Pondus Lauritzeni kabinetis heljus õrn sigarilõhn. Mogens oli siin käinud lugematuid kordi, tavaliselt selleks, et millegi eest pähe saada, ometi oli imelik seista üksi selles hämaras kabinetis suure mahagonist laua, Chesterfieldi stiilis toolide ja seinal rippuvate portreemaalide keskel, millel oli kujutatud kolme põlvkonda Lauritzene – üks kibestunum kui teine. Mogens liikus hääletult üle vaiba kirjutuslaua kõrval seisva seifi juurde. Tema vastas oli koosolekusaali uks pooleldi lahti ja Mogens nägi, et Pondus Lauritzen seisab pika konverentsilaua otsas. Mogens hoidis hinge kinni ja tundis, kuidas süda taob, kui ta oma ülemust vaatas. Pondus Lauritzen oli seljaga tema poole, püksid pahkluude ümber ja sinine triiksärk pooleldi katmas suurt ja kahvatut taguotsa. Mehe mõlemalt küljelt paistsid peenikesed sääred. Laual lebavat isikut oli raske tuvastada, näha oli vaid, et kergelt lauaservale toetatud jalgade varbaküüned olid roosaks lakitud. Aga Mogens teadis kõike Lizette ja Pondus Lauritzeni erootilisest suhtest, mis leidis aset iga kolmapäeva lõunatunnil, ja nii juba pool aastat. Mogens oli aega võtnud, et vahekord kestab umbes kaheksa kuni üheksa minutit. Ta lootis, et Pondus Lauritzen peab hoolimata oma kuuekümne kuuest eluaastast endiselt sama kaua vastu, ja kiirustas seifi koodiketast keerama. 19 vasakule, 47 paremale, 12 vasakule, 05 paremale. Kood, mida oli sama lihtne meelde jätta kui Pondus Lauritzeni sünnipäeva. Lukust kõlas vaikne klõpsatus ja seifiuks vajus aeglaselt lahti. Mogens piilus närviliselt konverentsiruumi poole, kus Pondus Lauritzen oli tempot tõstnud. Ta pidi kiiresti tegutsema. Seifi ülemisel riiulil olid aastaaruannete mapid, nii maksuametile mõeldud fiktiivsed kui ka tegelikud, mis sisaldasid musta töö arveid. Mappide kõrval lebas hunnik väärtpabereid ja kolm väikest ehtekarpi. Alumistelt riiulitelt punnitasid välja rahapatakad. Tuhande- ja viiesajakroonised läbisegi. Sellise rahahulga nägemine lõi Mogensi pahviks. Seda oli rohkem, kui ta arvestanud oli, ja ta taipas, et seda võis siin olla terve miljon. Ta nööpis pintsaku lahti ja hakkas rahatähti voodri vahele toppima, mistarvis oli ta voodrisse ettenägelikult augu teinud.
„Jaa!” kostis tema tagant. Mogens pillas hirmunult käest pundi tuhandelisi ja pööras end ringi.
„Jaa! Jaa! Jaa!” oigas Pondus Lauritzen. See oli nähtavasti võitlushüüd aktis, mis oli jõudmas oma kõrgpunkti.
Kui pintsaku sisse rohkem rahapatakaid ei mahtunud, pistis Mogens mõlemad püksisääred sokkidesse ja hakkas raha pükstesse toppima, millest sai nüüd kaks suurt rahakotti. Kui ta oli kapist viimase rahapaki haaranud, tõusis ta püsti ja vaatas ennast. Ta meenutas täistopitud hernehirmutist ja silmapilguks kahetses ta oma ahnust, aga samal ajal tundis ta, kuidas rahatähed jalgade vastas mõnusat kõdi tekitasid.
„Jaaaaaa!” Pondus Lauritzen lasi kuuldavale oma viimase kurnatud oige. Lühikese silmapilgu vältel õõtsus ta edasi-tagasi, põsed punetamas, näolt tilkumas higi Lizette paljastele rindadele. „Kurat võtaks, Lizette, sa ajad mind hauda.” Ta kummardus ja tiris püksid üles ning tõmbas traksid pingule. Enne kui Lizette vastata jõudis, oli mees end ringi keeranud ja kõndis kabinetti. Ta vaatas korraks ringi, nagu tunneks, et midagi on viltu, aga hämar kabinet oli tühi.
Mogens seisis kaubaliftis, mis sõitis allkorrusele. Ta toetus kontoritarvetega euroalusele ja tundis, kuidas higi voolab, mitte ainult sellepärast, et ta närvis oli, vaid ka pintsakule tekkinud lisavoodri tõttu. Kõige lõpuks oli ta Pondus Lauritzeni kabinetis võtme lukuauku tagasi pistnud. Kahjuks polnud ust seetõttu võimalik väljastpoolt lukku keerata ja ta oli selle enda järel lihtsalt sulgenud. Ta lootis, et Pondus Lauritzen ajab lukustamata ukse oma hajameelsuse süüks, aga ta ei saanud selle peale lootma jääda. Ülemus võib sama hästi midagi kahtlustama hakata ja otsekohe seifi sisu üle kontrollida.
Mogens avas liftiukse ja astus töökotta. Stefaniak seisis seljaga tema poole ja oli nähtavasti oma tööga niivõrd hõivatud, et teda ei huvitanud, kes kaubalifti kasutab. Mogens kiirustas trepist üles oma kabineti poole. Kõige parema meelega oleks ta kohe väravast välja kihutanud, aga ta pidi ära tooma oma portfelli, kus olid piletid ja pass. Rahapatakad pükstes raskendasid liikumist ja ta tundis, et kõnnib nagu Charlie Chaplin ning et kõik näevad, et tema riided on raha täis topitud. Õnneks polnud keegi veel lõunapausilt tagasi jõudnud. Ta haaras kirjutuslaualt portfelli ja hetke pärast oli juba teel trepist alla välisukse ja vabaduse poole.
„Mogens!” kõlas poole korruse pealt. „Pea hoogu.”
Mogens kangestus ja pööras ringi.
Camaro Carsten kõndis trepist alla ja heitis talle jaheda pilgu. „Kuhu sa enda arvates kiirustad?”
Mogens tundis, kuidas otsmikule kerkib higi. „Ma… tead ju küll. Kolmapäev on… ma lähen panuseid panema.” Ta koputas õrnalt oma portfelli. Samal hetkel märkas ta pintsakukäisest välja turritamas tuhandekroonise serva. Vooder oli kusagilt järele andnud ja oli vaid aja küsimus, kui ta CC ees raha välja hakkab ajama. Ta rahustas ennast.
„Jah, ma tean küll,” vastas Carsten ja naeratas, „aga sa ei lahku enne, kui oled minu omad kaasa võtnud.”
„Muidugi. Vabandust, et sa mul meelest läksid.”
„Noh, ega sa tervet varandust mängu pole pannud?” Carsten võttis pintsakutaskust mõned kupongid.
„Ei, ei, kus sa sellega.”
„Kas arvad samuti, et Everton on kindel võitja?”
„Tegin panused kahes kihlveokontoris.” Mogens võttis Carsteni kupongid ja avas portfelli. Mõned tuhandekroonised pudenesid varrukast sinna, kui ta kupongid ära pani. Õnneks ei pannud Carsten seda tähele. „Arved õiendame hiljem.” Mogens sulges portfelli ja hakkas trepist alla minema, aga Carsten haaras tal käest.
„Kas sa arvad, et ma teen selle panusega vea?”
„Ma arvan, et kõik läheb hästi, CC,” vastas Mogens ja vabastas ettevaatlikult oma käe. „Kes ei riski… nagu öeldakse.”
Mogens läks Overgaden oven Vandet’le. Turistilaev libises mööda kanalit ja giid seletas kolmes keeles. Mogens tundis kibedat tuult, mis sadama poolt puhus. See jahutas ja tegi talle head. Tema plaan oli siiani õnnestunud, nüüd oli vaja veel üks väike asi korda ajada, enne kui ta siit kaob.
5
Kell 22.30 saabus ekspressrong Kopenhaagenist Berliini Hauptbahnhofi ja veeres perrooni number 2 äärde. Rong oli pool tundi hilinenud ja kohe kui uksed avanesid, tulvasid reisijad kannatamatult perroonile ning kiirustasid eskalaatorite poole. Viimaste reisijate hulgas väljus kõige tagumisest vagunist ka Mogens. Tal oli seljas roosa polosärk ja peas blond parukas, silmad olid varjatud suurte päikeseprillide taha. Ta oli määrinud oma näole ja paljastele käsivartele ebaühtlase kihi isepruunistuvat kreemi, mis tegi ta naha oranžilaiguliseks.
Ta kõndis mööda perrooni ja vaatas üles jaamahoone paljude korruste poole. Eskalaatori kõrval seisid paar turvameest, kes ajasid omavahel juttu ja jälgisid reisijaid. Mogensil polnud aimugi, kas ta oli juba tagaotsitav, ja kui ta endale ausalt tunnistas, siis oli maskeering terve tema plaani nõrgim osa. Kui ta põgenemist kavandas, oli olnud selge, et ta peab end riietama turistiks, ja ta sai inspiratsiooni neilt paljudelt välismaistelt ristlusturistidelt, kes oma kirjude riietega suvel Christianshavni täitsid. Aga siin Hauptbahnhofi hallide ja anonüümsete reisijate vahel torkas ta igati silma ja ta kahetses oma valikut. Aga turvamehed ei vaadanud talle isegi järele, kui ta trepist üles läks, ja Mogens talitses end, et mitte ise nende poole vaadata, ehkki ta tundis suurt kiusatust. Ta läks kaks korrust üles kõige ülemisele kaubanduskorrusele ja leidis kioski, mis müüs kõnekaarte, ning ostis neid viis tükki. Ta vahetas oma iPhone’il SIM-kaardi ja suundus siis hiiglasliku jaamahoone ees asuvasse taksopeatusesse.
„Sohn…tagstrasse 15,” ütles Mogens taksojuhile ja näitas talle igaks juhuks ka aadressi, mille oli oma iPhone’i märkmetesse