“Kunst armastab mitme kesisust, seda nii ajaloolisest kui etnograafilisest seisukohast lähtudes,” on öelnud armeenia kunstnik Martiros Sarjan. “Inimkonna arengu dünaamika seisneb mitmetahulisuses. See määrab maailma ja ka ülemaailmse kunsti iseloomu. Kõikide eri rahvustest kunstnike loomingus kajastub rahvuslik eripära, nende stiil, nende ajastu hõng – nad annavad edasi oma rahva mõtteid, lootusi, unistusi ja meeleheidet. Kunstnik elab enamasti kaasmaalaste keskel keset kodumaist loodust. Ma kujutlen igat rahvust kui tohutut puud, mille juured on sügavalt koduses mullas, õite või viljadega kaetud oksad aga kuuluvad kogu maailmale.”
Botticelli, Goya, van Gogh, Monet, Kandinsky, Munch, Rembrandt – need nimed pärinevad eri ajastutest ja esindavad eri stiile. Kuid ometi ühendab neid kõiki – nagu kõiki tõeliselt suuri meistreid – igavene põlemine, loominguline säde, hingestatus, armastus kunsti vastu.
Kunsti ei saa luua, kui selles puudub hing, kui süda on külm. Maalikunsti ei sünni, kui tegija ei suuda vahendada värvide maailma, looduse harmooniat, kui seal ei suudeta kajastada inimeste saatusi. Kunsti luuakse eesmärgiga jäädvustada teosesse elulisi väärtusi, väljendada seda, mis erutab kaasaegseid, aga ka autori loomeprotsessis läbielatud tundeid.
Leonardo da Vinci nimetas maalikunsti vaikivaks poeesiaks. Pilt on sõnatu. Pilt on liikumatu. Kunstnik ei saa näidata, mis on toimunud enne või pärast. Kuid ometi võib lõuendil kõlada terve sümfoonia.
“Kunst ei armasta lobiseda,” kirjutas 19. sajandi prantsuse kunstnik Eugéne Delacroix, “ja ma arvan, et selles ongi üks tema väärtusi… Maalikunst tekitab sootuks isesuguseid emotsioone, mida ei paku ükski teine kunstiliik. See on saavutatav värvide, valguse ja varju oskusliku kasutamisega. Sellega, mida võiks kokkuvõtlikult nimetada ka maalikunsti muusikaliseks küljeks.”
Tõeline kunstnik ei kopeeri kunagi tegelikkust, vaid interpreteerib seda enda sisemaailma kaudu. Selleks kasutab ta mitmesuguseid, olemuselt tinglikke meetodeid. Maalikunsti väljendusvahendiks on värvid. Kunstniku taotlused, valitud teema ja idee tuuakse vaatajani maalikunsti vahenditega. Maalikunst ja värvid – see on emotsioonide väljendamise keskkond, kogu tunnetegamma ja meeleolude edasiandmise vahend. Värv loob kujude karakterid. Värv mõjub vaatajale, tekitades konkreetse suhtumise kujutatusse.
Kuid iga kunstiteose aluseks on ikkagi kunstniku idee, tema sõnum. See dikteerib kompositsiooni ja koloriidi, kujundi ja proportsioonid. Tõeline kunstiteos saab sündida vaid talendi olemasolul.
Käesolev tagasivaade algab renessansiajastuga, mis kujutas endast revolutsiooni maalikunstis: esimest korda lähtuti kunstiteose loomisel loodusest, võeti kasutusele perspektiiv, hakati rõhutama kunstnike loovust ning ilmusid esimesed humanistlikud teooriad. Renessansiajal sündisid ka esimesed kunstnike elulood ja kunstiajalooalased kirjutised.
SANDRO BOTTICELLI
(1445–1510)
SANDRO BOTTICELLI TEOSEID
Juuditi tagasitulek, u 1470
Püha Sebastian, 1474
Noormees medaliga, u 1475
Guiliano di Medici, 1475–1476
Imeline madonna, 1476–1477
Kuningate kummardamine, u 1477
Primavera (Kevad), 1477–1478
Püha Augustinus, 1480
Maarja kroonimine, u 1480
Trooniv madonna, u 1480
Sixtuse kabeli freskod, 1481–1482
Venuse sünd, 1483–1484
Magnificat, 1485
Paastumaarjapäev, 1489–1490
Dante “Jumaliku komöödia” sulejoonistused, 1492–1497
Kristuse taganutmine, 1495
Mahajäetu, 1495–1500
15. sajandil seati keskaegsele maailmavaatele vastukaaluks antiikaja kultuuriväärtusi. Uuriti antiikkirjandust, säilinud kunstiteoseid ja varemeid. Teadmisi ja edukat eneseteostust hakati kõrgelt hindama. Niisuguses õhkkonnas kujunes Firenzes välja uuenduslik maalikunsti suund, mille ideaaliks oli looduslähedus. Renessansi kunst kajastas Itaalia linnriikide maailmavaadet. Mujal Euroopas hinnati veel rüütlikultuuri ja elati feodaalsuhete kammitsais. Itaalia kunstnikud reisisid riigist riiki ja linnast linna. Nad tegid tellimustöid, kogusid tuntust ja õppisid teiste kogemustest.
Arenes freskotehnika, tahvelmaale hakati maalima puutahvlite asemel raamile pingutatud lõuendile. 15. sajandini maaliti temperavärvidega, kuid sajandi teisel poolel levis Madalmaades kasutusele võetud õlivärvide kasutamine ka Itaaliasse. Arenema hakkas ilmalik kunst. Portreemaalis, keerukates allegoorilistes teemades ja ajaloolises maalis asus kesksele kohale inimese kujutamine. Jumal võttis kunstis samuti inimese kuju, teemavalikus eelistati Jeesuse elukäigu kujutamist ja neitsi Maarja emadust. Loobuti keskajale omasest tseremoniaalsusest, inimene maalidel muutus loomutruuks. Töötati välja õpetus perspektiivist, hakati kasutama heledate ja tumedate toonide vastandamist.
Raske on kunstnike hulgast leida poeetilisemat autorit kui Sandro Botticelli. Botticelli saavutas tuntuse tänu peenele detailitunnetusele ja väljendusrikkale stiilile. Tema isikupärast käekirja iseloomustavad kerged, lausa õhulised jooned, külmade rafineeritud värvitoonide läbipaistvus, maastiku hingestatus ning üllatuslik rütmide vaheldumine. Botticelli on alati püüdnud valada oma hinge uutesse maalikunsti vormidesse.
Alessandro di Mariano Filipepi, kunstnikunimega Sandro Botticelli sündis 1445. aastal Firenze lähistel nahaparkal Mariano di Filipepi pojana. Ta oli pere neljas laps. Hüüdnime Botticelli, mis tähendab tünnikest, sai ta vanemalt vennalt. Nimi sobis noorele kunstnikule sedavõrd hästi, et ta sai selle all tuntuks kogu maailmas.
Isa märkas peagi poisi kiindumust maalikunsti vastu ja andis ta 1464. aastal Firenzesse tuntud kunstniku Filippo Lippi töökotta õpipoisiks, kus ta veetis kolm aastat. Peale õpetaja on tema loomingut mõjutanud ka Andrea del Verrocchio ja Antonio del Pollaiuolo. Ilmselt võib Botticellit pidada iseseisvaks kunstnikuks juba aastast 1469, sest selle aasta katastriraamatus on kirjas ta isa teade, et poeg töötab kodus.
Pärast isa surma avas Sandro 1470. aasta kevadel oma töökoja. Suurema osa elust veetis ta Firenze rikaste perekondade jaoks töötades. Üheks tuntumaks neist oli Lorenzo di Medici õukond, kus ta maalis mitu kuulsat portreed, näiteks “Guiliano di Medici” (1475–1476) ja “Imeline madonna” (1476–1477).
1472. aastal astus Sandro Püha Luca gildi liikmeks ja täitis peamiselt Firenzest tulevaid tellimusi. 1474. aastal maalis ta Firenze vanima, Santa Maria Novella kiriku jaoks ühe oma kaunimatest töödest “Püha Sebastian”.
1469. aastal tuli Firenzes võimule Lorenzo Medici, kelle palee muutub Firenze kunstielu keskmeks. Lorenzost – suurest kunstnike ja poeetide patroonist – saab Botticelli peamine klient. Kunstnik teeb hulga töid Medici ja tema sugulaste tellimisel. 1477–1478 maalib ta Lorenzo Medici vendade villasse Castellos “Primavera” (“Kevade”), ühe oma tuntuima töö.
“Primavera” kujutab Veenust imekauni parkmaastiku taustal teiste antiikmütoloogia tegelaste keskel. Paremalt astub lähemale Kevad – õrnas läbipaistvas lillelises kleidis habras naine. Eriti väljendusrikas on ta ilmekas ja sügavalt hingestatud nägu.
Paljud kriitikud ja kunstiteadlased ei ole sellest maalist rääkides suutnud erutust varjata. “Vaadake tähelepanelikumalt Kevadele näkku! Teid vapustab selle näo näkineiulik kelmikus, noore jumalanna läbipaistva pilgu jahedus. Kevade imepärases tervituses tajute looduse veetlust, mis ärkab igal aastal talve külmast pimedusest vastu päikesele ja elule. Midagi saladuslikult kaasakiskuvat on peidus selle heledapäise, lilledega ehitud tütarlapse julges ja avalas pilgus.
Kuid hoidke end