See on üpris põnev ja sobib täpselt hiljutise kinnitusega, et aju on väga plastiline organ, täis tööd otsivaid rakke, ja sellel puudub pidev püsifunktsioon.
See jällegi tähendab, et me pole seisev tiik, isegi mitte jõgi, vaid jõestumise protsess, olenevalt sellest, mis praegusel hetkel toimub. Selline tähendus on jahmatav. See näitab, et me loome end läbi elu iga hetkega. Kõik on meie kätes. See on hirmutav vastutus, eriti neile meie aspektidele, milles me tavaliselt armastame süüdistada ema või isa või jumalat, või vähemalt kedagi. Iidset küsimust „Kes ma olen?” esitades võid näha, et väga vähe on kindlaks määratud. Suuremalt osalt sõltub kõik meist endist.
Teised katsed on näidanud, et kui teha kolm päeva kurba nägu, võid langeda täielikku masendusse. Põhiolemuselt oleme end taasloov fenomen.
Me kõik teame, et oleme sündinud sellesse kultuuri, sellesse religiooni, laulame just seda rahvushümni, meil on just niisugune suhtumine meessoo üleolekusse jne. Need „uskumused” on meisse sisendatud varases eas ja maetud meie alateadvusesse, kus me neid isegi ei märka. Ilma ise seda taipamata oleme mõjutatud neid väärtusi aktsepteerima, olles sellised nagu oleme.
Tuleb välja, et aju on nagu vapustav bioarvuti, mille tulemuseks on „mõistus”. Iga kord, kui ütled, ehkki võib-olla alateadlikult, et „must on paha, valge on hea” või „mehed on naistest üle”, muutub see õpitud harjumus tugevamaks ja sa oled veelgi kindlam, et sul on õigus.
Ja kõige põnevamad uudised. On olemas meditsiiniline seisund, mida nimetatakse obsessiiv-kompulsiivseks häireks. Nagu siis, kui tunned, et pead viiskümmend korda päevas käsi pesema, et saada lahti batsillidest, millest sinu kujutluse kohaselt tuleb lahti saada. Ühel tasandil sa tead, et see on tobedus, aga ikkagi lähed käsi pesema. Need ajurakud, mis mõtlevad, kas su kätel pole ehk pisikuid, ja need ajurakud, mis panevad su vannituppa jooksma, on järjest rohkem ühendatud. Tegelikult on see lihtsalt äärmuslik versioon sellest, mida me kõik päev otsa teeme. Mängi hümni, ja mõned inimesed kargavad püsti. Helista pühapäeval kirikukelli, ja võime tunda, et peame kirikusse minema. Ükskõik kas see on vajadus käia igal laupäeval sünagoogis või mängida loteriil või suitsetada veel üks sigaret või midagi külmkapist põske pista või lihtsalt lamada voodis, muretsedes mingi kordusmõtte pärast, selle asemel et magama jääda… See ei lõpe päeval ega öösel.
Huvitav on see, et tänapäeval avastatakse meditatsiooni kui selle „haiguse” „ravi”. Üks neuronite hulk ütleb: „Aeg on nikotiini saada.” Teine rühm paneb sind taskust sigarette ja tulemasinat otsima. Sa võid suitsetada juba enne seda, kui saad aru, mis toimub. Nüüd otsustad suitsetamise maha jätta: kohe, kui ärritusimpulsid esimestest närvirakkudest tegevusse asuvad, käsid otsekohe sellesama närvirakkude rühma keelavaid närvirakke ärritusele vastu seista, et sa ei peaks sigaretti suitsetama ega šokolaadi sööma ega emale helistama.
Niisiis tõukad sa mõlemal juhul need kaks rakurühma teineteisele lähemale. Seetõttu õnnestubki „võitlus” nende „harjumustega” väga harva.
Ükskord ammu, kakskümmend viis sajandit tagasi, selgitas üks härrasmees, kelle nimi oli Gautama Buddha, et vaja on „valikuta teadlikkust”. Kui nii harjumuse toetamine kui sellega võitlemine ikkagi on meie ainus võimalus teha mitte kumbagi. Teha mitte midagi, ei poolt ega vastu: see on meditatsiooni tuum. Ja ennäe, me just kuulsime seda, ja seetõttu meditatsioon obsessiiv-kompulsiivse häire puhul toimibki. Või mis tahes sundkäitumise puhul, kaasa arvatud harjumus elada nii, nagu oleksime kinni jäänud, liikumatuses, tiigina.
See protsess on väga teaduslik. Kui üht niisugust alateadlikku harjumust nähakse teadlikult, siis see kaob iseenesest, 100 %. Kui kaob vaid 50 %, siis see tähendab, et oleme näinud seda vaid 50 %.
Pole ime, et USA ajakirjandus räägib nüüd pidevalt meditatsioonist. Seda nimetatakse teadvelolekuks, see on lühend „õigest teadvelolekust”, millega Buddha kirjeldab valikuta teadlikkust. Iga aastaga heidavad need 500 akadeemilist uurimust üha rohkem valgust kõigile neile erinevatele võimalustele, miks meditatsioon on universaalselt kasulik protsess.
Järjest enam tuleb ilmsiks, et eelised on firmadel, kelle töötajad on terved, õnnelikud, loovad ja hetkes kohal, ning paljudes suurtes USA firmades uuritakse nüüd meditatsiooni, eriti Silicon Valleys. Seda kasutatakse koolides, seda pakutakse traumeeritud sõjaveteranidele, läbipõlenud arstidele… neid on terve nimekiri. Meditatsioonil on kuulsuste heakskiit, mis on kuulsust hindavas tänapäeva maailmas alati oluline, see nimekiri ulatub Nelson Mandelast ja Steve Jobsist Madonna, Stingi ja Tiger Woodsini, kelle vahele jäävad paljud teised.
Meditatsioon on tõepoolest proovimist väärt. Siis sa vähemalt tead kindlalt, kas see huvi on õigustatud ning kas see on midagi sinu jaoks.
Põhiline on mõista, et meditatsioon on seotud jälgimisega. Sa jälgid, mis su sees toimub, olenemata sellest, mis toimub ümberringi. Kodus, töö juures, hommikul, õhtul… Alati on jälgijal midagi jälgida.
Teiseks: kui mõistus on nii sageli eemal unelemas, siis keha on alati kohal, siin ja praegu. Niisiis, kui tahad mängida mängu, kuidas asuda elama oma elu, siis keha on kinnihoidmiseks ideaalne käepide.
Kolmandaks: ajal, kui leiutati kõik need istumismeditatsioonid, olid inimesed teistsugused. Pea meeles, et aju on plastiline, niisiis võid ette kujutada, kuivõrd erinev on su aju siis, kui töötad 12 tundi päevas põllul, lähed magama päikeseloojangul, sest pole kunstlikku valgustust, ja kohtud aastas ühe uue inimesega, kes külast läbi kõnnib.
Tänapäeva hüperaktiivne mõistus ei lase sul paigal istuda. Niisiis, jooksu pealt mediteerimine ongi asja võti: olles aktiivne, on jälgimine algul palju lihtsam. Sellest tuleneb ka Osho aktiivse meditatsiooni ja teiste tegusatele inimestele mõeldud meditatsioonide, mis on selles raamatus ära toodud, väärtus. Paradoksaalselt, kui püüad istuda paigal, märkad vaid hullumeelselt pöörlevat mõistust. Kui oled terve oma tegusa päeva pöörelnud ja jälginud, siis märkad, et sul on vaikne kese. Sa võid ka avastada, et osa sellest hullust mõistusest tuleb minema saata, enne kui suudad lõdvestuda ja olla vaikselt.
Milline olukord ka poleks, see siin on kaunis raamat paljudest erinevatest enese avastamise viisidest. Võid avastada vähemalt selle, kes sa pole.
Lähene meditatsioonile siiralt, ent mitte tõsiselt. Ole mänguline. Leia meetodeid, mida sa naudid ja mis on sinu meelest toredad, ning siis viib teekond su sinna, kuhu sa iganes minna tahad.
John Andrews on raamatute autor, teadlane ja mediteerija. Ta oli Osho isiklik arst ja hoolitses ta keha eest palju aastaid, kaasa arvatud viimased elupäevad. Olles olnud mitu aastakümmet mediteerija ja teadlane, on John Andrews rõõmuga jälginud meditatsiooni järk-järgulist aktsepteerimist teadusringkondades ja seejärel suure huvi tekkimist selle vastu. Ta kirjutab selle teekonna viimase astme meditatsioonidest, Osho meditatsioonidest.
I OSA
stressi põhjuste mõistmine
Pingel pole midagi pistmist millegi sellisega, mis on sinust väljaspool, vaid see on seotud su sees toimuvaga. Sa leiad alati välise vabanduse, et oma pinget endale selgitada, sest nii idiootlik tundub olla pinge all ilma igasuguse põhjuseta. Aga pinge pole sinust väljaspool, see on su ebaõiges elustiilis.
Sisemuse valgustamine
Tarkus pole faktide, numbrite ja informatsiooni kuhjamine, vaid transformeerumine.
Me elame endast väljaspool, seetõttu on ka meie sisemaailm pime. Valgus tekib siis, kui meie tähelepanu keskendub sisemisele. Meil on olemas kõik vajalik, et luua valgust, vaja on lihtsalt ümberkorraldusi teha.
Justkui oleks keegi su toa segamini ajanud – mööbel on tagurpidi, lühter põrandal. Kõik on siin olemas, aga mitte miski pole omal kohal. Raske on niisuguses toas elada. Sa pead panema asjad tagasi täpselt sinna, kuhu need kuuluvad.
Niisugune see inimene on: meil on kõik, mida vaja, eksistents on meid kõigega varustanud. Me oleme täiesti valmis oma elu optimaalselt elama, aga elame vaid minimaalselt sel lihtsal põhjusel, et ei paiguta kunagi asju ümber.