„Ma ei tea, Jeevan. See on lühike vastus. Ma ei tea, mis lahti on. See haigus on gripp, niipalju on selge, aga ma pole kunagi midagi sellist näinud. See mõjub nii ruttu. Paistab, et see levib nii kiiresti…”
„Kas asi läheb hullemaks?”
„Erakorraline on täis,” vastas Hua, „ja see on halb, sest nüüd on juba pooled erakorralise osakonna töötajad ise ka nii haiged, et ei saa tööd teha.”
„Kas neile hakkas patsientide haigus külge?”
Franki maja vestibüülis lehitses valvur ajalehte, tema taga hõõgus seinal valgustatud hall ja punane maal, nii valvur kui maal peegeldusid viirgudena poleeritud põrandal.
„See on kõige lühem peiteperiood, mida ma olen näinud. Ma nägin ühte patsienti, ta töötab sanitarina siinsamas meie haiglas ja oli hommikul tööl, kui esimesed gripihaiged hakkasid sisse tulema. Mõni tund pärast vahetuse algust hakkas tal halb, ta läks varem koju, kaks tundi tagasi tõi tema peigmees ta autoga siia tagasi ja nüüd on ta juba hingamisaparaadi all. Kes sellega kokku puutub, jääb mõne tunniga haigeks.”
„Kas sa arvad, et see levib väljapoole haiglat… ?” Jeevanil oli raske selget mõtlemist säilitada.
„Ei, ma tean, et see on juba väljaspool haiglat. Tegu on täiemõõdulise epideemiaga. Kui see siin levib, levib see järelikult ka linnas ja ma pole kunagi midagi sellist näinud.”
„Kas sa tahad öelda, et ma peaksin…”
„Ma tahan öelda, et sa peaksid kohe linnast lahkuma. Või kui sa ei saa ära minna, varu toitu ja püsi kodus. Ma pean veel mõnele helistama.” Hua lõpetas kõne. Valvur vestibüülis keeras ajalehe lehekülge. Kui seda oleks rääkinud keegi teine, mitte Hua, ei oleks Jeevan seda uskunud, kuid ta ei teadnud ühtki inimest, kellel oleks suurem anne asju leebemas valguses näidata. Kui Hua ütleb, et lahti on epideemia, ei ole „epideemia” veel piisavalt tugev sõna. Jeevanit rabas äkiline kindel mõistmine, et käes on tähtis hetk, see haigus, millest Hua rääkis, jagab kõik selleks, mis oli enne, ja selleks, mis tuleb pärast, see on joon, mis jagab tema elu kaheks.
Jeevanile torkas pähe, et tal ei pruugi olla kuigi palju aega. Ta pöördus ringi, jättis Franki maja selja taha, möödus pimedast kohvikust muulil, tillukesest lahest, mis oli täis paksu lumekorra alla mattunud lõbusõidujahte, ja läks supermarketisse teisel pool sadamat. Kui ta sisse astus, jäi ta korraks seisma ja pilgutas valguse käes silmi. Poe vahekäikudes liikus ainult paar ostjat. Jeevanil oli tunne, et ta peaks kellelegi helistama – aga kellele? Hua oli tema ainus lähedane sõber. Venda näeb ta mõne minuti pärast. Nende vanemad olid surnud ja Lauraga rääkima ei suutnud ta end sundida. Ta otsustas, et ootab, kuni jõuab Franki poole, vaatab seal uudiseid ning võtab siis läbi kõik nimed telefonis ja helistab kõigile tuttavatele.
Filmiilmutusleti kohale oli paigutatud väike televiisor, kus jooksid uudised. Jeevan suundus selle poole. Pildid reporterist, kes seisis lumes Toronto keskhaigla ees, valge tekst peast mööda kulgemas. Keskhaigla ja veel kaks kohalikku haiglat olid karantiini pandud. Kanada Terviseamet kinnitas Gruusia gripi epideemia puhkemist. Mingeid numbreid veel ei avaldatud, kuid öeldi, et juba on surmaga lõppenud juhtumeid ja lähem info tuleb mõne aja pärast. Anti mõista, et Gruusia ja Vene võimude info sealse kriisi tõsiduse osas ei olnud päris läbipaistev. Siinsed võimud palusid, et kõik püüaksid rahu säilitada.
Jeevani arusaamad katastroofiks valmisoleku osas põhinesid täielikult märulifilmidel, kuid teisest küljest oli ta märulifilme näinud väga palju. Ta alustas veest, täitis ühe suuremat sorti ostukäru nii suure hulga kastide ja pudelitega, kui ta sinna mahutada suutis. Rasket käru kassa poole lükates tekkis korraks kõhklusehetk – kas ta pingutab üle? –, kuid ta oli otsuse teinud, nüüd oli juba hilja ümber mõelda. Kassapidaja kergitas kulmu.
„Mu auto on siinsamas väljas,” ütles Jeevan. „Ma toon käru tagasi.” Kassapidaja noogutas väsinult. Ta oli noor, ehk natuke üle kahekümne, ja tumedate juuksekahludega, mida ta pidi kogu aeg silme eest ära lükkama. Jeevan rühkis uskumatult raske käruga välja ning pooleldi lükkas, pooleldi libises läbi lume. Kaldtee läks alla väikesele pargitaolisele platsile, kus olid pingid ja lillekastid. Allamäge sõites kogus ostukäru kiirust, siis takerdus sügavas lumes ja libises küljetsi vastu ühte lillekasti.
Kell oli kakskümmend minutit üksteist läbi. Supermarket pidi neljakümne minuti pärast kinni pandama. Jeevan kujutas ette, kui kaua läheb, et ostukäru Franki korteri juurde viia ja tühjaks laadida, kui palju aega nõuab seletamine ja tüütu kinnitamine, et tema mõistusega on kõik korras, enne kui ta saab tulla tagasi poodi uute varude järele. Kas sellest on midagi, kui ta jätab käru korraks siia? Tänaval ei olnud kedagi. Tagasi sisse minnes helistas Jeevan Huale.
„Mis nüüd toimub?” Jeevan liikus kiiresti läbi poe, samal ajal kui Hua rääkis. Veel üks kast vett – Jeevanil oli mulje, et vett pole kunagi liiga palju – ja siis tohutu hulk konservtoitu, kõik tuunikalaja oa- ja supipurgid riiulitelt, makaronid, kõik, mis võiks kauem vastu pidada. Haigla oli gripihaigeid täis ja teistes linna haiglates oli täpselt samasugune olukord. Kiirabi ei suutnud töökoormusega toime tulla. Nüüd oli surnud juba kolmkümmend seitse patsienti, nende hulgas kõik, kes olid olnud Moskva lennul, ja kaks EMO õde, kes olid olnud valves, kui esimesed patsiendid tulid. Jeevan seisis nüüd juba jälle kassa juures, müüja skaneeris tema purke ja pakke. Hua ütles, et oli helistanud naisele ja öelnud talle, et ta võtaks lapsed ja lahkuks linnast juba täna, kuid mitte lennukiga. See osa õhtust, mis oli möödunud Elgini teatris, tundus nüüd pärinevat justkui mõnest teisest elust. Kassapidaja tegutses väga aeglaselt. Jeevan andis talle krediitkaardi ja neiu uuris seda piinliku hoolega, nagu polekski seda kõigest kümne minuti eest näinud.
„Võta Laura ja vend,” ütles Hua, „ja lase linnast kohe täna jalga.”
„Ma ei saa jalga lasta, igatahes mitte vennaga. Ma ei saa nii hilja kusagilt ratastooliautot rentida.”
Vastuseks kostis ainult mingi summutatud heli. Hua köhis.
„Kas sa oled haige?” Jeevan lükkas käru ukse poole.
„Head ööd, Jeevan.” Hua lõpetas kõne ja Jeevan oli jälle üksi lumes. Tal oli tunne, nagu oleks temasse asunud mingi vaim. Järgmine kärutäis oli tualettpaberit. Sellest järgmisesse läksid jälle konservid, lisaks külmutatud liha ja aspiriin, prügikotid, pesuvalgendi, kleeplint.
„Ma töötan ühes heategevusorganisatsioonis,” ütles ta kassaneiule, kui kolmandat või neljandat korda läbi kassa läks, aga neiu ei pööranud talle eriti tähelepanu. Ta heitis kogu aeg pilke väikesele televiisorile filmiilmutusleti kohal ja piiksutas Jeevani oste masinlikult läbi. Kuuendal retkel läbi poe helistas Jeevan Laurale, kuid sattus jälle kõneposti peale.
„Laura,” alustas ta. „Laura…” Ta arvas, et on parem rääkida Lauraga otse, pealegi oli kell juba peaaegu kümne pärast kaksteist ja tal polnud aega raisata. Ta täitis järjekordset käru toiduga, liikus kiiresti läbi leiva- ja lillelõhnalise maailma, peaaegu kadunud paiga, mõeldes Frankile, kes on oma kahekümne teise korruse korteris, kõrgel keset tuisku oma unetuse ja raamatuideega, oma eilse New York Timesiga ja Beethoveniga. Jeevan tahtis meeleheitlikult vennani jõuda. Ta otsustas, et helistab Laurale hiljem, mõtles siis ümber ja helistas lõpuks, kui ta seisis jälle kassa juures, tavatelefonile, üritades kassapidajale mitte silma vaadata.
„Kus sa oled, Jeevan?” Laura hääl oli pisut süüdistav. Jeevan ulatas kassapidajale krediitkaardi.
„Kas sa uudiseid vaatad?”
„Kas peaksin vaatama?”
„Puhkenud on gripiepideemia, Laura. Asi on tõsine.”
„Kas sa mõtled seda haigust seal Venemaal või kus iganes see oli? Sellest ma juba tean.”
„Nüüd on see meile ka jõudnud. Olukord on hullem, kui keegi arvata oskas. Ma rääkisin äsja Huaga. Sa pead linnast lahkuma.”
Ta tõstis pilgu täpselt õigeks ajaks, et veel näha pilku, mille