Vahest kõige ilmekamalt tuleb „esimene“ Kambodža esile kuningliku palee kullast ja karrast kompleksis. Kambodža on selles mõttes huvitav, et pärast lõplikku vabanemist punastest khmeeridest, kümme aastat riiki „vabastanud“ vietnamlastest ning ÜRO rahumissioonist oli ta lõpuks ligi neli aastat tavaline demokraatiat mängida püüdev riik. Ja siis, hopsti, sai aastal 1993 Kambodžast uuesti kuningriik ning eksiilis elanud siniverelised kutsuti tagasi maad valitsema. Kus on Lembitu, Vambola ja teiste kuulsate vanemate vereliinid, et nad võiks uuesti Muinas-Eestit valitseda?
Aga tagasi Kambodža kuningapaleesse. Kuninga enda residentsi ei lubata inimesi häirima, sestap on üks tõmbenumbreid kuulus hõbedane pagood. Ega siin muud ei olegi, kui põranda on nad millegipärast lasknud teha puhtast hõbedast – üle 5000 põrandaplaadi igaüks kaaluga üks kilo. Kuid see pole sugugi kõik. Sees on tuhandeid Buddha-kujusid, portsigareid, majapidamistarbeid, lilli – kõik kullast, hõbedast, kalliskividega või ilma. Keskel troonib üleni rohelisest vääriskivist smaragdist valmistatud taies ning temast veidi allpool elusuuruses Buddha, mis on tehtud 90 kilost kullast ja kaunistatud 9584 teemandiga. See on muljetavaldav hiilgus. Kuid vägisi kisub mõte sellele, kas tõesti soovis kogu oma rikkusest loobunud ja askeesile pühendunud prints Siddhartha, et teda seesuguse kulla, karra ja toretsemisega austataks?
Likviidsete vahendite paraad jätkub ka kuninglikus varakambris, kuid mitte ainult. Seal selgub kasulik tõsiasi, mille rakendamine säästaks tublisti mõlema sugupoole aega ja närve. Nimelt riietuvad traditsioonilised kambodža naised päevade järgi erinevasse värvi. Punane pühapäevaks, oranž esmaspäevaks, lilla teisipäevaks, kolmapäev rohuroheline, neljapäev kollakasroheline, reede sinine ning laupäev violetne.
„Miks Eestis nii ei võiks olla? Ei kuuleks hommikuti riidekapi juurest mantrat: mul ei ole midagi selga panna!“ unistan naisterahva juuresolekul valju häälega.
„Aga osta siis mulle kõigi nende värvide järgi uus garderoob!“ ei jää Kadri võlgu.
„Nähh!“ ühman.
„Ja suuremat korterit eraldi garderoobitoaga on ka vaja. Ja eraldi tuba kingadele!“ läheb Kadri hoogu.
Jään parem targu vait. Edasiste kahjude vältimiseks tuleb end õigel ajal lööduks tunnistada ja loobuda. Taandun kiiresti lossiõue lagipähe laksava päikese ja kuuma kätte, kus on veel üht-teist vaatamisväärset.
Eraldi hoone kannab nime elevandidokk. Tegemist on logistilise innovatsiooniga nagu Eesti Raudtee uued perroonid või Elroni eepos uute rongidega. Mõnus kasutada elevandi selga minemiseks ja mahatulekuks, et sõita poodi, templisse või sõtta. Uhkemaid elevantsisadulaid kaunistavad peale kullast karniisi loomulikult baldahhiinid ja siidkattega padjad.
Kogu selle hiilguse taustaks pisikesi tähelepanekuid pealinna nüüdisaegsest eksterjöörist. Kuningalossi väljapanekul vaadatud joonistustelt oli näha, et Angkori-aegsed daamid varjasid ennast päikese eest sirmidega – hele nahk oli moes. Sama kehtib ka tänapäeval. Kui Eestis pakutakse naistele isepruunistavaid kreeme, siis siin vastupidi valgendavaid kehavõideid. Potsikute etikettidel demonstreeritakse nahatooni muutust tumedast heledamaks, määri ainult seitsmel järjestikusel päeval.
Lääs on igati jõudmas tänapäevasesse Angkori impeeriumisse. Hoolimata pea olematust khmeeri keele oskusest tunneb värelevalt teleekraanilt ära „Kambodža otsib superstaari“ ja muud meilgi populaarsed tele-show’d. Võltssära ja arvutil lisatud eriefekte on palju, rahvas kiljub ja mornid kohtunikud istuvad staatiliselt.
VERISED KHMEERID
Kambodža kommunistlik partei nimetas end peenelt prantsuse keeli Khmer Rouge’iks, kuna paljud selle juhid eesotsas Pol Potiga olid õppinud Pariisis. Peent ei olnud neis aga midagi – seda ei peeta ilmaasjata kõige brutaalsemaks totalitaarseks režiimiks maailmas. Tuletame meelde: vähem kui nelja võimuloldud aastaga saadeti teise ilma 2–3 miljonit rahvuskaaslast ehk umbes veerand elanikkonnast.
Punakhmeeride valitsemisajal olid kõikjal üle riigi salavanglad, kust viis tee üheksakümne üheksal juhul sajast vaid ühes suunas – massihauda. Inimesi vangistati kõige väiksemate süütegude eest ja piinati seni, kuni nad end riigivastastes tegudes süüdi tunnistasid. Enamasti oli selleks koostöö CIA, KGB või mõne teise välisriigi luureorganisatsiooniga, ehkki ilmselt paljud kinnipeetutest ei teadnud enne vanglasse sattumist sedagi, mis nende lühendite taga peitub.
Tuntuim „julgeolekuasutus“ oli pealinnas asuv Tuol Sleng, mida tuntakse ka nime all S-21. Endise keskkoolihoone klassiruumidesse ehitati kiirelt puust või kivist üksikkongid, väikseimad mõõtudega 0,8 x 2 meetrit. Peale põrandapinna ning ahelate kinnitamiseks mõeldud aasa muud sisustust polnud. Õhulise kolmekordse koolimaja rõdud kaeti okastraadist võrguga, kuid mitte turvakaalutlustel. Okastraati oli vaja selleks, et vangidel ei õnnestuks alla viskudes end vabatahtlikult surma saata ja nii oma piin lõpetada.
Kohe pärast Khmer Rouge’i sissemarssi Phnom Penhi aastal 1975 toodi Tuol Slengi kogu linna intelligents – arstid, õpetajad, mungad, üliõpilased, teadlased, insenerid, eelmise riigikorra ametnikud ja sõjaväelased. Oli ka eraldi korpus punaste khmeeride kaadrile ja oma sõduritele, sest Pol Poti ülimalt paranoiline ning koletu režiim hakkas end juba üsna alguses sabast sööma. Nii leidis siin oma lõpu näiteks ka Pol Poti kaubandusminister.
Paljud meist on käinud Patarei vanglas Tallinnas, võdistanud õlgu ja mõelnud, et siin küll pikemalt olla ei tahaks. Ehkki sajad meie kaasmaalased pidid. Samasugused judinad jooksevad mööda selgroogu ka Tuol Slengis, kõhust läheb õõnsaks ja iga järgnev ruum tekitab aina suurema õõvatunde. Heledates toonides maja ise pole küll eemalt vaadates sünge, kuid seda tugevam on kontrast: sinine pilvitu taevas, seniidis päikesekera, palmid, kerge mahe tuul ning selle keskel tõeline tapavabrik. Kuna riigikoolid on Kambodžas ehitatud enamasti ühesuguse tüüpprojekti järgi (nagu meil Nõukogude okupatsiooni ajal), leidub sarnaseid koolimaju üle riigi ja nii meenub meile iga kord, kui Kambodžas mõnd kilkavaid lapsi täis kooliõue märkame, hoopis Tuol Sleng ning seal korda saadetud õudused.
Läbime vanglamuuseumi kolm korrust, naaseme värske õhu ja päikese kätte ning räntsatame väsinult pingile puude varjus.
„Uskumatu, et see kõik juhtus ainult kolmkümmend aastat pärast teise ilmasõja õudusi ning võitjate kinnitusi, et massimõrvadel ja metsikustel ei lasta enam kunagi korduda,“ nendib Kadri, kes oleks justkui valgendavat kreemi näkku määrinud. Mul ei ole midagi lisada.
Kokku viibis selles piinamisvanglas kolme aasta ja kaheksa kuu jooksul vähemalt 20 000 inimest, välja pääses teadaolevalt vaid 179. Kui vietnamlased juba linna ründasid, tapsid paanikasse sattunud punakhmeerid neliteist viimast vangi ja panid jooksu. Ellujäänuid oli niinimetatud päästearmee saabudes vanglas vaid seitse ning nemadki seetõttu, et oskasid punakhmeeridele vajalikke asju – kes tegi kaasvangidest fotosid, kes maalis tippametnikest portreesid.
Pol Poti režiim talletas oma genotsiidi üsna hästi – näiteks pildistati vange enne ja pärast piinamist. Piinamiste spekter oli lai: nüpeldati elektrijuhtmete ja põllutööriistadega ja vangide ülesriputamiseks läksid käiku kooli spordiväljaku ronimispuud, kasutusel olid elektrilöögid, uputamine, liigeste lahtiväänamine,