Kui Cecilia mootori välja lülitas, jättis tekkinud vaikus hetkeks mingit moodi rahu mulje. Praegu oli ta rahust kaugemal kui kunagi varem.
Auto seisis Lillani lasteaia ees kruusasel platsil.
Tavaliselt oleks ta keskkonsooli laekast koti haaranud ja tütart tooma kiirustanud. Alati teel, alati peas juba päevakava järgmine punkt.
Viimastel nädalatel ei suutnud ta seda aga välja kannatada. Elu ei olnud enam mosaiik, vaid maavärisemine, mis ähvardas Cecilia koos perega kaosesse ja alandusse kukutada.
Täna peaks ta tõesti lastele järele tormama, nad on ohus. Selle asemel nõjatus ta seljatoele ega liikunud paigast. Vaikus oli mõnus ja siin ei tule ükski tuttav küsima, miks ta kell neli pärast lõunat autos tukub.
Aga ta ei suutnud silmi sulgeda.
Ta kartis seda, mis võis ilmuda suletud silmade ette.
Umbes tund aega tagasi juhtus midagi, mis muutis kõik. Jälle.
Ta läks Kungsholmenilt metroojaama poole, et tööle sõita. Ülemusele ütles, et peab seljavalu tõttu arsti juurde minema.
Sadas natuke ja vihmapiisad torkisid väikeste nõeltena nägu. Poriloigud meenutasid läikivaid musti plekke.
Ta möödus linnahallist, mille ees seisis kokku seitse turistibussi. Giidi ümber oli kogunenud rühm naisi, kes kandsid nii pakse jopesid, et nägid välja nagu polaaruurijad. Nad seisid tihedalt koos ja nende avatud vihmavarjud moodustasid ilma vastu ühise kilbi.
Et ei peaks neist mööda trügima, läks Cecilia üle tänava. Edasi kiirustades tekkis tal imelik tunne. Tema selja taga ületas kümne meetri kaugusel tänava ka üks sügavalt pähe tõmmatud talvemütsiga mees. Ka tema kõndis kiiresti. Kas sama mees ei teinud enne polikliiniku vastas 7-Eleveni kioski ees suitsu? Nagu oleks midagi oodanud. Kas ta ootas, millal Cecilia välja tuleb?
Samal hetkel helises Cecilia mobiil. Varjatud number.
„Kas ma räägin Cecilia Emanuelssoniga?”
Küsija oli meesterahvas.
„Jah, see olen mina.”
„Tore. Ma tahtsin ainult öelda, et sinu mees on meie käes.”
„Mis mõttes?”
„Pööra ümber.”
Cecilia keeras ringi, eemal läksid turistid raekoja sissepääsu poole. Ta otsis pilguga. Teisel pool tänavat jalutas ülikonnas mees, vihmavari käes. Siis märkas Cecilia talvemütsiga meest. Too nõjatus temast kiviviske kaugusel vastu laternaposti. Tundus, et vihmast ta ei hooli. Mees surus mobiiltelefoni vastu kõrva. Kui ta nägi, et Cecilia on ta üles leidnud, siis tõstis telefoni, nagu lehvitaks.
Siis kostsid torus tema sõnad: „Ole nüüd vait ja kuula. Asi on väga lihtne. Mats on meie käes. Ja me jälgime sind kõikjal. Kui sa politseiga ühendust võtad või teeb seda keegi teine, siis lööme Matsi maha. Tahtsin sulle lihtsalt teada anda.”
Praegu peaks ta ukse lahti virutama ja jooksuga Lillani ja Benjamini ära tooma. Siis tuleks lennuväljale sõita ja esimese võimaliku lennuga vanemate juurde põgeneda. Politseile ei saa enne teatada, kui ta on läbi mõelnud, mida see kõik tähendab. Kõigepealt tahaks lapsed üldse Stockholmist kaugele kindlasse kohta saada.
Sellegipoolest ei tihanud ta autost väljuda.
Ta mõtles, kuidas kõik nii sai minna.
18. jaanuar
Kingad: Zegna.
Smoking: Corneliani.
Särk: Fray.
Täna õhtul oli Philip Chale top notch – ületamatu.
Kogu riietus: hind Hans Allde juures 3337 eurot, kui maha arvata triiksärk, mis oli mõõtude järgi tellitud otse Itaaliast.
Selle särgi ja kolm tavalist töösärki sai ta nädal tagasi. Sea Island Quality, two-fold-puuvill, ehtsad pärlmutternööbid, küünarnukkidel ja krael käsitsi õmmeldud detailid. 1900 euroga sai kätte. Nagu maast leitud.
Aga nüüd: keegi ajas tema smokingi ja särgi peale õlut. Või kokteili. Või oli see vesi? Asi selles, et ta isegi ei mäletanud, kuidas see juhtus. Ta ei mäletanud, kus see juhtus. Ühel hetkel lihtsalt tundis, kuidas smokingi eriti kvaliteetsest kangast tungib läbi midagi niisket.
Philip vaatas ringi. Laupäeva õhtu linna kuumimas kohas. Clara’s klubi vipiruumi tantsupõrand oli rahvast puupüsti täis.
Axelit polnud näha. Võib-olla läks ta pärast õhtusööki otse koju, kõik ju teavad, et ta vihkab heategevusüritusi.
Seevastu Carl keerutas tantsupõrandal käsi, tema higine laup helkis prožektorite valgusvihkudes nagu peegel.
Ja Ian – Philip pööras pead – muidugi, Ian istus ju siinsamas tema kõrval joogilaua ääres.
Smokingi reväärid limpsisid Iani kaela nagu Brioni talvise hooaja reklaampildil. Kuigi kell oli veerand viis, oli kikilipsu sõlm endiselt perfektne. Selliste asjadega oli Ian alati hoolas.
Ian nõjatus ettepoole ja peaaegu karjus Philipile kõrva: „Sorry, ma maksan su keemilise kinni. Pole probleemi.”
Nii et süüdi oli Ian.
„Sul on vinge särk. Kuule, üheksakümmend viis protsenti sellest pööblist siin mõõdu järgi valmistatud särki ikka ei kanna küll. Ja viiskümmend protsenti ei tea sedagi, mis asi see Fray on. Vaesed laisad idioodid.”
Philip ei saanud aru, millest Ian räägib. Võib-olla oli sõber liiga purjus, võib-olla üritas lihtsalt tähelepanu kõrvale juhtida, et Philipi täis kallas, või siis oli lihtsalt nagu tavaliselt.
Kõlaritest: Avicii vertikaalselt pumpav rütm.
Sõõrmeis: kokaiin väänas ruumitunnetust, põrand oleks nagu ümber oma telje keerelnud. Kahekümne minuti eest tõmbas Philip kummargil laua kohal ühe ninatäie. Siin oli vipiruumi eri-eriosakond, kedagi ei huvitanud.
So wake me up when it’s all over. Inimesed laulsid kaasa nagu hullud, ruigasid nagu sead. Põrkasid üles-alla, klammerdusid oma muretuse külge.
Ian nõjatus uuesti ettepoole.
„Vaata neid. Kerge ära osta. Lihtsameelsed i-di-oo-did.”
Philip ei viitsinud seda jahumist kuulata. Ta võttis lonksu jooki. Sidrunimaitse oli värske – ta võttis veel ühe lonksu, püüdis keskenduda tantsupõrandale. Keegi tundus seal tuttav. Stroboskoop pildus silma ette teisi pilte. Tänane koosolek: privaatpangandus, Fernström & Qvist, nagisev parkett ja puitpaneelid seintel. Tasuta lõuna pluss naksakas Prantsuse vein. Muinsuskaitsealused saalid ja fassaadid. Roosa Salvatore Ferragamo lipsu ja halli näoga pangatöötaja, kes püüdis talle investeerimist õpetada. Seda küll, mõnes tema firmas on teatav ülelikviidsus. Aga teised investeeringud kiratsevad. Esmajoones püüti selgeks teha, et ta peaks vahetama haldurit ja nõustajat. Aga nad peaksid teadma, et sa ei hakka niisama üle kolima, kui su perekond on kuuskümmend aastat ühe panga klient olnud. Sellegipoolest kuulas Philip viisakalt, ei tahtnud pangapoissi kurvastada, lisaks läks ta sinna ju põhjusega. Ta ei teadnud lihtsalt, kas tahab paremat panka või midagi muud. Tüdruk vilksatas jälle. Kuskil, seda tüdrukut kohtas ta paar nädalat tagasi. Tüdruk otsis tema pilku. Nimi Philipile hästi ei meenunud, aga võib-olla Nina või Anina. Üle tantsupõranda pulbitses suits. Carl tantsis kahe tšikiga, väänles nagu akrobaat. Kohtvalgusti kumas paistis jälle tüdruku nägu, see oli inimmeres nagu lahustunud, ta oli osa udust, osa kogu sellest kohast. Tema pilk oli sellegipoolest hästi tabatav. Tüdruk oli laterdanud, jutustas kõigest, mis ta tegema hakkab, kui ülikooli lõpetab. Philip ei mäletanud, mida tüdruk õppis. Tüdruk rääkis, keda tunneb ja keda mitte, millised turvad on ukse peal normaalsed ja millised teevad seda tööd vaid sadistlike kalduvuste pärast. Nüüd joonistusid tüdruku silmad selgelt välja. Ianile ei öelnud Philip midagi.
Suurel ekraanil Scandic Anglais’ seinal näidati mingeid suusariideid. Reklaamfilmi lumi oli nii hele, et Philip keeras pea ära.
Kus kõik ometi on?
Klubi pandi