Tema kabinetikaaslane oli täna tööl.
Josephine oli olnud siin Emeliest kolm aastat kauem ja ammu valmis advokaat. Paari kuu pärast on sama tiitel käes ka Emeliel, ta peab lihtsalt soovitused kokku saama. Põhiliselt on vaja lihtsalt aega, et avaldusega seotud formaalsustega valmis saada. Tegelikult olid mitmed teised abijuristid olnud siin umbes sama kaua kui tema, aga mingil põhjusel arvasid osanikud, et töötajaid peab paigutama soo alusel. Nagu töötaksid nad riietusruumis.
Emelie vaatas lepingu mustandit, mis kirjutusalaual laiali oli. Talveilm ja kõik need paberid, mida ta lehitsema pidi, tegid käed kuivaks. Büroos kasutati väidetavalt elektroonilist andmehaldust, aga lõpuks printisid nad ikka kõik välja ja siis uppusid paberitesse.
Ta salvestas mustandi uue versiooni, pani sellele nimeks „Shareholders Agreement v 2.3” ja lõpetas kirjutamise.
„Josephine, kas ma võin sinu kätekreemi laenata?”
Tundus, et enamik Emelie sõpru määrivad hommikul, lõunal ja õhtul ja kümneid kordi seal vahepeal käsi ja nägu erinevate kreemide ja piimadega, mis maksavad kindlasti rohkem, kui neil toidu peale raha kulub. Aga Emelie lihtsalt ei viitsinud. See oli tema meelest rohkem nagu ajaraiskamine ja talle tegelikult väga ei meeldinud kreemitamine. Sellegipoolest ärritus ta nüüd siin oma katkiste küünenahkade peale.
Josephine viskas talle rohelise tuubi. Sellel oli kirjas L’Occitane.
Josephine oli ülim ekspert. Pärast tualetis käimist pesi ta käsi kõigepealt desinfitseerimisvahendiga, „et baktereid vältida”, siis kreemitas kaua ja lõpuks pani huultele läiget juurde. Jäi mulje, et Josephine’i meelest muudab kauem kui kolmkümmend sekundit kestev tualetikülastus huuled igavaks.
Kõhus keeras. Ta oli tõesti närvis. Tunni aja pärast hinnatakse teda aastakoosolekul, mida nad nimetavad arenguvestluseks.
Ta jätkas aktsionäride lepinguga. See oli mõeldud äriühingutele, mis olid seotud interneti mängukeskkondadega, nagu pokker ja kihlveod. Omanikud tahavad ettevõttesse uut kapitali tuua ja tulevikus oli neil vaja väljapääsuvõimalust ilma igasuguse jamata. Kui välja ilmub ostja, suure K-ga klient selle sõna kõige rahalisemas mõttes, siis pole tähtsust, kas on tegemist riskikapitalisti või tööstusmänguriga. Siis on kõik ühes paadis. Ükski omandaja ei taha, et pisikesed sitased ühe protsendi aktsionärid vastu vaidleksid.
Josephine pakkis koti kokku, tal oli enne päeva lõppu veel üks kohtumine ja siis kavatses ta koju minna.
„Sa ei ütle midagi, aga mis tunne on?”
Emelie oli peaaegu valmis, aga pidi lepingut veel selle päeva jooksul näitama vastutavale osanikule Magnus Hasselile. Aga ta teadis, et Josephine ei küsi selle kohta.
„Ma ei tea, eks mul paar tundi veel läheb selle asjaga. Aga Magnus peab San Franciscoga telefonikonverentsi, nii et mul pole aimugi, millal ta saab mu vastu võtta.”
„Ma mõtlen arenguvestlust.”
„Normaalne tunne on,” proovis Emelie võimalikult ükskõikse häälega öelda.
Josephine naeratas.
„Kui mina olin siin umbes sama kaua olnud kui sina, siis ma olin tavaliselt kade koristajate peale.”
„Koristajate?”
„Jah, ja turvameeste. Ma arvestasin välja, et koristajad teenisid tunnis minust 1,4 korda rohkem. Eks sul on sama asi, arvestades, kui palju sina tööd teed. Sa võiksid selle osanikega teemaks võtta.”
Emelie seedis kuuldut hetke.
Josephine naeris ja tõmbas mantli selga.
„Ma teen ju lihtsalt nalja. Ma usun, et sul läheb kõik hästi,” ütles ta ja jättis Emelie aktsionäride lepinguga üksi.
Kaks osanikku ja Emelie.
Anders Henriksson oli neljakümne kaheksa aastane padufriik, kes äsja abiellus järjekordselt mingi kahekümne seitsme aastase sekretäriga, püüdis ise kolmekümnene välja näha ja arvas, et Icona Pop on Itaalia aastakäiguvein – seda teadis Emelie sellepärast, et Josephine vaidles Anders Henrikssoniga sel teemal eelmistel suvepäevadel. Samas kuulus mees ühinemise ja omandamise valdkonnas Rootsi juhtivate ekspertide hulka. Tema edukalt läbi viidud äritehingute ja esindatud hiigelettevõtete nimekiri oli pikk. Internetilehekülje Legal 500 viimase reitingu järgi oli ta Leading Individual, see tähendab, et ta on üks kaheksast Rootsi tipptegijast õigusvaldkonna kõige tulusamal alal.
Magnus Hassel oli viiekümne ühe aastane ja Emelie teada tavaline pereisa. Ta oli äärmiselt huvitatud kunstist ja viimastel aastatel oli ta büroo seinad enam-vähem üleni katnud erinevate kunstiteostega. Ka Magnuse nimi toodi ära tähtsamates reitingutes ja ta oli osa võtnud suurtest lahingutest, nagu apteekide ühendamine ja meditsiiniteenuste erastamine. Heaoluriigi lammutamisest, nagu Emelie ema oleks öelnud.
„Nii, Emelie, kuidas siis sinu meelest läheb?” küsis Anders.
Nad ei istunud koosolekuruumis, vaid Andersi kabinetis. Ühes nurgas seisid tugitoolid ja laud. Põrandal oli ehtne punakaspruun sädelev siidvaip. Emelie püüdis mõelda Josephine’i innustavatele sõnadele.
„Minu meelest läheb hästi. Mulle meeldib siin ja samal ajal on hästi tore. Ma olen õudselt palju õppinud, aga saanud ka enam vastutust. Hea tunne on.”
„Kena. Mis sa arvad, kas sa oled saanud teha sellist tööd, nagu sa ootasid?”
„Absoluutselt, ma saan järjest enam oma isiklikke projekte ja projektiosi, mille eest ma ise vastutan.”
Nii jätkasid nad veel viisteist minutit. Sõbralik hinnang ja õlapatsutused. Siis tulid tähtsad küsimused.
„Kuidas sulle siis palk tundub?” küsis Magnus.
„Minu meelest oli mul eelmisel aastal kaks tuhat tundi, nii et mina olen rahul.”
„Mh-mh, aga rahul ei tohi kunagi olla, või mis, Emelie?”
„Ei, mina püüdlen tähtede poole.”
„Täpselt. Vaatasime siin natuke sinu töötunde ja võib öelda, et meil on mõned mõtted.”
Emelie peopesad higistasid.
„Läinud aastal tegid sa kaasa Projekt Classicus, sealt oli eriti kerge tunnid kokku saada. Mida sa siis teinud oleks, kui sind sinna ei oleks kaasatud?”
„Ma oletan, et siis oleks olnud teisi suuri projekte. Näiteks Twin.”
„Ei, sinna ei oleks sind võetud, nad vajasid vanemaid abijuriste ja maksuinimesi. Nii et minu küsimus on ikka, et mida sa oleksid teinud.”
Magnus istus, käed põlvedel. Anders paistis ka rahulik. Mõlemad ootasid Emelie vastust.
„Ma oleksin teinud korralikku tööd väiksemate projektidega. Siis oleks võib-olla pidanud veel kauem kohal olema, et arvestatavaid töötunde kokku saada, aga sellest oleks kasu olnud.”
Magnus nõjatus ettepoole. „Ei, Emelie. Tegelikult ei ole sul aimugi, mida sa oleks teinud. On ju nii?”
Emelie ei teadnud, millist vastust temalt oodatakse.
„Oluline on see, et sa mäletaksid. Või mis?”
Mees naeratas viltuselt.
„Sest me sõltume üksteisest siin Leijonis. Kõik sõltuvad meist, meie hangime juhtumeid. Saad aru? Eelmisel aastal sul vedas. Kõigil oli hea aasta. Aga nüüd läheb asi tõsiseks, sõbrake.”
Emelie proovis vastu naeratada. „Ma saan aru, mida sa silmas pead.”
„Ma ei ole kindel, kas ikka saad. Aga me tahame, et sa lükkaksid lisakäigu sisse.”
Magnus jäi vait. Tema silmad sädelesid endiselt.
Linda