Hiljem, Vasara garderoobis, rääkis Herman meile kommisöömise juurde muljeid ja avaldas uusi tähelepanekuid, mis võiksid muuta tema edaspidised käigud Kalevisse lihtsamaks ja tõhusamaks. Näiteks selgus, et vahel võis mõni vastu juhtunud ülemus ka siis, kui juba tehases sees olid, midagi uurima hakata. Sel juhul aitas välja jutt, et tahaks leida tööd, et koolis nõutavate ühiskondlikult kasuliku töö (ÜKT) tundide arv täis saada. Paaril korral oli seda juhtunud ja siis oli Herman pandudki liini taha, näiteks sooja iirisemassi liikuval lindil laiali rullima, kommikaste tõstma jne. Herman töötaski siis pisut ja lahkus esimesel võimalusel, sest igasugune töö tundus talle täiesti mõttetu ja ebavajalik toiming.
Herman aktsepteeris ka pungi põhimõtteid, kuigi otseselt punkriietega käima polnud nõus. Ta eelistas vähem silmatorkavat ja soliidsemat väljanägemist, sviitrit või triiksärki, viigipükse ja korralikke kingi. Need lubasid tal segamatult tegutseda.
Kord mainis sõprade ansambel Uus Kanalisatsioon, et nad annavad oma koolis kontserti, ja kutsusid ka meid sinna esinema.
Olime kõvasti proovi teinud ja tervitasime pakkumist rõõmuga.
Etteastega liitus ka Herman. Kokkulepitud show’ kohaselt pidi ta laulu “Tablett” ajal pikas heledas tolmumantlis üle lava liikuma ning saali rahva hulka peotäie tablette viskama. Varusime talle selleks otstarbeks apteegist mitu pakki odavaid glükoositablette.
Kui esinemispäev kätte jõudis, võtsime prooviruumist pillid ja liikusime 22. keskkooli juurde. Juba eemalt kostis suvepalavuse tõttu avatud suurtest saaliakendest rütmilist tümpsumist. Aulasse sisenedes nägime, et tantsupõrandal olid ennast sisse seadnud prullakate pusadega diskomehed oma pruutidega. Pepsilt tantsides heitsid nad üle õla põlglikke pilke seinte äärde kogunenud punkaritele.
Õpetaja teadustamisest selgus, et pidu oli üles ehitatud selliselt, et algul mängitakse plaatidelt diskomuusikat ning seejärel astub üles kooli ansambel Uus Kanalisatsioon. Meie esinemisest ei tahetud kuuldagi, sest oli selge, et juba ühegi punkansambliga oli probleeme küllalt. Õpetajad põhjendasid keeldu sellega, et võõrad ansamblid nende koolis ei esine.
Ühel hetkel disko õnneks lõppes ja lavale asus ennast valmis seadma Uus Kanalisatsioon. Läksin kiiresti üle tantsupõranda ja müksasin kogemata üht valge sametpusaga tüüpi.
Kohe tekkis midagi seisu moodi. Käed rusikas, hüppasid kõrvalt juurde diskomehe sõbrad, teiselt poolt aga õnneks ka mitu punkarit ja terav olukord lahenes üksteist sõimates ja kõõritades, kuid vägivallata. Diskomeeste jõllitavatelt nägudelt võis aga näha, et nii nad seda värki jätta ei kavatse. Nad polnud harjunud, et mingid punkarid on võimelised nendega hüppama, ja sisistasid midagi omavahel.
Uue Kanalisatsiooni esinemise ajal paiskusid saali kosutavad helid ja ohtlik intsident läks lava ees tantsides meelest. Kui bänd lõpetas, otsustasime ikkagi kardinate varjus lavale hiilida ja seadsime ennast esinemisvalmis.
Lava ette oli kogunenud palju punkareid, õhus oli pinget ja ootusärevust. Kui kardinad äkki eest tõmmati, selgus, et Herman polnud mallanud oma etteastet ära oodata ja oli juba kogu tabletinormi saali ära külvanud. Põrand oli täis purukstrambitud valget jahu. Hakkasime mängima. Esimene lugu algas, kitarr kärises, bass põmises ja laulja Peep haaras mikrofoni. Korraga jäi kõik kuidagi vaikseks ja lahjaks ning saalis oli kuulda vaid kuiva soolotrummi ja hi-hati tagumist.
Elekter oli välja lülitatud ja lavale ilmus keegi naisõpetaja. Ta teatas ärritunult, et kui kohe laiali ei minda, tuleb miilits. Seda kuuldes ei jäänud midagi üle, pakkisime asjad ja lahkusime.
Liitusime väljuvate punkarite kolonniga ning õue jõudes ootas meid ees ebameeldiv üllatus.
Solvatud diskomehed olid vahepeal kõvasti tegutsenud ja kokku ajanud ilmselt oma vanematest tuttavatest löömavennad. Kooli kõrvale, Paldiski maanteele viivale kitsale Kevade tänavale oli moodustatud diskomeestest kett.
Üksteisel küünarnukkidest kinni hoides seisid ees neljakandiliste nägude ja jämedate kaeltega tüübid, kõigil musklid pusade all pungil. Liikusime hanereas jälgi keti poole, kahel pool klähvis kamp hädisemaid diskomehi, kes olid kihevil peatselt algavast põnevast vaatepildist.
Kostis parastavaid hõikeid stiilis aga te nüüd saate...
Paar-kolm esimest punkarit, kes olid samuti turskemad tüübid, murdsid ketist läbi, sinna tekkis auk. Diskomehed ei julgenud vist hakata kõiki valimatult peksma, vaid iga august läbiminejaga möliseti ja jagati suvalisi hoope. Kui järjekord meieni jõudis, tõrjusime paar meie pihta sihitud jala- ja rusikahoopi suurte kitarrikottidega, ja olimegi teisel pool. Samas keeras Palace’i hotelli poolt sisse kaks kollast sinise triibuga miilitsakongi. See võis tähendada uut jaoskonda sattumist ja järjekordset jama ning proovisime jalutada rahulikult edasi, nagu ei puutuks toimuv meisse. Miilits sõitiski meist peatumata mööda. Andsime jalgadele valu ja põgenesime Snelli tiigi juurest Toompea kaudu linna. Hiljem kuulsime, et peale mõne ärarebitud haaknõela ja kellegi veriseks löödud nina ei jõudnud õnneks midagi hullemat juhtuda.
Sellest alates vajus soiku kogu Ajutise Valitsuse tegevus. Pärast suvevaheaega läks teise kooli laulja Peep. Ees seisis keskkooli viimane klass ja selle pingeline lõpetamine hajutas tähelepanu. Kevadel läksid bändimeeste rajad juba igaühel oma teed.
Allan fotosessioonil Saaremaal 1981.
Iseseisev elu
Viimane aasta oli kulunud eksamiteks valmistumisele, nüüdseks oli kool lõplikult läbi.
Läbisaamine emaga ei klappinud juba ammu. Punkperioodi pahandused ja alaealiste asjade komisjon olid suhetesse jälje jätnud. Kodus valitseva terava õhkkonna tõttu oli seal võimatu olla. Ema oli korduvalt selge sõnaga öelnud, et võiksin enda valitud elu elada kusagil mujal nii, nagu heaks arvan.
Ja algaski iseseisev elu, ilma kindla töö- ja elukohata, nagu tavatseti miilitsajaoskonnas öelda. Enamik tuttavaid ja sõpru läks ülikoolidesse ja mujale edasi õppima ning vana seltskond lagunes. Otsustasin sõprade eeskuju järgides minna edasi õppima TRÜ bioloogiateaduskonda. Algul läkski hästi, sain esimesed kaks eksamit neljad, matemaatikaeksamil kukkusin aga läbi. Tolknesin mõnda aega veel Tartu ühiselamutes ja jätsin sisse saanud sõpradega pikalt hüvasti.
Sügise saabudes läksin õppima 2. tehnikakooli, lihtsalt selleks, et ebameeldiva sõjaväeni aega pikendada. Olin dokumentide viimisega viimase võimaluseni viivitanud ja ainus vaba eriala oli telefoniseadmete elektrimontööri oma. Ka mõned tuttavad, kes polnud ülikooli sisse saanud või oma edasise elu suhtes otsusele jõudnud, olid siin.
Õppetööst vaba aega hakkasingi veetma 2. tehnikakooli lähedal paiknevates Moskva ja Pegasuse kohvikus. Tundsin end sinna kogunenud boheemlaste hulgas hästi ning tutvusin paljude uute inimestega.
Ilmo Müürman alias Guido (vibuga) ja Mait sportvibu katsetamas u 1988.
Ilmo koduaknal Kalamajas 1988.
Tartu kunstikoolist pärit Guido, minust paar aastat vanem koolivend Rott ja paljud teised said uuteks sõpradeks.
Guido oli nagu Herman – täiesti erilise mõtlemisega tüüp. Nad olidki väga head sõbrad ja mõistsid teineteist ülihästi. Guido muusikamaitse oli originaalne ja tema juures käies kuulasime palju uut, mis erines pungist, mida olin siiani põhiliselt kuulanud. Tal oli palju plaate, millest mul polnud aimugi, näiteks meeldisid talle sellised bändid ja lauljad nagu Pink Floyd, Roxy Music, The Kinks, Rare Bird, Peter Hamill, David Bowie, Marc Bolan jt.
Guido oli ka paljude uute ideede väljamõtleja ja elluviija. Ükskord avastas ta pärast