„Fotod. Millal me neid vaatame?”
„Teinekord,” ütles Alm. „Nagu sa isegi aru saad, läheb nende väljaotsimisega omajagu aega. Mina või keegi mu kolleegidest võtab sinuga ühendust, kui see päevakorda kerkib. Veel midagi?”
„Kas vihjetasu ka on?”
„Ei ole,” vastas Alm üllatunult pead raputades. „Miks peaks? Tasu on juba see, kui sa saad aidata meil rasket kuritegu lahendada. Lisaks on iga kodaniku kohus tunnistajana abi pakkuda. See käib meie kõikide kohta. Ka selliste kohta nagu mina ja teised politseinikud, et sa teaks.”
„Selle peale on kulunud juba mitu tundi. Ma käin ju tegelikult tööl. Olen teinud seda oma tööajast. Pluss telefonikõned ja siia sinuga rääkima sõitmine. Sina saad ju siin istumise eest palka. Mina aga ei saa.”
„Me oleme selle eest muidugi tänulikud,” ütles Alm. Noogutas, naeratas ja tõusis püsti. Vähemalt sellega panin sul nüüd suu kinni, mõtles ta.
„Siis on mul veel ainult üks küsimus,” ütles Ara.
„Nii?”
„Kuidas politseinikuks saadakse? Kuidas sellega hakkama saadakse? See on vist ikka üle mõistuse raske.”
Alm piirdus noogutusega. Sina, kutt, vaata ette, mõtles ta.
Alm saatis Ara Dosti valvelauda. Kui mitte muu pärast, siis selleks, et veenduda, et ta ikka majast lahkub.
„Võtame sinuga piltide asjas ühendust,” ütles Alm lahkumisel.
Ara ei öelnud midagi. Kehitas ainult õlgu ja kadus tänavale.
Midagi unustasin ma ära, mõtles kriminaalinspektor Alm, kui ta liftiga tagasi oma kabinetti sõitis. Vahet pole, mis seal ikka, mõtles ta.
Alm veetis ülejäänud tööpäeva rahulikult Ara Dosti ülekuulamisest kokkuvõtet tehes. Siis palus ta ühel oma nooremal siseluure kolleegil otsida Dosti kirjelduse alusel välja mõned head kriminaalide pildid, mida võiks talle näidata.
„Eks vaata, kas sa saad tema antud tundemärke kõrvutada teadaolevate kurjategijatega, kellel on hõbedane mersu või kes kasutavad sellist,” pakkus Alm.
„Veel midagi?” küsis noorem kolleeg. Ei teagi kohe, miks kõik sind siin töö juures Puupeaks kutsuvad, mõtles ta.
„Hoolitse selle eest, et ta vaikimiskohustusele alla kirjutaks,” ütles Alm, kellel oli veerand tundi varem meelde tulnud, mis ta ära oli unustanud.
Niipea kui Ara autosse istus, helistas ta ühele oma sõbrale, kes oli samuti taksojuht. Ta oli kurd, nimi oli Kemal, ja taust oli neil üsna sarnane. Hea poiss, valge mees, kui põlissvenssoni kriteeriumide abil kirjeldada. Paari kuu eest oli Kemal sattunud ühe rahaauto röövi tunnistajaks. Teinud oma mobiilikaameraga paar pilti. Helistanud otse suurde õhtulehte, saanud vaeva eest paarkümmend tuhat ja rääkinud kõikidele, kes vähegi kuulata jaksasid, et politsei on viimane, kelle poole peaks sellisesse olukorda sattudes pöörduma.
Kui loll võib ikka inimene olla, mõtles Ara ja pidas sellega silmas iseennast.
35
Aja kokkuhoidmiseks alustati Erikssoni töökaaslaste ülekuulamist büroo kontoris. Seda advokaat Danielssoni ettepanekul ja Lisa Lammil vastuväiteid ei olnud. Annika Carlsson helistas Solna politseimajast kohale neli spetsialisti, samal ajal kui Danielsson korraldas nende käsutusse ühe väiksema koosolekuruumi ja kolm vaba kabinetti.
Niipea kui politseinikud olid saabunud, kutsus Annika Carlsson nad kõrvale ja pani taktika paika. Kõik büroo töötajad tuleb seletuste andmiseks ja soovitatavalt ühekaupa üle kuulata. Alustuseks, et kuidas nad siia advokaadibüroosse sattusid ja millised suhted olid neil advokaat Erikssoniga – nii isiklikud kui töised – ja millega nad tegelesid Erikssoni mõrvale eelnenud ööpäeval. Nende viimane kontakt ohvriga muidugi ka, ja milline see oli. Alles seejärel oli aeg võtta käsile rahulolematud kliendid, vastased ja kõik teised, kellel professionaalsetel või muudel põhjustel võis olla alust ohvrit rünnata. Lisaks tahtis ta, et ülekuulamine toimuks kindlas järjekorras.
„Alustage osanikest ja juristidest ja jätke ülejäänud lõpuks. Kõige esimesena kuulake üle Danielsson,” ütles Annika Carlsson. „Tundub, et tema on uus kukk selle sõnnikuhunniku otsas. Te ei pea olema liiga sõbralikud ja teda võiks üle kuulata kahekesi. Ülejäänutega peaksite nelja silma all hakkama saama ja oleks hea, kui jõuaksite kõikidega rääkida, enne kui siit ära lähete. Nendega, kes kohal ei ole, ja võimalike täiendustega tegeleme hiljem ja esimesel võimalusel. Kas on küsimusi?”
Nõustumispomin ja pearaputused, kellelgi ei olnud küsimusi. Kolm tundi hiljem oli töö tehtud ja Annika Carlsson sai kriminaalinspektor Johan Ekilt olukorrast esimese ülevaate.
„Protokollid saad hiljemalt homme ennelõunal,” alustas Ek, „aga lühidalt on asi nii. Kui sa viitsid kuulata …”
„Ma kuulan,” ütles Annika Carlsson.
„Eriksson paistab olevat olnud lahe kutt,” tõdes Ek. „Ei ühtki halba sõna tema kohta. Kõik ta töökaaslased on südamest kurvad ja üks nende niinimetatud juristiabidest, see on vist selline juriidilise haridusega sekretär, kui ma õigesti aru olen saanud, paistab minu maitse järgi isegi natuke nagu liiga kurb.”
„Isabella Norén,” ütles Annika Carlsson. „Pakun, et ta on oma endise ülemusega nahistanud. Või vähemalt oli tal selline ambitsioon.”
„Su mõtted on liikunud samas suunas mis minul, jah, eks sedaviisi see välja paistab. Mis me temaga teeme? Sest sellist küsimust ma otse ei esitanud.”
„Las ta kogub ennast paar päeva ja kutsume ta siis emotsionaalsele vestlusele,” pakkus Annika Carlsson. „Ma kujutan isegi ette, et võiksin naisterahvana selle enda peale võtta.”
„Õige,” ütles Ek.
„Veel midagi?”
Ei midagi üllatavat Eki hinnangul. Kõikidel oli terveks nädalalõpuks alibi. Viimasena oli ohvriga vestelnud advokaat Danielsson, kes oli helistanud pühapäeval kella kaheteist paiku, et arutada uue nädala tööülesandeid, mida kõiki ühendas see, et neil ei olnud pistmist Erikssoni lahkumisega teise ilma. Mida oli muidugi hea teada, sest neile kohaldus ka salastatuse nõue.
„Ah tõesti,” ütles Annika Carlsson.
„Jah, ja sama tunnistaja jutu järgi on Erikssoni mõrv rünnak kogu meie õigussüsteemi vastu, mis võib kinnitada seda, et nii Erikssoni kliendid kui nende vastased olid temaga väga rahul. Küll ühe erandiga, mille me pidime vastupuiklevalt advokaadilt tangidega välja kiskuma.”
„Kes see siis oli?”
„Fredrik Åkare, sündinud Åkerström. Endine Solna Hells Angelsi juht. Nüüd sellesama keskealiste motikafännide ühenduse auesimees. Istub sadulas, juuksed meeleldi vabalt lehvimas, sest tal on arstitõendi järgi kõõmaga probleeme ja ta ei pea kiivrit kandma,” lõpetas Ek, politseinik, kellel jätkus silma oma vastaste nii isiklike kui poeetiliste erijoonte märkamiseks.
„Ma tean, keda sa silmas pead,” ütles Annika Carlsson. „Nii et Fredrik …kare on avaldanud rahulolematust. Ma ei teadnudki, et ta on Erikssoni klient olnud. Mina arvasin, et Eriksson motikajõukudega ei tegelenud.”
„Pigem oli ta vastaspool,” ütles Ek. „Eriksson oli perekond Ibrahimi esindaja, kui Åkaret ja paari tema kutti süüdistati kõige noorema Ibrahimi-venna, Nasir Ibrahimi tapmises. Nagu sa kindlasti tead, oli ju vendi alguses kolm. Farshad, kes oli kõige vanem ja sai õnnetult surma, kui püüdis aknast välja ronides põgeneda Karolinska haigla palatist, kus teda raviti pärast seda, kui komissar Bäckström oli teda jalga tulistanud, keskmine vend Afsan, kes on elus ja terve ja paistab olevat Farshadi järel juhtimise üle võtnud. Ja siis kõige noorem, Nasir, kes tapeti pärast üht untsu läinud pangaröövi. Sellest on juba mitu aastat möödas. Ma võin sulle eeluurimise ja otsuse meiliga saata, kui tahad.”
Конец