1966. aastal kaotasin NSV Liidu meistrikulla Eduard Brovkole kehakaaluga. Samal aastal võitsin Stockholmis Baltic Cup-i. Esimesel MM-il Berliinis sain surumises 147,5 kilol nulli. Kolm päeva hiljem tegin Berliinis Nõukogude Armee garnisonis peetud võistlustel kokku maailmarekordilise 490.
1967. aastal võitsin Tbilisis Sõpruse karika ja püstitasin poolraskekaalus oma esimese ametliku maailmarekordi. Suvel Moskvas toimunud rahvaste spartakiaadil tegin ühe õhtuga neli maailmarekordit ja kogusin esimese poolraskekaallasena maailmas kolme tõstega viissada kilo. Sügisel võitsin esikoha Mexico eelolümpial.
Aasta lõpul valiti mind NSV Liidu parimaks sportlaseks ja maailma esikümnesse. Kedagi teist eestlast pole valitud.
1968. aastal võitsin NSV Liidu meistrikulla ja jaanipäeval võitsin Leningradis EM-võistlustelt oma esimese suurvõistluse tiitli. Mexico olümpial pidin tunnistama üleöö nelikümmend kilo arenenud Kaarlo Kangasniemi paremust.
3. oktoobril esilinastus Moskvas dokumentaalfilm “Tri kapitana” (“Kolm kaptenit”), mis oli vändatud kolmest spordikuulsusest, NSV Liidu võistkondade kaptenitest: tõstja Jaan Talts, jäähokimängija Vjatšeslav Staršinov ja trekijalgrattur Stanislav Moskvin.
Aasta lõpul sain riigilt medali “Töövapruse eest”.
1969. aastal võitsin Kiievis Sõpruse karika ja seejärel Zinnowitzis ka Balti karika. MM – ja EM – võistlustel Varssavis võitsin oma esimese maailmameistritiitli.
1970. aastal võitsin kõik neli võistlust: Minskis Sõpruse karika, Szombathelys Euroopa meistrivõistlused, Bergenis Baltic Cup-i ja lõpuks Ameerikas Columbuses MM-tiitli.
Valitsus andis mulle selle eest Tööpunalipu ordeni.
1970 – 1982 olin abielus Helve Taltsiga ja meil sündisid tütar Jaanika ning poeg Jaan.
1971. aasta läks tervisehädade nahka, kuid ainsal võistlusel, 8. augustil Tallinnas tõstsin kuus maailmarekordit.
1972. aastat alustasin Tallinnas Liidu meistrikulla võitmisega. Sellele järgnes Euroopa meistritiitel ja lõpuks Münchenist olümpiakuld koos MM-kullaga. Sain teistkordselt Tööpunalipu ordeni.
1976 – 1980 olin Eesti tõstekoondise vanemtreener.
1980 – 1981 töötasin firmas Desintegraator vanemkonstruktorina. Tegelikult tegelesin põhiliselt varustuse ja ehituse organiseerimisega.
1981. aasta sügisel kutsuti mind KSMK – Eesti NSV Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli direktoriks, kus töötasin aastani 1988.
1988 – 1990 tegelesin koondises Eesti Sport spordibaasidega.
Alates 1991. aastast vabakutseline või teisisõnu – minust sai esimene töötu Eestis. Istusin metsas kännu otsas ja mõtlesin, kuidas edasi. Ar van tänaseni, et eesti sport kaotas ühe parima spordijuhi või sporditöötaja. Aga minust sai Eesti parim amatöörehitaja. Seda küll tänu saatusele ehk sellele, et uus Eesti ei vajanud Nõukogude karastusega ja ühe maailma parima spordisüsteemi tundjat. Ei ole halba ilma heata – minust sai ehitaja ja ma olen sellega oma leiva ja ka natuke leivapealset teeninud. Aga kõige tähtsam on midagi luua, mis jääb. Ehitus on selline asi. Kui olin viie aastaga tuhast tõusnud, kutsuti seltskonda – Reformierakonda ja kandideerima Riigikokku.
1991. aastast on minu elukaaslane Epp.
1995. aasta märtsist kuni 1996. aasta sügiseni istusin Toompeal.
1997. aastast tänaseni olen jälle vaba mees, kes parandab väikest moodi maailma. Korrastab metsa, ehitab väikesi onnikesi, taastab talumaja, rajab muruväljakuid, parkmetsa, spordiväljakuid ja ehitab linnas kortereid. Pildistab ja filmib metsloomi ning toidab neid vajaduse korral – tegelikult tassin neile süüa pidevalt.
Olen viimased 30 aastat olnud aktiivne jahimees. Lemmikud on metssead. Vabal ajal mängin tennist, sõidan jalgrattaga ja natuke katsun ka tõstekangi.
Filosofeerin ja vaidlen sporditeemadel, aga kaugele pole jõudnud, sest midagi pole eriti muutunud – kõik noogutavad, kui räägin, aga elu läheb vanas vaimus.
Võibolla peabki nii olema. Mulle lihtsalt meeldib mõelda ja analüüsida elu, samuti mõtteid kirja panna. Arvan, et kunagi panen oma arusaamad spordist, mõtlen siinkohal ainult tippsporti, ka paberile. Ehk on see mõnele isegi kasulik.
Vabariigi president autasustas mind 2. veebruaril 2001 teenete eest Eesti Vabariigi ees II klassi Eesti Punase Risti ordeniga.
2002. aastal kuulutati mind Eesti Vabariigi presidendi konkursi “Kaunis kodu” võitjaks.
Kodu
“Olen kehvast kodust pärit, raha polnud kunagi vabalt käes. Tihemetsa tehnikumis oli mul lõunaks limonaad ja päts saia, õhtul praadisime sibulat ja kartulit, vahel sekka pekikaste. See polnud spordimehe toit. Katkiste kingade ja õhukese riide kandmisest ning külma veega pesemisest olin alatihti angiinis.”
“Eks töö oli laste kondile üleliia ränk. Jaan oli niitmise ära õppinud, kui juba vehkis meestega võidu võsas. Kord kangutas kartulipada tulelt, kaks ja pool pange kartuleid sees, ja venitas nõnda selga, et hulk aega käidi teisega arstide vahet…
Lehmalüpsi sai vist ka poistest esimesena selgeks. Alguses käis hasardiga nisasid venitamas, siis tüdis – läks ja pomises: tema peab üksi kogu talutöö ära tegema. Ometi läks, sest ema käsk oli taga. Eks tal olnud ka kõige rohkem pattusid hingel, ega emal temaga kerge olnud, kui juba võimlemisõpetaja, kooli ainus meesõpetaja, tuli kaebama, et ei saa poisist jagu.”
“Jaan Talts sirgus paljulapselises peres, kus osati lugu pidada töötegemisest, aga samuti tervislikest eluviisidest ja sportimisest.
Maailmameistri isa August Talts on üle vabariigi tunnustatud kõrgete saakide meister. Ka tänavu oli ta vabariigi saagimeistrite esirinnas, kogudes oma põldudelt hektarisaagiks 45 tsentnerit teravilja.
Sellisest perest sirgusid töökad ja terved lapsed. Vend Mats mängis EPA võrkpallimeeskonnas ning on hiljemgi Sootaga sovhoosi peaagronoomina spordiasjades eestvedajaks olnud.
Teine vend Ain jõudis õpingute jooksul TPI-s 400 kg piirile raskekaalus. Õde Eva, kes lõpetas TRÜ kehakultuuriteaduskonna, on vabariigi meister naiste odaviskes.
Noh, ja Jaan Taltsi sportlikest tulemustest pole mõtet siinkohal juttu tegema hakata.”
“Jaanil oli kaks hüüdnime. Üks oli Koi, sest ta oli hästi kokkuhoidlik, ja teine, mille külarahvas pani, oli Tšempion. Tegelikult oli elu meil, lastel, päris lõbus, kuigi tööd tuli kogu aeg teha… Eks raske oli ta tagantjärele vaadates.
Pidime perega tegema kolhoosis 150 normipäeva. Tegime neid siis läbi suve. Lisaks valmistasime lammastele tuhandeid vihtasid. Tööd oli küll, aga et elu hirmus oleks olnud, ei.”
“Ma ei ole põrmugi andekas. Olen maapoiss ja sellepärast said mu kondid maast – madalast tugevat maatööd tunda. Kui ma seda poleks teinud, oleksin praegu nõrgem.
Meeskonnakaaslased on tähele pannud, et mul on hea kiirus. Ütlevad, et olen andekas. Aga nad ei tea, et harjutasin kunagi jooksmist, armastasin endast vanemate poistega võidu joosta. 100 m jooksin 11,2ga. Sealt see kiirus ongi.”
“Isa mõju on minu elus suur olnud, sest mingil perioodil hakkasin temaga rohkem kokku puutuma kui emaga. Mäletan, et suur sündmus oli see, kui sain treeningsaalis esimest korda kangirauda puutuda. Isa lubas mulle seda eelmisel õhtul ja ärevus eelseisvast sündmusest oli sedavõrd suur, et öösel ei saanud magadagi. Kangikettaid olin juba varem natuke katsuda saanud.
Sõna “tahtmine” iseloomustab teda kõige