Inimene kuult. Ada Tšumatšenko

kortsutas kulmu ja vabastas tasakesi oma nööbi.

      „Minu õpetaja Baer,” ütles ta rõhutades iga sõna, „rääkis, et valget ja värvilist tõugu inimeste vahel pole oluliselt mingit erinevust. Ta rääkis, et kõik inimeste tõud algavad ühest tüvest, nagu ühe puu oksad, nagu ühe järve jõed. Ta kordas alati, et inimesed, kes räägivad teisiti, toimivad halvasti ja ebaausalt. Nad väidavad, et valge nahaga inimesed peavad olema valitsejad, inimesed värvilise nahaga – orjad. Valgeile annavad nad kogu maailma, värvilisi tõukavad nad vaesusse ja väljasuremisse. Võidelda selliste vaadetega inimeste vastu oli Baeri kogu elu eesmärk. See on saanud ka minu elu eesmärgiks. Aga meile on vaja tõsiasju. Me peame uurima. Me peame juurdlema. Me peame koguma tuhat tõendit, et lüüa meie vastaseid. Ja mina kogun nad. Siin, sellel rannikul, nende paapuate keskel. Ma õpin selgeks nende keele, õpin tundma nende kombeid, kogun nende muinasjutte, uurin nende kehade, juuste, naha ehitust. Ma toon tõendeid, et nad on võimelised kõigeks, milleks on võimeline valge. Et pole ülemaid ega alamaid. Pole orje ega valitsejaid.”

      Nii pikalt rääkis Maklai väga harva. Oli tarvis teda luba väga vihastada või riivata ta hella kohta, et ta peaks nii pika kõne. Ent kapten oli teda tõesti riivanud. Miks ei taipa päris mõistlikud inimesed kõige lihtsamaid asju? Kas Maklai ülesanne pole suur? Kas seda peab tõestama ja seletama?

      „Noh, hea küll, hea küll!” rahustas kapten vihastunud Maklaid. „Sõitke peale oma paapuate juurde ja rahustuge. Ülesanne on aus, selle vastu ma ei vaidle. Olge aga siiski ettevaatlikum. Palun seda kui isiklikku vastutulekut minule, kullake. Muinasjutud jäägu muinasjuttudeks, aga inimliha teie paapuad ometi söövad. Püüdke juba pääseda sattumast nende lõunalauale. Meeldivat on selles vähe.”

      Maklai hakkas naerma ja patsutas kaptenit õlale.

      „Küllap läheb kõik hästi!” ütles ta veendunult. „Kes sööb siis oma sõpru? Ma sõidan – nende juurde kui sõber. Nad ei taipa? Tähendab, on minu süü. Ärge unustage aga pabereid. Kõige kõrgem puu ja sellel nool. Seal siis kaevake… Ja… tervitage Venemaad…”

      Viimane tervitus

      „Laske lipp alla!” – ütles Maklai Wilsonile. „Vitjaz” juba vinnas ankru üles.

      Wilson astus puu juurde, aga jäi äkki seisma, tal polnud jõudu tõsta käsi. Ta põlved värisesid, silmis läikisid pisarad.

      „Teie vist kardate?” küsis talt Maklai. „Noh, pole veel hilja. „Vitjaz” on alles siin. Kui te soovite, võite ära sõita. Meie jääme Boyga kahekesi. Ainult tehke ruttu. Aega on veel ainult mõni minut.”

      Wilson tegi paar-kolm sammu ja jäi seisma. Maklai otsustav hääl rahustas teda. Ta tõstis pea ja vaatas Nikolai Nikolajevitši otsa.

      Maklai seisatas puu juures, mille ladvas lehvis lipp. Ta nägu oli rahulik, liigutused kindlad. Käed tõmbasid osavasti nööri ja lipp langes vähehaaval alla, andes au ärasõitvale laevale.

      „Jumalaga, „Vitjaz”! Jumalaga!”

      Suits venis valge lindina ookeani kohal. Korvett jäi ikka väiksemaks ja väiksemaks.

      Näis, nagu sulaks ta mere sinakas udus.

      Silmadel oli valus päikesest ja vee pimestavast hiilgusest, kuid Maklai vaatas pilgutamata ärasõitvale, kauguses sulavale laevale.

      „Jumalaga, „Vitjaz”,” ütles ta veel kord tasa ja pöördus maja poole.

      Wilson ja Boy kraamisid asju.

      Wilson, suu täis naelu, tagus oma voodi kohale naise päevapilti. Naine oli riietatud naljakate volangidega ja paeltega kleiti ja kandis peas kõrget sulgedega kübarat.

      Maklai astus oma laua juurde. Paberid olid juba korraldatud virnadesse. Tindipotis mustendas tint. Pliiatsid olid teritatud ja teravad. Päike säras mikroskoobi vasktorul. Liikuvate okste kerge vari libises raamatuil, värskelt hööveldatud laua pinnal.

      Maklai istus pingile ja avas kaustiku.

      „Laadige parem püssid,” sosistas talle kõrva Wilson, erutatult ümber vaadates. „Olen kindel, et neid läheb meile tarvis veel täna öösel. Vaadake, juba need mustanahalised tikuvad siia.”

      Maklai vaatas rannale. Paapuad tantsisid vee ääres. Nad vehkisid odadega. Nende liigutused olid sõjakad ja ähvardavad. Suled lehvisid nende peadel. Pruunid käed tõusid ja vajusid taktis, nagu ähvardaksid nad kedagi.

      „Nad rõõmutsevad, et „Vitjaz” sõitis ära,” jätkas sosistamist Wilson, hall hirmust.

      Lõpetamata oma toimingut, pillas ta haamri, ja tema ilusa naise päevapilt kukkus maha, nägu allapoole.

      „Nad teavad, et oleme üksi, ja te saate veel näha, mis nad meiega teevad juba täna öösel.”

      „Rumalus!” katkestas teda järsult Maklai. „Kui te kardate, peitke end kuskile, aga ärge end niimoodi neile näidake. Nad ei tohi teada, et meie neid võiksime karta. Meie neid ei karda! Selge?”

      Ja kortsutades kulmu astus Maklai trepile. Paapuad vaatasid eemalt valget inimest ja ta maja. Nende näod olid karmid, liigutused otsustavad. „Sind pole meile vaja,” ütlesid nende liigutused. – „Mine ära! Mine meilt ära, võõras! Seal on meri! Seal on taevas! Seal on avarus! Mine ära. Meie rannal pole sinu jaoks ruumi!”

      Paapuate salgast eraldus Tui. Seekord ei naeratanud ta enam. Kindlate sammudega lähenes ta onnile. Julgesti astus ta trepile ja sirutas käe ukse poole. Ta tahtis astuda onni nagu peremees, aga Maklai peatas ta.

      „Ei, Tui!” ütles Maklai tasa, aga tõsiselt. „Sinna sa ei pääse. Siin on tabu. Saad aru – tabu! Keeld.”

      Tui kortsutas vihaselt kulmu ja astus veel sammu edasi. Maklai ei liikunud paigast. Toetudes käega uksepiidale seisis ta uksel ja vaatas Tuile silma. Siis libises kerge naeratus üle ta näo.

      „Ära ole tusane, Tui,” ütles ta lõbusasti. „Siia ei või. Siin on tabu.” Ja tõstes käe suu juurde näitas ta, et tahab juua. „Too mulle kookospähkleid. Tahan juua. Saad aru, Tui, palju, palju häid kookospähkleid.”

      Tui sai aru. Sõna „kookospähkel” oli öeldud tema keeles – möödunud päevade kestel oli Maklai üht ja teist õppinud.

      Tui silmitses Maklai kahvatut nägu. Ta kulmud läksid siledaks. Ta jäi mõttesse.

      Kuid Tui ei mõelnud kaua. Tal hakkas hale näljasest ja kahvatust inimesest. Ta katsus heatahtlikult Maklai lihaseid, noogutas heatahtlikult peaga ja pöördus ümber, hüüdes midagi oma seltsimeestele.

      Maklai ei saanud tema sõnadest aru. Aga naeratus venis laiemaks. Ta taipas, mida Tui hüüdis oma seltsimeestele.

      „Ärge kartke teda!” hüüdis Tui. „Tema ei taha midagi peale kookospähklite. Ta ei tee meile kurja. Tema käedki on nõrgemad meie omadest. Lähme ja toome talle seda, mida ta palub.”

      Sõjamehed kuulasid tähelepanelikult Tuid. Nende odad langesid alla. Nad pöörasid Maklaile selja ja asusid aeglaselt põõsaste tihedasse padrikusse. Viivitanud hetke, lehvitas Tui jumalagajätuks kätt ja läks neile järele.

      Maklai käändus ümber ja vaatas Wilsoni otsa. Jämedad higitilgad läikisid rootslase laubal. Käsi haamriga värises veidi. Naelad langesid avatud peopesast.

      „Minge ja riputage üles oma päevapildid, Wilson,” ütles Maklai, „kõik on korras.”