Tööõpetuse-Thomase selja taga seisavad Simon ja Anton. Nende silmad ja suud on nagu kriipsud.
„Tee seljakott lahti!” kamandab Tööõpetuse-Thomas.
„Millest sa räägid?” küsib Alrik karmilt. „Sina mind ei kamanda!”
„Jah, millest sa räägid, Thomas?” küsib Anders.
„Sellest!” hüüab Tööõpetuse-Thomas. „Alrik on varas!”
Siis keerab ta Alriku seljakoti tagurpidi. Kõik asjad kukuvad põrandale. Pliiatsid, paberid, antiikne banaan, üks jogurt, mõned õpikud ja üks sokk.
Kõik vahivad maha pudenenud asju.
„Sa oled varastatud asjad vist kuhugi mujale peitnud,” sisistab Tööõpetuse-Thomas.
„Täpselt nii,” ütleb Simon. „Too mu mobiiltelefon lagedale!”
Seejärel seletab Tööõpetuse-Thomas valjul häälel, kuidas Alrik on oma koolikaaslaste tagant varastanud. Golfiväljakul seljakottidest nende asju võtnud.
„See on siis tänu!” hüüab Tööõpetuse-Thomas, nii et suust pritsib sülge. „Selle eest, et nende poiste vastu sõbralik oldi. Laenati neile golfikeppe ja lasti neil šokolaad võita.”
„Vau, oota nüüd väheke,” ütleb Anders.
„Kuule, Anders, võib-olla on parem, kui ma jalga lasen,” ütleb Soran. „Ma ütlen ehitusel poistele, et sa tuled natuke hiljem. Kas annaksid mulle autovõtme, Alrik?”
„See on Viggo käes,” ütleb Alrik.
Viggo pistab käe püksitaskusse. Seal on Sorani autovõti. Ja seal on ka Simoni telefon.
Viggo hakkab higistama. Oh, miks ta küll selle telefoni võttis? Kui nad selle avastavad, tapab Tööõpetuse-Thomas ta ära, lõigub ribadeks, söödab akvaariumikaladele ja laseb seejärel kassil kalad ära süüa. Mis siis, kui telefon helisema hakkab?!
Ta võtab autovõtme ja annab selle Soranile, mõeldes samal ajal, kuidas saaks telefoni hääletuks panna, ilma et keegi märkaks.
„Ma pean vetsu minema,” ütleb ta ja keerab ringi.
Ent Tööõpetuse-Thomas haarab tal pusast kinni.
„Sa ei lähe kuhugi, enne kui me ei ole seda asja ära klaarinud,” ütleb ta.
Soran jätab lühidalt hüvasti. Ta heidab Andersile ma-olen-sinu-poolt-pilgu, möödudes puudutab ta kergelt Alriku õlga.
„Kust sa tead, et Alrik asjad võttis?” küsib Anders Tööõpetuse-Thomaselt. „Sa ei tohi lihtsalt siia tulla ja heast peast süüdistama hakata.”
„Kust ma tean …?” hingeldab Tööõpetuse-Thomas. „Sest et ta läks üksi, enne kõiki teisi klubihoonesse. Sest et Alrik ja Viggo on juba varem varastanud. Just nimelt! Ma võtsin ühendust poiste eelmise kooliga.”
„Ma ei ole midagi võtnud,” ütleb Alrik vaikselt.
Samal hetkel tuleb Soran tagasi. Tema ilme on tõsine.
„See rahaümbrik, mis autos oli,” ütleb ta. „See on kadunud.”
Tööõpetuse-Thomasel on säärane nägu peas, nagu oleks ta lotoga võitnud.
„Mis ma ütlesin?” pahvatab ta. „Kui palju seal raha oli?”
„Kakskümmend tuhat,” ütleb Soran vaikselt. „Mul on kahju, Anders. Aga Alrik laenas autovõtit. Ja nüüd on raha kadunud.”
95. PEATÜKK
Teolt tabatud!
„ALRIK EI OLE midagi varastanud!” karjub Viggo.
„Me nägime teid Sorani autos,” kähvab Tööõpetuse-Thomas. „Otse teolt tabatud! Kas pole tõsi, poisid?”
„Jah,” ütleb Anton. „Anna mu tahvelarvuti siia!”
„Ja minu mobiil!” klähvib Simon.
Alrik vahib Viggole otsa. Tema pilk on küsiv. Viggo kuuleb seda, ehkki Alrik ei lausu sõnagi:
„Kas sa võtsid raha?”
Viggo vahib vennale silma. Ta raputab märkamatult pead. Ei, ta ei ole midagi võtnud.
Ehkki see pole päris tõsi. Ta võttis Simoni mobiiltelefoni. Tal on tunne, nagu põletaks see taskus. Aga midagi muud ei ole ta varastanud. Vähemalt mitte täna.
Ta kahetseb, et ta telefoni võttis. Ta soovib, et mobiil oleks selle asemel hoopis Simoni jopetaskus.
„Otsime kogu auto korralikult läbi,” teeb Anders ettepaneku. „Võib-olla kukkus ümbrik näiteks istme vahele?”
Nad lähevad koos tänavale. Kuni Anders ja Soran autos tuulavad, seisab Tööõpetuse-Thomas, käed rinnal risti, ja ootab. Aga rahaümbrik jääb leidmata.
Viggo pakub, et ka tema vaatab korra. Ta roomab ringi ja torkab oma peenikesed käed kõikjale. Aga ei, nad leiavad vaid tollipulga, ühe õunasüdame ja mõned sinakashallid villase lõnga jupid. Ja kollased, limased süljelärakad. Öök! Soranist ei jää küll muljet, et ta võiks autopõrandale sülitada, aga näed siis.
„Mul on tõesti kahju, Soran,” ütleb Anders. „Ma ei saa aru, kuhu …”
„Ma nõuan, et me otsime Alriku ja Viggo toa läbi,” ütleb Tööõpetuse-Thomas.
„Jah, see on vist kõige parem,” ütleb Soran vaikselt.
Anders ei tea nähtavasti, mida teha. Korraks tekib vaikus.
„Tehke siis seda!” ütleb Alrik lõpuks ja vaatab Andersile ainiti otsa. „Otsige meie tuba läbi, kui sa mind ei usu.”
„Suurepärane!” ütleb Tööõpetuse-Thomas. „Hakkame pihta.”
Ta astub otsustaval sammul tagasi maja poole.
Teised järgnevad talle. Alrik läheb viimasena, pilk maas.
96. PEATÜKK
Sa ei tohi mind puutuda!
ANDERS OTSIB VIGGO ja Alriku tuba läbi, teised jälgivad seda kõrvalt. Ta vaatab voodimadratsi alla, raamaturiiulisse raamatute taha ja sahtlitesse.
Viggol on surmahirm, et kellelgi võib tulla mõte ka neid endid läbi otsida. Siis leiaksid nad tema taskust varastatud mobiiltelefoni.
Järsku mullitab pinnale üks mõte, justkui oleks vannis peeretatud. Mis siis, kui tal läheks korda mobiil Simoni jopetaskusse tagasi sokutada? Jah, see peaks õnnestuma. Simoni ja kõikide teiste tähelepanu on pööratud Andersile, kes toas ringi möllab.
Viggo astub tema ees seisvale Simonile sammukese lähemale. Ta pistab käe aeglaselt ja ettevaatlikult oma püksitaskusse, et sealt mobiili võtta. Kui ta on piisavalt kiire ja osav, siis …
Aga … tasku on tühi!
Viggo ei saa millestki aru. Alles äsja oli mobla ju seal. Ta otsib igaks juhuks ka teisest taskust, aga Simoni mobiil on kadunud. Kas ta on selle maha pillanud? Ta libistab pilgu paaniliselt üle põranda.
„Ei, siin ei ole midagi,” ütleb Anders ja paneb viimase kapiukse kinni.
„See ei tõesta tuhkagi,” ütleb Tööõpetuse-Thomas järsult. „Küllap peitis Alrik varastatud asjad kuhugi mujale.”
Anders vaikib. Sorani ilme on murelik.
„Aga kas te olete tõepoolest kõikjalt otsinud?” küsib Alrik järsku. „Kas te ei peaks lillepotte samuti üle kontrollima?”
Ja kiire liigutusega tõukab ta lillepotid aknalaualt maha. Need kukuvad mürtsuga põrandale. Alrik lööb neid jalaga. Kuiva mulda lendab laiali.
„Kontrollige