Kratt. Pax: 4. raamat. Åsa Larsson. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Åsa Larsson
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Детские приключения
Год издания: 2015
isbn: 9789985335055
Скачать книгу
="#b00000004.jpg"/>

      87. PEATÜKK

      Rahutud unenäod

      VIGGO TELEFONI MEELDETULETUS hakkab öösel kell kaks piiksuma. Ta on otsekohe täiesti ärkvel. On aeg üles tõusta ja läbi viia teaduslik eksperiment.

      Nimelt on Viggo kuulnud, et kui magava inimese sõrmed vette kasta, siis pissib magaja alla.

      Kui niisugust juttu kuuled, siis lihtsalt tuleb ju järele kontrollida, kas see peab paika. Ja Viggol on vanem vend, kes sobib katseobjektiks väga hästi.

      Alrik nohiseb kõrvalvoodis. Viggo lamab vaikselt ja kuulatab. Ei, telefoni piiksumine ei äratanud Alrikut üles. Tore.

      Viggo on ettevalmistusi teinud. Voodi all on Freja veekauss. Nüüd hiilib ta kaussi käes hoides Alriku juurde. Alrik lamab selili. Üks käsi ripub üle voodi ääre alla. Suurepärane.

      Viggo tõstab veekausi Alriku sõrmede juurde. See on ohtlik osa eksperimendist. Kui katseobjekt üles ärkab, siis lööb ta Viggo arvatavasti maha. Aga teaduse nimel tuleb sääraseid riske võtta.

      Viggo ootab. Alriku hingamine muutub rahutuks, ent ta ei ärka. Aga ta ei pissi ka alla. Viggo tõstab tekinurka ja kontrollib järele. Ta ootab veel natuke aega. Alriku sõrmed on vees.

      Alrik näeb und. Need on rahutud, hoiatavad unenäod. Unenägu algab sellest, et ta on uppumas. Ta peab õhku saama. Ta ujub ülespoole. Täpselt sel hetkel, kui ta veepinnale jõuab, on ta hoopis ühes teises kohas.

      Nüüd hõljub ta külmas pimedas ruumis lae all. Keset tuba seisab keegi inimene või pigem vari.

      Varjukuju mässib luukildu lõnga ja riideribade sisse. Ta muudkui mässib ja mässib. Lõpuks näeb see välja nagu väikene pusa.

      Nüüd paneb varjukuju pusa kingakarpi ja pomiseb midagi. Sõnad on pärit ununenud keelest. Need on loitsud.

      Mis on karbis? Alrik hõljub unes lähemale. Aga kingakarbis on vaid lõngast ja riideribadest pundar. Alrik sirutab käe välja, et seda puudutada, kuid peatub siis. Ei, ta ei julge! Väike pusa on täiesti liikumatu. Aga Alrik tajub, et see on muutunud.

      Ta teab, et see näeb teda. Ehkki sel pole silmi. Ta teab, et see on elus. Ehkki sel pole südant. See ootab ja vaatab Alrikut. Samamoodi, nagu kiskja luurab oma saaki.

      See on alles äsja sündinud. Aga see on vastik väike asi. Ja tundub, et ta teab, kes ta on.

      Alrikut läbib hirmusööst.

      Järsku on ta taas kuskil mujal. Unes võib niimoodi juhtuda. Nüüd seisab ta katusel. Ta näeb, kuidas majast lahkuvad sajad hiired. Nad põgenevad nagu uppuvalt laevalt.

      Neil on hirm, mõtleb Alrik. Nad tajuvad selle puntra või pusa lähedust. Ja nüüd põgenevad nad paaniliselt. Alrik saab aru, et ka tema peab põgenema. Aga tema käed ja jalad on otsekui halvatud. Ta ei pääse liikuma.

      Viggo jälgib Alrikut. Paistab, et vend näeb halba und. Suletud silmalaud värelevad ja jalad tõmblevad rahutult. Võib-olla näeb ta unes, et teda aetakse taga.

      Järsku tõmbab Alrik ägedalt hinge ja tõuseb voodis istuli. Ta haarab Viggo särgist kinni ja vahib teda metsiku pilguga.

      „Pekki küll, mida sa unes nägid?” küsib Viggo ja lükkab veekausi ettevaatlikult jalaga voodi alla.

      Alrik mõtleb. Aga sünged unenäod on kadunud. Äsja olid need selged. Nüüd on nad kadunud. Alles on vaid salamisi ligi hiiliv ebamugavustunne, mis tal ihukarvad püsti ajab.

      „Ma … ei mäleta,” vastab ta. „Aga see oli õudne.”

      „Kas tahad, et ma tulen su kõrvale?” küsib Viggo.

      Alrik noogutab. Viggo toob oma padja ja poeb venna juurde.

      Natukese aja pärast jääb Viggo magama, aga Alrikul on raske rahuneda. Ta nägi unes midagi hirmsat. Ja miks ta sõrmed märjad on? Ta ei ime ju ometi unes pöialt? Sel juhul ei julgeks ta iialgi ööseks mõne sõbra juurde jääda.

      88. PEATÜKK

      Ma olen suremas või nii

      ALRIK JA VIGGO istuvad hommikusöögilauas. Taevas on väljas hall ja külm. Aga köögilaual põlevad küünlad. Anders on teinud õunamoosi ja kaneeliga putru. Laylah limpsib kohvi. Alrik tõmbab lõhnasid ninna. Kaneel, küünlad ja hommikuse ajalehe lõhn. Talle meeldib see nii hullumoodi. Oh, kuidas ta tahaks täna koju jääda!

      Aga Mariefredi koolis on täna spordipäev.

      „Ma istun parema meelega vanglas, kui lähen spordipäevale,” ütleb Viggo. „Laylah, palun helista ja ütle, et ma olen haige. Tõsiselt, ma usun, et ma olen suremas või nii.”

      Ta toetab pea lauale.

      „Mina olen ka suremas või nii,” ütleb Alrik ja paneb samuti pea lauale. „Aitäh kõige eest, Anders ja Laylah!”

      „Te lähete golfi mängima,” naerab Laylah ja sasib Alriku juukseid. „Kas see pole jube tore?”

      „Tore?” Viggo ajab selja pulksirgeks. „Golf? Tore?”

      „Me läheme golfi mängima ainult sellepärast, et peaaegu keegi teine ei ole seda valinud,” ütleb Alrik. „Kõik valisid ala enne seda, kui meie Mariefredi kooli tulime. Meile jäid riismed.”

      „See on kohutavalt ebaõiglane,” ütleb Viggo. „Mina tahtsin minna ronimisseinale. Teha ükskõik mida peale golfi. Tõsiselt, Laylah, ma võin sinuga täna tööle kaasa tulla. Sa võid mu hambaid puurida. Ilma tuimestuseta. Parem juba see kui golf.”

      Anders hirnub naerda.

      „Ma vahetaksin parema meelega kakaseid mähkmeid, kui golfi mängin,” ütleb Alrik.

      „MINA vahetaksin parema meelega VANURITE kakaseid mähkmeid!” hüüab Viggo. „Ja puhastaksin nende hambaproteese!”

      „Stopp!” ütleb Anders. „Me sööme hommikust ja mu kõht ei talu …”

      „Ma puhastaksin parema meelega vanurite proteese JA jooksin ka nende hambapesuvee ära,” ütleb Alrik. „Kui vaid golfist pääseks!”

      „LÕPETAGE!” hüüab Laylah ja naerab. „Andersil on paha!”

      „Helista tööle ja ütle, et ma olen haige,” ütleb Anders ja paneb pea lauale. „Ma olen suremas või nii.”

      „Jah, Anders suri ära,” ütleb Viggo tõsiselt. „Laylah, see on sinu süü. Kui sa oleksid meid paremini ohjes hoidnud, siis poleks seda juhtunud.”

      „Me oleksime sulle sinu raskel hetkel hea meelega toeks,” sõnab Alrik ja tõuseb püsti. „Aga kahjuks peame minema golfi mängima. Kuna sa ei ole nõus helistama ja teatama, et me oleme haiged!”

      „Vaesekesed,” ütleb Laylah ja naeratab. „Aga nüüd, kus Anders on surnud või nii, olete ehk nii kenad ja panete kõik nõud nõudepesumasinasse. Ja kuulge, ärge vihmariideid maha unustage.”

      „Selle ajaga, kui me ära oleme, võid meile parem uue kasuisa hankida,” ütleb Viggo Laylah’le. „Soovitatavalt sellise, kes ei norska.”

      „Ma ei norska,” pomiseb Anders laudlinasse.

      „Tss,” ütleb Laylah ja paneb käe Andersi kiilaks aetud pea peale. „Surnud ei räägi.”

      Viggo topib vihmariided seljakotti.

      Alrik uurib oma vihmajopet. Sellel on muster. Üle musta kanga jooksevad risti ja põiki helehallid triibud. Kui Laylah küsis, kas Alrik tahab koos temaga tulla vihmariideid ostma, ütles ta ei. Nüüd ta kahetseb seda. Kui ta oleks ise saanud valida, oleks ta võtnud üleni musta jope. Mitte sellise inetu nagu see. Ei, ta jätab selle nagisse.

      Vast ei hakka vihma sadama, mõtleb ta.

      Viggo ja Alrik sõidavad kastijalgrattaga golfiväljaku poole. Alrik väntab. Viggo seisab tugipulkadel püsti.

      Sel hetkel, kui nad kohale jõuavad, hakkab loomulikult vihma sadama.

      „Tüüpiline,”