Onu ja tädipoeg olid mõlemad Rudolfid. Nemad olid tõelised gangsterid, keda tunti nimede all Pikk Ruts (minu onu) ja Väike Ruts (tädipoeg Rudolf Tammerand). Meeste pilte kleebiti pärast sõda plankudele ja pakuti rahalist tasu inimesele, kes nende asukoha teada annab.
Onu ajas näiteks ära toonase Eesti parteijuhi Nikolai Karotamme mootorratta ning sõitis sellega mööda Eestimaad ringi. Tema tabamise eest pakuti kopsakat preemiat.
Onul lasti lõpuks, see oli 1946. aastal, Tallinna tänaval mõlemad jalad läbi. Nii saadi kätte. Mees lonkas tugevalt elu lõpuni.”
“Onu oli metsavend, no ikka ehtne gangster. Suguvõsas oli veel päris mitu taltsutamatut meest, kelle näopilte pärast sõda postidele kleebiti ja nende tabamise eest autasu lubati. Vahest sain taltsutamatuse geenidega kaasa.”
“Isa oli ka kinni istunud mees, kes pandi vangi pärast Teist maailmasõda. Ta oli nimelt hobusekaupmees, kuid tol ajal oli kauplemine võrdne spekulatsiooniga ja talle määrati kohtus koguni seitse aastat vanglakaristust koos kogu vara konfiskeerimisega. Pärast Stalini surma 1953. aastal tuli amnestia ja isa pääses seeläbi veidi varem välja. Tuli, kaks kätt taskus. See oli 1954. aastal.
Kui mina sündisin, oli isa juba 53-aastane mees. Isa oli pärit Rapla lähedalt Kaiu vallast.
Isa vennapoeg August Riisman, kellega nad läbi ei käinud, oli tõeline revolutsionäär, veendunud punane. Astus kommunistlikusse parteisse 1920. aastal ja järgmisel aastal põgenes Venemaale õppima. 1925. aastal tuli tagasi ja oli Tallinnas EKP Keskkomitee liige, kuni Eesti politsei ta vahistas ja 23. aprillil 1926 välikohtu otsusel maha lasi. Onu oli siis 36 aastat vana.
Nii et protestivaim oli mulle geenidega kaasa antud. Nii ema kui isa poolt. Mina realiseerisin selle spordis. Tahtsin kogu aeg midagi tõestada ja olen tõesti rahul, et suutsin oma eesmärgini jõuda.”
Fotod 1
Mait on saanud kümnekuuseks.
Koos emaga.
Väike Mait isa käe peal.
Koduhoovis Lillekülas.
Neljaseks saanud Maidule kingiti tõukeratas.
Sünnipäevapidu. 4-aastane sünnipäevalaps ees valges pluusis.
Mait proovib kolmeaastaselt esamkordselt tsiklit.
Lilleküla lasteaia kasvandikuna.
Suur vend tuli Maidule lasteaeda järele.
Olümpiavõitja isa August tegeles kodukohas Kaius hobusekasvatusega.
Isa August Riisman.
Isa sünnikodu Kaius.
Olümpiavõitja ema Hilda Riisman (Liebicht).
Isa August Riisman (vasakult teine) Eesti kaitseväes aega teenimas.
Perega Kaius. Ees vasakul tädi Salme, Mait ja ema. Taga seisavad tädipoeg Vello ja isa.
Onu Rudolf Liebicht, kelle tabamise eest KGB pärast sõda raha pakkus.
Onu Alfred Liebicht, kes langes 1942. aastal idarindel Wermachti sõdurina.
Onu Bernhard Liebicht, kelle kommunistid mõrvasid 1941. aasta suvel Viljandis.
Nüüdseks juba lahkunud vend Raul.
Õde Krista, kes Maidust kümme aastat vanem.
18. koolis Kalamajas. Klassijuhataja G. Reinholdi paremal käel seismas Mait Riisman.
Pioneerina (paremal) 1966. aasta südasuvel Luunja pioneerilaagris.
16-aastane Mait Riisman.
Treener Mati Haljandi õpilased Kalevis 1969. aastal. Ees paremal istub tulevane olümpiasangar Mait Riisman.
Kalamaja kooli õpilased klassitunnis. Mait taga vasakult kolmas.
Noored veepallurid suvelaagris Viljandi järve ääres. Paremal istub Mait.
Treener Mati Haljand oma poistega.
Mait Viljandi spordilaagris pärast porisõda. Ees ootab laagrist väljasaatmine.
Treener Mati Haljand poisse juhendamas.
Mait Riisman (ees vasakul) alustamas õppetööd Tallinna 21. keskkooli 9. klassis.
Tallinna 21. keskkooli poisid: Tiit Maisa, Mait Riisman ja Ivo Dengo.
Üleliidulisel noorteturniiril Tuulas koos sõbra Kalev Karuga.
Tallinna Kalevi veepallurid N Liidu noorte meistrivõistlustel Tuulas. Paremalt neljas (suusamütsiga) Mait Riisman.
Eesti veepalli kolm viimast treenerit: Paul Aguraiuja, Mati Haljand ja Harri Rikkas.
Esimene edu teel Olümposele
“Olin treenides fanaatik, kes ei jätnud ühtegi treeningut vahele kõigi nende kaheksa aasta jooksul, mil ma Tallinnas mängisin. Mina küll ei mäleta, et mõni trenn oleks tegemata jäänud. Ka siis, kui oli koolipidu ja teised läksid peole, läksin mina trenni. Arvan, et just sealt see iseenese ületamine alguse saigi.
Ma olin parandamatu maksimalist, sest kui olin paar aastat trenni teinud, oli mul silme ees ainult üks eesmärk – saada olümpiavõitjaks.
Minu õnnetus oli vaid see, et ala oli Eestis nõrk.