Kärt oli brünett ning jumelt küllalt sedamoodi, et sobida Andrese kääbusest paariliseks. Kärdil oli aga Eesti perekonnanimi. Andresel oli kummaline perekonnanimi, milles olid mõned t-d ja v-d, kuuldavasti oli tema isa rahvuselt osseet. Andresel oli minu arvestuste kohaselt umbes seitse last, neist kolm Kärdiga, kuid sellest ilmsest stressiallikast hoolimata tundus ta olevat täiesti rahulik. Ta pidas tagaõues kõhukaid sigu. Juunikuiste valgete ööde grillipidude ajal võttis ta vahel mõne sea sülle, sügas looma kõhtu ja naeratas. See oli meie ammustel Tartu-päevil. Viljandis elades mõtlesin vahel, miks me üldse Tartust minema kolisime.
Tegin kord ühele Andrese teadusartiklile korrektuuri. Artikkel rääkis esemetest, mis leitud Tartu ülikooli peahoone vastast ühest iidvanast käimlast. Sain teada, et vanad kemmergud on arheoloogidele nagu kullakaevandus. Võib vaid ette kujutada, kuidas muistsete hansapäevade käigus läks mõni Eesti õuenarr pärast öö läbi kestnud tantsu, tralli ja prassimist end kempsu kergendama ning pillas flöödi peldikuaugust alla. Plumps! Mitusada aastat hiljem ilmus Andres omaenda lõbusate meeste ja naiste kambaga kohale ning leidis vana kemmergu asukohast oranži savi seest sellesama pilli. Kujutlesin, kuidas Andres hoidis väärtuslikku leidu juubeldades pea kohal, kraapis selle oma poriste sõrmedega pisut puhtamaks, tõstis huultele ning asus mängima. Kui ma seda kujutluspilti aga kirjeldasin, hakkas Kärt hullupööra naerma ning ütles, et see kõik ei juhtunud just täpselt niimoodi.
Andres armastas oma tööd ning ma olin seepärast tema peale pisut kade. Ta veetis need nädalad Viljandis meie maja ees poriaugus edasi-tagasi sebides ja mõõtmisi tehes. Iga kord, kui ta minust möödus, küsisin, ega nad mõnd luukeret leidnud ole. Olin veendunud, et meie tänava alla peab olema surnuid maetud. See lihtsalt tundus sedasorti kohana.
„Andres, ega te teutoonide ordu rüütleid veel leidnud ole?“
Ta raputas pead. Ei mingeid rüütleid seni.
„Aga Rootsi sõdureid?“
„Veel mitte,“ ütles ta ja rühkis edasi.
Üks naaber hoiatas mind sellise haiglase uudishimu eest. „Annaks jumal, et nad siit mingeid luukeresid ei leiaks,“ ütles ta. „Siis kaevavad need arheoloogid siin veel aasta otsa! See tänav ei saa siis kunagi valmis.“
Kuid inimluid Sepa tänavalt ei leitud. Küll aga tuli päevavalgele ohtralt prügi. Andrese silmad lõid särama. Tema prillid läksid uduseks ja silmis oli joovastunud pilk. Vahel käis ta mulle oma erilisi aardeid tutvustamas.
„Näed seda peekrikildu?“ hoidis ta väljasirutatud peopesal ennemuistset sinist klaasikildu. „See on pärit Veneetsiast!“
Vaatasin kildu ja püüdsin mõista, kuidas jõudis pisike tükike sedavõrd vägevast linnast sellisesse kolkasse nagu Viljandi.
Andres rääkis, et ümber nurga, Munga tänava lõpust, olid nad leidnud pottsepaäri jäänused. Nõude stiil klappis keraamikakildudega, mida on leitud Pihkvast, 200 000 elanikuga Venemaa linnast Eesti piirist 20 kilomeetri kaugusel kagus. Niisiis paistis, et veelinna Viljandi pottsepad olid Pihkva slaavlastega kaupa teinud juba enne seda, kui röövellikud teutooni ristirüütlid kohale ratsutasid? Või oli mõni Pihkva pottsepp kohaliku võimuga pahuksisse läinud, kodust põgenenud ning pannud oma äri käima vaikses Viljandis, kus võis kindel olla, et keegi teda kunagi üles ei leia?
Meie tänavalt leiti muudki põnevat. Mõned mündid, hobuseraud, auguga luisk. Ning rohkesti loomakonte.
Isegi mina leidsin midagi. Aias risu kokku rehitsedes tuli lagedale väga inimese lõualuu moodi kont. Püstitasin oma naabrite kohta kõiksugu ebamugavaid hüpoteese, kuni tuli Andres ja rahustas mind, et see on tõenäoliselt lamba lõualuu.
Järgmisel päeval tuli aga lagedale midagi tõeliselt kurjakuulutavat – lõhkemata miin, mis kaevati välja otse meie kuuri kõrvalt. Võite vaid ette kujutada, kui rõõmus ma olin, et ma ei olnud kunagi seal kandis midagi remontinud. Isegi ajalehes kirjutati meie miinist: see oli seal lebanud juba teisest maailmasõjast peale ning pommirühm viis selle minema ja detoneeris kusagil mujal.
Andres ei vaevanud oma pead selliste asjadega. Miin polnud tema jaoks piisavalt vana. Küll aga leidis ta mingi vana keldritrepi, mis läks otse Sepa tänava alt. See oli ehitatud suurtest ümarate nurkadega rahnudest, mis olid üksteise otsa laotud kes teab kui ammu – mitusada, võib-olla isegi tuhat aastat tagasi. Astmed läksid maa sisse ning tõusid teisel pool jälle üles. Arheoloogid ümbritsesid selle tähtsa paiga metalltaraga. Väljakaevamiste jäädvustamiseks oli neil kaasas isegi videokaamera. Andres rääkis, et ta oli uurinud selle paiga kaarte, mille olid koostanud Poola kuninga kartograafid. Viljandi ja suur osa Lõuna-Eestist kuulus nimelt 1560. aastatest kuni 1620. aastateni Poolale. See on üks neid ajastuid, mida üksnes ajaloolased vaevuvad meenutama, kuid Viljandi kõige vanemaid ja täpsemaid, vanade poolakate tehtud kaarte hoitakse hoopis Moskva arhiivis, rääkis Andres.
Kui algas Viljandi folk, jättis Andres koos teiste arheoloogidega oma laagri maha. See kelder avaldas mulle aga sedavõrd suurt muljet, et ma pidin seda oma uuele tšiillasest sõbrale Diegole näitama, kui ta mulle külla tuli. Ning kui me seal seisime ja sellesse iidsesse auku kiikasime, esitas ta küsimuse:
„Kuule, kas sa selles pommiaugus tüdimusest peast segi ei lähe?“
Vaene Diego. Ta oli nagu mina. Ta sõitis hetke ajel Tallinna ning kohtus seal kogemata oma tulevase naisega. Ratsionaalselt mõtlev mees oleks läinud tagasi Santiagosse ning abiellunud seal mõne kohaliku Violeta või Veronicaga. Diego oli teistmoodi. Temas voolas romantiku veri. Saatuslik kohtumine oli juhtunud õhtul enne tema lahkumist ning ta ei suutnud seda tüdrukut unustada, isegi Tšiilis mitte. Nii ta pidigi temaga abielluma ja seejärel Eestisse kolima.
Ning siin ta nüüd oli, vahtis mingisse krüpti ning tundis salamisi rõõmu, et ta elab Tallinnas ja mitte Viljandis Sepa tänaval.
„Kui sul on kolm last, pole sul niikuinii aega baari või kinno minna,“ ütlesin Diegole. „Ja see on siin lastele hea koht üles kasvada. Ma saan nendega kooli jalutada, jalgrattaga poes käia. Meie tütred saavad oma sõprade juurde mängima joosta. Tallinnas seda teha ei saa. New Yorgis ka mitte.“
Diego noogutas natuke, otsekui oleks ta minuga peaaegu nõus.
„Ja see ka, et järvele on väga ilus vaade.“
„On jah, aga kas sa tõesti vaatad seda iga jumala päev?“
Meie ühine sõber rääkis mulle, et Diegol oli raskusi Eesti eluga kohaneda. Ma teadsin, et ta oli töötanud mingis disainifirmas ja läinud sealt minema, mitte palga või pettumust valmistava töö pärast, vaid kuna ta ei suutnud millegipärast kolleegidega sidet luua. Võin kihla vedada, et see ei olnud tingitud millestki, mida nad talle ütlesid või tegid, vaid et nende vaikimine oli tunginud talle kontidesse ja teda põhjalikult häirima hakanud. Vast seepärast Diego mind selsamal suvel pisut varem kõrvale tõmbaski ja sosistas: „Kõik siinsed inimesed peaks brasiillaste vastu välja vahetama.“
Minu eestirootslasest sõber Elias, kes töötas kokana, oli suuresti samadel põhjustel lahkunud töölt ühes kohalikus restoranis. Ta nurises, et tema eestlasest kaaskokk ei rääkinud temaga töö ajal mitte sõnagi.
„Mitte midagi, ei ainsatki sõna. Esitad talle küsimuse ning tema lihtsalt kehitab õlgu!“ Seepeale läks Elias tööle rahvusvahelisele kruiisilaevale.
…„Sa ei vastanud mulle,“ ütles Diego ja pani mulle käe õlale. „Kuidas sa sellega toime tuled?“
Paistis, et Diego tahab mult pikemat vastust saada.
„Tead, ära saa valesti aru, aga see kõik on olnud väga raske,“ tunnistasin ma.
„Mis