„See on emmele,” sõnab Julia. „See on lendav koer.” Ta tõstab pildi üles ja silmitseb seda kriitiliselt. „Talle meeldivad lennukid. Ja koerad.”
„Hmm,” ümiseb Mack, kes ei näi seda uskuvat. Ta vaatab George’i poole. „Kuidas abikaasal üldse läheb?”
„Umbes sama. On häid ja halbu päevi.”
„Jajah, nagu meil kõigil,” vastab Mack.
Mack hakkab lahkuma ja seisatab siis. Ta küünitab taskusse, tõmbab välja kokkukortsutatud rohelise rahatähe ja surub selle George’ile pihku.
„Võta,” ütleb Mack õlgu kehitades. „Osta lapsele veel rasvakriite.”
Mack on uksest väljas enne, kui George jõuab hüüda: „Aitäh!”
pole unine
„Stella, ma ei saa magada,” ütlen, kui Julia on isaga koju läinud.
„Muidugi saad,” vastab ta. „Sina oled magajate kuningas.”
„Kuss,” sõnab Bob oma kõrgest pesast mu vatsa peal. „Ma näen und friikartulitest tšillikastmega.”
„Ma olengi väsinud,” ütlen ma, „aga mitte unine.”
„Millest sa väsinud oled?” uurib Stella.
Mõtlen mõnda aega. Seda on raske sõnadesse panna. Gorillad ei ole kaebajad. Me oleme unistajad, luuletajad, filosoofid, uinujad.
„Ma ei teagi täpselt.” Löön jalaga kummikiike. „Ma olen oma domeenist vist veidi väsinud.”
„Sest see on puur,” ütleb Bob.
Bob pole alati taktitundeline.
„Ma tean,” märgib Stella, „see on väga väike domeen.”
„Ja sina oled väga suur gorilla,” lisab Bob.
„Stella?” küsin ma.
„Jah?”
„Märkasin, et lonkasid täna rohkem kui tavaliselt. Kas jalg häirib sind?”
„Õige pisut.”
Ohkan. Bob sätib end uuesti sisse. Ta kõrvad vehklevad. Ta ilatseb pisut, aga mind see ei häiri. Olen harjunud.
„Proovi midagi süüa,” lausub Stella, „see teeb sul alati tuju heaks.”
Söön ära vana, pruuni porgandi. See ei aita, aga ma ei ütle Stellale. Ta vajab und.
„Katsu meenutada mõnda head päeva,” soovitab Stella. „Mina teen nii, kui und ei tule.”
Stella mäletab iga hetke alates oma sünnist: iga lõhna, iga loojangut, iga solvangut, iga võitu.
„Sa tead, et ma ei mäleta suurt midagi,” sõnan vaikselt.
„On suur vahe,” ütleb Stella leebelt, „selles, kas ei mäleta või ei taha mäletada.”
„Tõsi,” tunnistan mina. Mittemäletamine võib olla raske, kuid mul on olnud palju aega selle harjutamiseks.
„Mälestused on hinnalised,” lisab Stella. „Need aitavad meile meenutada, kes me oleme. Proovi silmade eest läbi lasta kõiki oma talitajaid. Sulle meeldis alati ju Karl, see suupilliga mees.”
Karl. Jajah. Mulle tuleb meelde, kuidas ta kinkis mulle kookospähkli, kui olin alles noor. Mul kulus selle avamisele terve päev.
Katsun meenutada teisi talitajaid, keda olen tundnud – inimesi, kes mu domeeni koristasid, süüa valmistasid ja mõnikord seltsi pakkusid. Oli Juan, kes valas Pepsit mu ootavasse suhu ja Katrina, kes togis mind harjaga, kui magasin ning Ellen, kes laulis nukra naeratusega „Palju maksab see ahv seal poeaknal?”, kui ta mu veekaussi küüris.
Ja siis Gerald, kes tõi mulle kord karbi pontsakaid, magusaid maasikaid.
Gerald oli mu lemmiktalitaja.
Mul pole ehtsat talitajat juba kaua olnud. Mack ütleb, et temal pole ahvile lapsehoidja palkamiseks raha. Tänapäeval puhastab George mu puuri ja toitu tassib Mack.
Kui ma mõtlen kõigile nendele, kes minu eest on hoolitsenud, meenub peamiselt Mack – päevast päeva, aastast aastasse. Mack ostis mu ning kasvatas üles ja nüüd ütleb, et ma pole enam nunnu.
Nagu Hõbeselg võiks iial olla nunnu.
Kuuvalgus langeb tardunud karussellile, hääletule plaksumaisiletile, ammu kadunud lehmade järgi lõhnavate nahkvööde vitriinile.
Stella raske hingeldamine kõlab nagu tuul puuokstes. Ma ootan, et uni mind leiaks.
põrnikas
Mack annab mulle uue musta rasvakriidi ja värske paberipaki. Aeg taas tööle asuda.
Nuhutan rasvakriiti, rullin seda kämmaldes, surun terava otsa peopessa.
Ma ei armasta midagi nii palju kui uut rasvakriiti.
Otsin joonistamiseks midagi oma domeenist. Mis on must?
Vana banaanikoor sobiks, aga ma olen kõik ära söönud.
Mitte-Kull on pruun. Väike vann on sinine. Pärastlõunaks hoitud jogurtiglasuuriga rosin on valge, vähemalt väljastpoolt.
Nurgas liigutab midagi.
Mul on külaline!
Üks läikiv põrnikas on läbi astunud. Putukad eksivad sageli mu domeeni, olles teel kuhugi mujale.
„Tere, põrnikas,” ütlen ma.
See tardub hääletuks. Putukad ei taha kunagi vestelda.
Põrnikas on ilus putukas, keha on nagu läikiv pähkel. Must nagu tähitu öö.
Just! Joonistan teda.
Raske on joonistada midagi uut. Ega mul sageli seda võimalust pole.
Aga ma proovin. Vaatan põrnikat, kes on piisavalt kena, et mitte liigutada. Siis vaatan paberit. Joonistan ta keha, jalgu, väikesi tundlaid, hapukat ilmet.
Mul veab. Põrnikas jääb terveks päevaks. Tavaliselt ei jää putukad külaskäigule kauaks. Hakkan mõtlema, et kas tal on ikka kõik korras.
Bob, kes aeg-ajalt putukaid krõmpsutab, pakub, et sööb ta ära.
Ütlen Bobile, et see pole vajalik.
Lõpetan parajasti viimast pilti, kui Mack tagasi tuleb. George ja Julia on koos temaga.
Mack siseneb mu domeeni ja korjab pildi üles. „Pagana päralt, mis see on?” küsib ta. „Ei saa mina sotti, mida Ivan oma aruga joonistab. See on pilt mitte millestki. Üks suur, must mitte miski.”
Julia seisab mu domeeni kõrval. „Kas tohib vaadata?” küsib ta.
Mack hoiab pilti vastu akent. Julia kallutab pead. Pigistab ühe silma kinni. Siis avab silma ja uurib mu domeeni.
„Ma tean!” ütleb ta. „See on põrnikas! Näed seda põrnikat seal Ivani vanni juures?”
„Neetud, ma just pritsisin siia putukamürki.” Mack kõnnib põrnika juurde ja tõstab jala.
Enne kui ta jõuab põrutada, sibab põrnikas minema ja kaob läbi seinaprao.
Mack pöördub tagasi mu joonistuste juurde. „Arvad siis, et see on põrnikas, mis? Noh, kui sa nii ütled, plika.”
„Oh jaa, kindlasti põrnikas,” naeratab Julia, „küll mina juba põrnika ära tunnen.”
Minu arust on tore, kui seltskonnas on veel üks kunstnik.
muutus
Stella märkab muutust esimesena, aga varsti tunneme seda kõik.
Tsirkusekaubamajja on tulemas uus loom.
Kust