, kes selgitas mulle tundide viisi üksikasjalikult seiku, mida ma poleks muidu kunagi teada saanud.
Tema naisele ja mu truule sõbrannale Tracy Brantleyle, kes andis mulle väga sõbralikult ja varakult seda, mida kõige enam vajasin: nuttis õiges kohas ning armastas Tanjat ja Šurat õigetel põhjustel.
Mu esimesele ämmale Irene Simonsile selle eest, et ta andis mulle nime, mille all raamatuid kirjutan.
Mu teisele ämmale Elaine Ryanile selle eest, et ta andis mulle oma täiusliku teise poja.
Radik Tihhomirovile, kes oli viiskümmend aastat mu isa sõber, selle eest, et ta kopeeris Peterburi raamatukogus blokaadi üleelanute päevikuid ning saatis mulle sadu venekeelseid lehekülgi.
Kaasrussofiilile Robert Gottliebile, kes oli minu jaoks alati olemas, ja Kim Whalenile kümneaastase ränga töö eest.
Filmis „Tuulest viidud” nähtud Olivia DeHavillandi Melanie ilme ja pühakliku kannatlikkusega Jane Barringerile selle eest, et ta süüvis viimsesse kui „Vaskratsaniku” lehekülge – kolm korda! –, tänu millele raamat sai parem.
Erakordsele toimetajale, emale ja ujujale Joy Chamberlainile, kes näeb, tunneb ja mõistab kõike ega taha meeldiva inimesena mulle kunagi halbu uudiseid tuua.
Mu sõbrale, endisele kirjastajale ja toimetajale Nick Sayersile, kes ütles mulle kord pärast liigset klaasikest veini, et kui ma ka infokataloogi kirjutaksin, siis ta avaldaks selle. Haa!
Pavla Salacovale, kes rühmab mu elu kergendamiseks nii rängalt, et usun: tal on kakskümmend kätt.
Ja mu teisele ning viimasele abikaasale Kevinile – sa oled võrratu.
/…/ raudraske ratsutuse rajus
julm kahmaja on kannul tal.
Kuis ta ka pageda ei katsu –
ei maha jää metallist ratsu.
Pea kohal poolkuu kaame kaar,
hull jookseb, jookseb … Kõikjal aga
öö läbi ratsutab ta taga
maad kõigutades vaskne tsaar. 1
Proloog
Boston, detsember 1930
Alexander Barrington seisis peegli ees ja sättis oma punast noorskaudi kaelarätti. Pigem ta püüdis noorskaudi kaelarätti kohendada, sest ei suutnud pilku pöörata oma näolt, tavatult süngelt näolt. Tema suu oli mossis. Käed kohmitsesid halli-valgekirju rätihoidja kallal, suutmata just täna tööga hakkama saada.
Ta astus peeglist eemale, vaatas väikeses toas ringi ja ohkas. Tuba oli kehvake: laudpõrand, pruuni oksamustriga võidunud tapeet, voodi, öölaud.
Tuba talle korda ei läinud. See polnud tema tuba. See oli üürituba, möbleeritud üürituba ja kogu mööbel kuulus alumisel korrusel elavale perenaisele. Alexanderi päris oma tuba polnud Bostonis, vaid Barringtonis, tema vana tuba oli talle tõeliselt meeldinud ja ta ei tundnud end nii hästi üheski teises toas, kus oli pärastpoole elanud. Ja pärast seda, kui isa kaks aastat tagasi nende maja maha müüs ning Alexanderi Barringtonist ja lapsepõlvest eemale viis, oli poiss elanud kuues eri toas.
Nüüd pidid nad ka sellest toast lahkuma. Sellest polnud midagi.
Tuba ei läinud poisile korda.
Alexander vaatas taas peeglisse. Poiss, kes talle vastu vaatas, oli tema meelest liiga sünge. Ta astus peegli juurde, surus näo vastu klaasi ja hingas sügavalt välja. „Alexander,” sosistas ta. „Mis edasi?”
Tema parima sõbra Teddy meelest oli see, et Alexander maalt lahkub, maailma kõige põnevam seiklus.
Alexander ei saanud sellega kuidagi nõus olla.
Läbi poikvel ukse kuulis ta ema ja isa vaidlemas. Ta ei teinud neist välja. Pingeseisundis kippusid nad vaidlema. Nüüd tehti uks laialt lahti, Alexanderi isa Harold Barrington astus tuppa ja küsis: „Poeg, kas sa oled valmis? Auto ootab väljas. Ja ka su sõbrad ootavad väljas, et sinuga hüvasti jätta. Teddy küsis, kas ma ei tahaks sinu asemel teda kaasa võtta.” Harold naeratas. „Ma ütlesin, et võib-olla. Mis sa arvad, Alexander? Kas tahad Teddyga kohad vahetada? Tema segase ema ja veel segasema isa juurde elama minna?”
„See oleks hea vaheldus, kuna mu enda vanemad on nii terve mõistusega,” ütles Alexander, pilk isale suunatud. Harold oli kõhn ja keskmist kasvu. Tema ainsaks tähelepanuväärseks jooneks oli kindlameelne lõug laias kandilises näos. Neljakümne kaheksa aastaselt olid isa helepruunid hallinevad juuksed ikka veel tihedad ning silmad läbitungivad ja sinised. Alexanderile meeldis, kui isa heas tujus oli, sest siis polnud tema silmad nii tõsised.
Alexanderi ema Jane Barrington, parim siidkleit seljas ja valge pillboxkübar peas, lükkas Haroldi eest, astus sisse ja ütles: „Harry, jäta poiss rahule. Sa ju näed, et ta püüab end valmis seada, kena välja näha. Auto ootab. Nagu ka Teddy ja Belinda.” Ema silus kübara alla sätitud pakse pikki tumedaid juukseid. Jane’i häälduses oli ikka veel tunda kerget rütmilist mahedat itaalia aktsenti, millest ta polnud lahti saanud, ehkki oli seitsmeteistkümneaastaselt Ameerikasse tulnud. Ta tasandas häält. „Sa ju tead, et see Belinda pole mulle kunagi meeldinud.”
„Tean, ema,” vastas Alexander. „Sellepärast me ära sõidamegi, eks?” Ringi keeramata pidas Alexander vanemaid peeglist silmas. Ta oli välimuselt rohkem ema moodi. Iseloomu poolest lootis ta pigem isa moodi olla. Ta ei olnud kindel. Ema lõbustas Alexanderit, ent isa ajas segadusse. Nagu ikka. „Ma olen valmis, isa,” ütles ta.
Harold tuli ja pani käe ümber Alexanderi õlgade. „Ja sina arvasid, et noorskaudi elu on seiklusrikas. Sellest tuleb sinu seni suurim seiklus.”
„Jah,” ütles Alexander, kuid mõtles: noorskaudi elus oli minu jaoks küllalt seiklusi. „Isa?” küsis ta mitte isa, vaid omaenda peegelpilti silmitsedes. „Kui sellest midagi välja ei tule … me saame ju tagasi tulla, eks? Me võime tulla tagasi …” Ta vakatas. Ta ei tahtnud, et isa kuuleks tema häält murdumas. Alexander hingas rahulikult sisse ja lõpetas. „Ameerikasse.”
Kuna Harold ei vastanud, lähenes Jane Alexanderile, kes seisis nüüd vanemate vahel; madalakontsaliste kingadega oli ema kolm tolli pikem isast, kes oli tubli poolteise jala võrra pikem Alexanderist. „Räägi poisile tõtt, Harold. Ta väärib seda. Räägi talle. Ta on küllalt vana.”
Harold ütles: „Ei, Alexander. Me ei tule tagasi. Me jääme Nõukogude Liitu alaliselt elama. Ameerikas pole meile kohta.”
Alexander tahtis öelda, et talle oli seal koht. Alexanderil oli Ameerikas koht. Teddy ja Belinda olid tema sõbrad olnud sestpeale, kui nad olid kolmeaastased. Barrington oli väike valgete sindelkatuste ja mustade aknaluukidega linn, kus oli kolm torniga kirikut ja lühike peatänav, mis kulges läbi nelja kvartali linna ühest otsast teise. Barringtoni-lähedases metsas oli Alexander õnnelikult lapsepõlve veetnud. Kuid ta teadis, et isa ei taha seda kuulda, sestap ei öelnud ta midagi.
„Alexander, ema ja mina oleme täiesti kindlad, et see on meie perele õige otsus. Esimest korda elus saame lõpuks kätte võtta ja teha seda, millesse usume. Me ei laula enam kommunistlikele ideaalidele ülistuslaulu. Väga lihtne on täielikus mugavuses elades muutusi nõuda, eks ole? Noh, nüüd läheme ja elame elu, millesse usume. Sa ju tead, et ma olen kogu oma täismeheelu selle eest võidelnud. Sa oled seda näinud. Ja ema samuti.”
Alexander noogutas. Ta oli seda näinud. Ema ja isa olid oma põhimõtete pärast kinni istunud. Alexander oli vanglas isa vaatamas käinud. Ta oli Barringtonis soovimatu olnud. Koolis oli tema üle naerdud. Alexander oli pidevalt isa põhimõtete pärast kaklusse sattunud. Ta oli näinud ema isa