Tüdruk ronib läbi mulgu, märjad oksad kriibivad ta nägu, sikutavad mantlit. Jim püüab oksi laiali ajada, Evale läbipääsu kergemaks teha, kuid sitked oksad hüppavad tagasi ja kratsivad ta käsi. Kui tüdruk tema ees seisab – läbimärg, porine, hingeldades ja paludes vabandust selle pärast, et pidi jääma pärast loenguid kellegagi rääkima ega saanud ära tulla –, võiks Jim kergendusest nutma hakata. Ta neelab kiusatuse alla, teades, et see poleks mehelik. Kuid tüdrukut oma käte vahele võttes ei saa ta ütlemata jätta: „Oh kallis, ma arvasin, et sa ei tulegi.”
Eva libiseb ta haardest välja, endal vihm nina otsast alla tilkumas ja näol samasugune range ilme, mida Jim hakkab juba armastama. „Rumal poiss. Ära aja naerma. Kuidas ma võiksin eales tahta olla kusagil mujal kui siin?”
TEINE VÕIMALUS
„Pead sa minema?” küsib naine.
Jim, kes paneb end Veronica poolhämaras toas riidesse, pöörab pilgu naisele. Too on end külili keeranud, tema kannikeselilla kombinee all on kaks rinnaküngast kokku surutud, tihked ja kahvatud nagu portselan. „Kahjuks tõesti pean. Ma lähen kella üheteistkümnesele rongile vastu.”
„Su ema,” ütleb naine emotsioonitult. Ta jälgib, kuidas Jim sokke jalga tõmbab. „Milline ta on?”
„Sa ei taha teada,” ütleb noormees, mõeldes sellega: Ma ei taha sulle rääkida. Ja tõepoolest, igasuguseid sidemeid Veronica ja ema vahel tuleb vältida. Nende vanusevahe on vaevalt kümme aastat, asjaolu, mis iga kord, kui ta sellel pikemalt peatub, pelutab teda ja heidutaks naist kindlasti veelgi rohkem.
Võib-olla seda tajudes ei käi Veronica rohkem peale, vaid tuleb Jimile oma siidises rüüs alumisele korrusele järele ja pakub, et teeb talle kohvi. Hommik on pilves ja sombune, ähvardab vihma sadama hakata. Ilmetus hallis valguses torkavad eelmise õhtu jäägid – veiniklaasid, naise omal endiselt roosa huulepulga õis, mustad nõud kraanikausis repetamas – talle võimatult räpastena silma. Ta keeldub kohvist, suudleb naist kiiresti huultele, eirab teda, kui ta küsib, millal ta teda jälle näeb.
„Mäletad, Bill tuleb järgmisel nädalal tagasi,” lisab naine vaikselt, kui Jim lahkumiseks ukse avab. „Meil ei ole palju aega.”’
Lükanud ukse enda järel kindlalt kinni, otsib Jim maja kõrvalt kangialusest välja oma jalgratta. Kui ta selle tänavale lükkab, siis kõrvalkorteri võrkkardinad nõksatavad, kuid ta ei vaevu ringi vaatama. Kõige selle juures on veider ebareaalsuse tunne – otsekui poleks see päriselt tema, kes sadulasse hüppab, end selle märkamatu eeslinnatänava mustalt asfaldilt minema lükkab, jättes maha oma armukese (parema sõna puudumisel) – temast kaksteist aastat vanema naise, kelle abikaasa töötab kaubalaevastikus. Muidugi, ütleb ta endale, kui pöörab Mill Roadile, põikab kõrvale kesklinnast jaama poole suunduva liikluse pidevast voolust, oli see kõik naise tegu. Veronica oli ta välja otsinud ühest ülikooli raamatukogu tolmusematest nurkadest (ta ise käis antiikkultuuride õhtukursusel); Veronica oli temalt küsinud, kas ta tuleks temaga väikesele napsile. Naine oli seda loomulikult varemgi teinud ja teeb seda jälle. See ei tee Jimist tõrksat osalist – kaugel sellest –, ent talle saab järjest teravamalt selgeks, et ta vaevalt tunneb seda naist ega soovigi tegelikult teda paremini tundma õppida. Et see, mis kunagi näis põnev ja keelatud, kannab nüüd labasuse nüristavat kõla. See lihtsalt peab lõppema, mõtleb ta. Ma ütlen talle homme.
Nii otsustanud, tunneb Jim end veidi paremini, kui ta jaama ees seisma jääb ja jalgratta vaba seinapinna vastu nõjatab. Kella üheteistkümnene rong King’s Crossist jääb hiljaks. Ta istub kohvikusse, joob halba kohvi ja sööb ühe rosinarulli, kuni rong pidurite valju krigina saatel kohale jõuab. Viimast kohvipära sisse lürpides läheb tal püstitõusmisega natuke aega ning ta kuuleb ema piletikassade juurest hõikamas. Ta hääl on kime, ülearu vali. „James! James, kullake! Emme on siin! Kus sina oled?”
Vivian on parimas tujus – Jim oli seda mõistnud, kui ema kaks päeva tagasi uksehoidja korterisse helistas ja ütles, et tuleb poega laupäeval vaatama ja kas see pole armas üllatus? Polnud mingit mõtet talle öelda, et on peaaegu semestri lõpp, et ta tuleb kahe nädala pärast koju ning et tal on enne seda vaja lõpetada hunnik töid, selleks et dr Dawson vaid võtaks kaaluda, kas lubada tal järgmisel aastal naasta. See tähendab, kui Jim otsustab, et tahab naasta.
„Jah, see on armas üllatus, ema,” oli ta kohusetundlikult vastanud. Kui ta ema, kes ikka veel oma poja nime hüüab, nüüd taksopeatuse juurest üles leiab, siis ütleb ta sedasama. Ema kannab eresinist villast kostüümi, roosat salli, punaste kunstroosidega kaunistatud kübarat. Ta tundub Jimi embuses tillukesena – Jim kardab, et ta jääb iga korraga, mil ta teda näeb, tillukesemaks, otsekui aurustuks aegamööda tema silme all. Niimoodi oli ema kunagi talle mureaegu kirjeldanud – Jim oli veel väike, üheksane või kümnene, enne isa surma –, kui ta istus ema voodil tema kõrval, kardinad alla tõmmatud. „Tundub,” oli ta öelnud, „nagu ma kaoksin tükkhaaval, ja mul on sellest ükskõik.”
Jim jätab oma ratta jaama, pakub välja, et maksab taksosõidu eest linna, kuid ema ei võta seda kuulda. „Jalutame,” ütleb ta. „Ilm on nii ilus.” Ei ole ilus – nad on alles poolel maal Mill Roadil, kui esimesed vihmapiisad nende õlgu riivavad –, kuid ema aina vatrab. Sõnade vool. Tema rongisõit eile Bristolist: „Ma kohtasin maailma armsaimat naist, Jim. Ma andsin talle meie numbri. Ma päriselt arvan, et meist võiksid saada suured sõbrad.” Jimi tädi Frances, kelle juures Crouch Endis oli ema öö veetnud: „Ta küpsetas kana, James, terve kana. Kõik lapsed olid seal – sellised armsad väiksekesed – ja magustoiduks oli kihiline biskviidivorm, sest ta teab, et see on minu lemmik.”
Jim on reserveerinud lõunalaua University Armsis11. Vivian eelistab süüa kolledžis – „siis saan ma päriselt kogeda, mis tunne on sina olla, Jim” –, aga viimane kord, kui Jim ta einelauda viis, lähenes ema õppejõudude lauale ja alustas ehmunud kolledžijuhatajaga vestlust. Mehel, väljapaistval kindralil, kulus peaaegu pool tundi, et ennast lahti rabelda. Jimi jaoks tähendas see, nagu ta oleks uuesti esimesse klassi läinud ja märganud Viviani talle värava juurest lehvitamas, punane kübar peas ja roheline mantel seljas – eredad värvipisted teiste emade tuhmi sulestiku hulgas. Poisid tema ümber vahtisid, togisid, sosistasid.
Pärast lõunat jalutavad nad läbi linna Clare’i poole, üle silla, millel on suured meekarva kivist sambad, ja teevad ringi ümber aedade. Vihm on lakanud, ent taevas on endiselt tinahall. Ka Viviani tuju hakkab langema. Ehistiigi juures ta peatub, pöörab poja poole ja ütleb: „Varsti tuled sa koju, eks? Selles korteris on omaette nii kohutavalt üksildane olla.”
Jim neelatab. Isegi selle koha mainimine toob tunde, nagu ripuks kaelas mingi kaalupomm. „Ma tulen koju kahe nädala pärast, ema. Semestri lõpp on juba peaaegu käes. Kas sa ei mäleta?”
„Ah jaa. Muidugi.” Ta noogutab, surub huuled kokku. Pärast lõunat uuendas ta oma huulevärvi – punast, mis peaks eeldatavasti sobima tema kübarat kaunistavate lilledega, kuigi see on kohutavas vastuolus tema salliga –, kuid halvasti, plekilise kriipseldusena. „Mu poeg – advokaat. Tark, tark advokaat. Sa ei ole üldse selline nagu su isa. Sul ei ole aimugi, milline kergendus see minu jaoks on, mu kallis.”
Kaalupomm muutub raskemaks. Jim tunneb äkilist, ületamatut vajadust karjuda – öelda emale, et ta ei talu siin olemist, et ta läheb ära. Küsida emalt, miks ta nõudis, et ta kandideeriks Cambridge’i, selle asemel et kunstikooli minna. Kindlasti too teab, et maalimine on ainus asi, mis teda eales tõeliselt õnnelikuks on teinud. Kuid ta ei hakka karjuma. Ta ütleb vaikselt: „Tegelikult, ema, olen mõelnud, et ma ei tule järgmisel aastal tagasi. Ma õigupoolest ei usu …”
Vivian on oma näo kätega katnud, kuid Jim teab, et ta nutab. Ema ütleb sosinal: „Palun ei, Jim. Palun ei. Ma ei ela seda üle.”
Jim ei ütle rohkem midagi. Ta viib ema