Eugenie Grandet. Honore de Balzac

ei külastanud kunagi kedagi, ei korraldanud enda juures vastuvõtte või lõunasööke; ta ei lärmitsenud kunagi ja näis kõike kokku hoidvat, isegi liigutusi. Ta ei tekitanud kunagi teiste juures korratust, sest ta austas väga eraomandit. Siiski, hoolimata tasasest häälest ja ettevaatlikust hoiakust, oli tündersepa kõneviis ja käitumine terav, eriti oma kodus, kus ta end vähem ohjeldas kui mujal. Välimuselt oli Grandet viis jalga pikk, masajas, nurgeline, kaheteistkümne tolli jämeduste säärtega, pahklike kederluudega ja laiade õlgadega; ta nägu oli ümarik, päevitunud, rõugearmiline; ta lõug oli sirge, huuled ei omanud mingit kaarjoont ja hambad olid valged; silmis oli rahulik ja ablas ilme, nagu öeldakse olevat sisalikul; sügavate põikjoontega laubal olid paljutähendavad mügerikud; juuksed, kollakad ja veidi hallikad, olid nagu hõbe ja kuld – ütlesid mõned noorukid, kes veel ei teadnud, mis kaalus härra Grandet’ kohta tehtud märkus. Jämeda otsaga ninal oli sinisooneline muhk, milles lihtrahva päris õigustatud ütluse järgi peitus õelus. Nägu väljendas kardetavat kavalust, külma õiglust ja egoismi, nagu see on omane inimesele, kes on harjunud koondama oma tundeid ihnsuse nautimiseks; ainus olevus, kellest ta tõesti midagi pidas, oli ta tütar Eugénie, ta ainus pärija. Käitumine, kombed, kõnnak – kõik väljendas muide toda usku iseendasse, mis tekib harjumusest olla alati edukas kõigis oma ettevõtteis. Ehkki härra Grandet näilikult käitus lahkelt ja pehmelt, oli tal siiski raudne iseloom. Ta riietus alati ühetaoliselt; kes teda nägi täna, nägi teda säärasena, nagu ta oli juba alates aastast 1791. Ta tugevad kingad käisid nahksete rihmadega kinni; igal ajal kandis ta vanutatud villast sukki, lühikesi hõbepannaldega pükse jämedast kastanpruunist kalevist, kaherealist sametvesti kollaste ja punakaspruunide triipudega, laia kastanpruuni sabakuube pikkade hõlmadega, musta kaelasidet ja kveekeri kübarat. Ta kindad, tugevad nagu mõnel sandarmil, teenisid teda kakskümmend kuud, ja et neid puhtaina säilitada, asetas ta nad alati erilise kindlakskujunenud liigutusega teatud kohale kübara äärel. Muud ei teadnud Saumur tema isikust midagi.

      Ainult kuuel inimesel oli õigus külastada härra Grandet’ maja. Tähtsaim esimesest kolmest oli härra Cruchot’ vennapoeg. Pärast tema nimetamist Saumuri esimese astme kohtu eesistujaks lisas too noormees Cruchot’ nimele juurde veel teise nime – de Bonfons – ja tegi kõik selleks, et Bonfons omandaks ülekaalu Cruchot’ üle. Ta juba kirjutaski oma nimena alla C. de Bonfons. Protsessija, kes oli küllalt mõtlematu, et nimetada teda «härra Cruchot’ks», taipas kohtuistungil peagi oma rumalust. Kohtunik soosis neid, kes nimetasid teda «härra eesistujaks», ent ta kinkis oma kõige lahkemad naeratused neile meelitajaile, kes kutsusid teda «härra de Bonfons’iks». Härra eesistuja oli kolmekümne kolme aastane ja omas Bonfons’i (Boni Fontis) mõisat, mis andis seitse tuhat franki aastast sissetulekut; tal oli oodata pärandust oma notarist onult ja veel teiselt onult, abbe Cruchot’lt, kes oli kõrge aukandja Saint-Martin de Tours’i kapiitlis; mõlemad onud teati olevat küllaltki rikkad. Need kolm Cruchot’d, keda toetas suur hulk õe- ja vennapoegi, kes omakorda olid suguluses umbes kahekümne selle linna perekonnaga, moodustasid omaette erakonna, nagu vanasti Medicid Firenzes; ja nagu Medicitelgi, nii olid ka Cruchot’del oma Pazzid. Proua des Grassins, kahekümne kolme aastase poja ema, külastas väga hoolega proua Grandet’d, lootes naita oma kalli Adolphe’i preili Eugénie’ga. Härra des Grassins, Saumuri pankur, toetas kõvasti oma naise püüdeid, osutades vanale ihnurile alatasa salajasi teeneid ja olles alati õigel ajal käepärast. Need kolm des Grassins’i omasid samuti poolehoidjaid – õe- ja vennapoegi ning ustavaid liitlasi.

      Cruchot’de poolel oli abbe, too perekonna Talleyrand, see mees, kes tõhusalt toetatuna oma notarist venna poolt ägedasti võitles pankuriproua vastu, püüdes reserveerida rikka pärandi oma kohtueesistujast vennapojale. See salajane võitlus Cruchot’de ja des Grassins’ide vahel, mille hinnaks oli Eugénie Grandet, huvitas kirglikult Saumuri mitmesuguseid seltskonnakihte. Kas preili Grandet abiellub härra kohtueesistujaga või härra Adolphe des Grassins’iga? Käsitledes seda probleemi arvasid mõned, et härra Grandet ei anna oma tütart ei ühele ega teisele. Endine tündersepp, keda pureb auahnus, ütlesid nad, ootab vist endale väimeheks mõnd Prantsusmaa peeri, keda kolmsada tuhat franki aastast sissetulekut sunniksid leppima kõigi Grandet’ endiste, praeguste ja tulevaste vaatidega. Teised jälle vastasid, et härra ja proua des Grassins on aadlisoost ja küllaltki rikkad, et Adolphe on kõigiti meeldiv kavaler ja et nii sobiv abielu, kui pole just varuks paavsti vennapoega, tohiks küll rahuldada noid tähtsusetuid inimesi, meest, keda kogu Saumur oli näinud, tündersepa kaapraud käes, ja kes muide oli kandnud punast mütsi. Arukamad juhtisid tähelepanu sellele, et härra Cruchot de Bonfons võib Grandet’ maja külastada igal kellaajal, kuna tema rivaali võetakse seal vastu ainult pühapäeviti. Ühed väitsid, et kuna proua des Grassins on palju lähemas sõpruses Grandet’ maja naistega kui Cruchot’d, on tal võimalik neile sugereerida teatavaid mõtteid, mis tal varem või hiljem aitavad sihile jõuda. Teised jälle vastasid, et abbé Cruchot on kõige osavam meelitaja maailmas ning et naine ühelt poolt ja munk teiselt poolt – see teeb partii võrdseks.

      «Nad on ühejõulised,» ütles üks Saumuri vaimukaid inimesi. Kohalikud põliselanikud, kes olid asjaga rohkem tuttavad, väitsid: Grandet’d olevat selleks liiga ettevaatlikud, et lasta varandust oma perekonnast välja libiseda: preili Eugénie Grandet Saumurist abielluvat arvatavasti rikka veinikaupleja ja suurärimehe Grandet’ pojaga Pariisist. Sellele vastasid krüšotiinid ja grassänistid:

      «Esiteks, vennad ei ole teineteist kolmekümne aasta jooksul kordagi näinud. Ja teiseks, Pariisi Grandet’l on muidugi oma poja suhtes auahned kavatsused. Ta on oma ringkonnavalitsuse esimees, rahvasaadik, kommertskohtu liige, rahvuskaardi kolonel; ta ei tunnistagi oma Saumuri sugulasi ja püüab liituda mõne Napoleoni armust hertsogiseisusse tõstetud perekonnaga.»

      Mida kõike ei räägitud rikka pärijanna kohta, kellest oli juttu kogu ümbruskonnas kahekümne miili kaugusel ja isegi avalikes postvankreis Angers’st kuni Blois’ni!

      1811. aasta algul saavutasid krüšotiinid märgatavat edu grassänistide suhtes. Froidfond’i mõis, tähelepanuvääriv oma pargi ja imestlusväärse lossi; oma farmide, jõgede, tiikide ja metsade poolest, mis kõik kokku olid kolm miljonit väärt, lasti müügile, sest noor markii de Froidfond oli sunnitud oma kapitale realiseerima. Notar Cruchot, kohtueesistuja Cruchot ja abbé Cruchot, keda aitasid nende poolehoidjad, suutsid ära hoida mõisa müügi väikeste osade viisi. Notar sõlmis noore markiiga kasuliku lepingu, tehes talle selgeks, et tuleks alustada arvutuid kohtuprotsesse üksikosade ostjate vastu, enne kui neilt õnnestuks võlgujäänud summasid kätte saada; targem oli müüa härra Grandet’le, maksuvõimelisele isikule, kes muide oli suuteline tasuma kogu ostuhinna puhtas rahas. Uhke Froidfond’i markisaat langes niisiis härra Grandet’ küünte vahele, kes kogu Saumuri suureks imestuseks selle pärast kõiki formaalsusi diskontosoodustusega kinni maksis. See tehing äratas tähelepanu nii Nantes’is kui Orleans’is. Härra Grandet sõitis oma lossi vaatama, kasutades selleks juhuslikku kaarikut, mis oli parajasti sinna tagasi sõitmas. Heitnud uuele omandile peremeheliku pilgu, sõitis ta jälle Saumuri, olles kindel, et on paigutanud oma kapitalid viiele protsendile, ja hellitades mõtet laiendada Froidfond’i markisaati, koondades selle ümber kõik oma teised maaomandid. Siis, et täita uuesti oma peaaegu tühja kassat, otsustas ta maha võtta oma metsad ning laaned ja lasta müügile paplid, mis kasvasid tema heinamaadel.

      Nüüd on kerge mõista kogu ulatuses väljendit «härra Grandet’ oma maja»; see oli kahvatu, külm, vaikne elamu, mis asus linnast kõrgemal ja oli varjatud kindlusemüüri varemeist. Kaks sammast ja võlv, mis moodustasid värava, olid nagu majagi ehitatud tufist, valgest lubjakivist, mida leidub Loire’i kaldail ja mis on nii pehme, et tema keskmine iga on vaevalt kakssada aastat. Halvast ilmastikust tekitatud kummalised ebaühtlased augukesed andsid väravapiitadele ja võlvkaarele ussitanud kivide ilme, mis on omane prantsuse ehituskunstile, ning mõninga sarnasuse vangla sissekäiguga. Võlvkaarest ülalpool asetses kõvast kivist nikerdatud pikk bareljeef, mis kujutas nelja aastaaega, kuid mille kujud olid juba kulunud ning päris mustad. Ülalpool bareljeefi oli etteulatuv plint, millel kasvasid mitmesugused juhuslikud taimed: kollased müürinõgesed, kassitapud, lipuvaarikad, teelehed ja üks väike kirsipuu, mis oli juba kaunis kõrge. Massiivsest tammest pruun värav oli kuivanud ja täis pragusid; ta oli näiliselt nõrk ja seisis üleval