Vestlus Air France’i kontoris kolme prouaga kulgeb samas taktis.
Rootsi prouad: „Meie ei saa teid lennukile lasta, kuna te ei saa piirilt viisat!“
Meie: „Me oleme viisanõudeid kontrollinud!“
Rootsi prouad: „Te ei pääse ikkagi lennukile, kuna reeglid on sellised!“
Meie: „Kui me riiki ei pääse, ei ole see ju Air France’i mure. Me ostame siis pileti Taisse, meil on selleks raha!“
Rootsi prouad: „Rahas ei ole küsimus. Me ei saa teid lennukile lubada!“
Prouad loevad Kambodža viisanõuete kohta internetti läbi ja püüavad helistada saatkonda Londonis. Õnneks on telefoniliin kinni. „Ole vait!“ kähvab Kadri mulle juba mitmendat korda, kui püüan taas seletada, et meil on piisavalt raha Bangkoki piletite ostmiseks, kui me Phnom Penhis riiki ei peaks pääsema. Kulub veel veerand tundi ja lõpuks jäävad prouad uskuma, et meil pole plaanis edaspidi kogu elu Air France’i kulul lennukijänestena lennata, vaid suudame ise osta tagasisõidupiletid.
„Me tahame tõendit, et te saate Kambodžast lahkuda!“
Okei, pole probleemi. Lubame, et ostame probleemide korral piletid riigist lahkumiseks.
Võtame passid ja kotid ning oleme lahkumas, kui afrojuurtega rootslanna meid tagasi hõikab.
„Aga te peate need piletid ostma kohe, et lennukile pääseda! Siin kõrval on toolid ja tasuta Wi-Fi!“ Tasuta toolid ja keeruka autoriseerimisega Wi-Fi on tõesti lohutav, eriti kui lennuki väljumiseni jääb 47 minutit.
Nii kiiresti pole me kunagi pileteid ostnud ja loodetavasti ka enam kunagi ei pea. Kõigepealt kulub mitu minutit netiühenduse loomiseks. Umbropsu valime Euroopa õhuruumis mitte väga heas kirjas Cambodia Angkor Airi ja märtsikuusse piletid Bangkokki, et kogu see kurikaval skeem vajaduse korral turismiviisa kahekuulisse kehtivusperioodi mahuks. Üks dikteerib passi- ja krediitkaardi numbreid, teine sisestab. Närvid on pingul nagu pommikoeral ja passi kehtivusaeg läheb sassi juba ajalooks saanud väljastamiskuupäevaga.
Viisteist minutit hiljem ja 202 dollarit vaesemana naaseme kottidega pagasi äraandmislauda. Seekord aga ei tahetagi neid poolfiktiivseid lennupileteid näha – asiaatliku munitsipaalmigratsiooniametniku rangus on lahtunud. Paarkümmend minutit hiljem oleme läbinud turvakontrolli ja ootame värava juures lennukisse pääsemist. Pariisi lennuki väljumiseni jääb napp 20 minutit.
Juba lennukis olles nendime, et pole midagi hullemat kui prantslaste püüe rakendada Saksa täpsust Rootsis. Püüdes asjas pisutki positiivsust leida, nendime, et meie fiktiivsed lennukipiletid maksid siiski pea poole vähem, kui oli maksnud taksosõit Stockholmi sadamast Arlanda lennujaama. Selle nimi on vist sotsiaalse turumajandusega heaoluriik või kes seda nüüd täpselt teab.
Jääme huviga ootama, mida toovad järgmised lennujaamad. Vähemalt sõidame Pariisi laskudes vikerkaare alt läbi.
Pariisi Charles De Gaulle’i lennujaam. Kuulsa kindrali nimelises aeropordis tuleb väravate L juures väravate K juurde pääsemiseks kasutada sinist autobussiliini. Koos sinise teisipäevaga on jõudnud kätte aeg vabaneda üleriietest – mina tumesinisest voodriga poolpikast talvemantlist, Kadri mürkrohelisest nailonist hipsterijopest: troopilises kuumuses on nendega peale seljakotiruumi raiskamise vähe peale hakata.
„Huvitav, kas jope käib taara või paberjäätmete alla?“ mõtisklen terminalis peene nimega jäätmekogumissüsteeme silmitsedes. Lõpuks „unustame“ sekkarist ostetud / kodukeldrist välja otsitud ühekordse otstarbega joped WC-kabiini nagisse. Ja jääbki kõigest seitse tundi oodata edasilendu Shanghaisse.
Pean pöialt, et Kadri ei hakkaks siin lugema kaasavõetud Frederick Forsythi „Šaakali päeva“. Äkki on teise ilmasõja kangelase ja hilisema vabariigi presidendi mõrvamiskatsest jutustav põnevusromaan temanimelises lennujaamas sama kui „Saatanlikud värsid“ moslemimaades? Parem mitte riskida!
MAGAVAD DRAAKONID JA VIISAVABA HIINA RAHVAVABARIIK
„Daamid ja härrad, maandusime Shanghais. Õhutemperatuur on 5 kraadi.“ Kui palju peab lõuna poole sõitma, et natukenegi sooja saada? Tundub, et üle 9000 lennukilomeetri märksa soojemast Pariisist pole piisav, New Delhi ja Sharm el Sheikhiga ligilähedasest laiuskraadist rääkimata. Peagi selgub aga, et vähene õhusoojus ja läbilõikav tuul on üks väiksemaid probleeme. Saagem tuttavaks: asjaajamine à la China.
Läbinud pea poolekilomeetrise koridori ja hoides silmsidet siltidega „Transfer“2, jõuame lõpuks tõotatud teenindusletini, mis Hiinale kohaselt on punasel taustal siltidega. Kohe selgub ka kolme teenindusletis töötava noore hiinlase töö: suunata kõik transiitreisijad oma pagasit jahtima. Sest nagu tütarlaps suhteliselt heas inglise keeles seletab: „See, et teie kotid lubati saata Stockholmist otse Phnom Penhi, ei loe midagi, kuna edasi lendab teine lennukompanii. Uskuge mind: kui te praegu pagasile järele ei lähe, jääb see siia Shanghaisse.“
See, et lennukompanii vahetusel pagasit edasi ei saadeta, on reisikorralduse alal muidugi suhteliselt üllatav lähenemine. Ei teagi, kas tänada selle eest valelubadusi jaganud ja meid täiesti üleliigseid pileteid ostma sundinud Air France’i või Hiina kommunistlikku parteid.
Iseenesest pole ju kontimurdev oodata pagasilindilt ära oma kotid, minna nendega uuesti check-in’i-lauda ja anda samad kotid teisest luugist kõrvallindile. Kuid selle kilplaserežiimiga on üks väike aga: pagasi saab kätte väljaspool transiittsooni ning ilma viisata kommunistlikku riiki siseneda ei tundu kuigi ahvatlev. Püüame asja uurida piirikontrolli juures patrullivalt politseinikupreililt, kes suudab meile 30 sekundi jooksul anda täiesti vastupidiseid juhiseid. Esmalt nõuab ta maale sisenemise kaardi täitmist, kuid kui me viisa numbri, peatumispaikade aadressi ja muu sellisega jänni jääme, käsib ta ilma kaardita sappa võtta. Migratsiooniametnik kuulab meie pileteid ja passe vaadates lugulaulu ära ning kutsub ülemuse. See viib Kadri passi ja Kadri enda eemal asuvasse boksi, mille klaasseinal helendab kiri „Duty supervising officer“3. Tundub, et ka „valvesuperviisor“ ei suuda läbi näha meie kurje kavatsusi. Ametnik sisestab passiandmed, täidab meie eest kollased kaardid, paar korda lõksatab passi kohal templimasin ja voilà: olemegi ilma mingi viisata sisenenud totalitaarsesse tuumariiki.
Vahime närviliselt pagasilinti, aga mida ringi kujul liikumas pole, on meie kotid. Muidu poleks ju hullu Hiinat viisata uudistada, aga alati on tõrgete tekkides ajaga tuuga. Järgmise lennuajani on veidi rohkem kui tund, aga meil pole ei kotte ega pardakaarte Phnom Penhi lennule, rääkimata aust, mõistusest ja südametunnistusest. Sest miks muidu me Vene värki Hiina moodi eesti keeles valjusti sõimame.
Lõpuks saabuvad kotid ning astume kiirkõnnis ala poole, kus on paljulubav silt „All transfers“4. Igavlev tolliametnik heidab pilgu piletitele ja suunab meid lauda number kuus. Võtame sappa. Kümmekonna minuti pärast tuleb lennujaamatöötaja, heidab pilgu samadele piletitele ja ütleb, et me ei saa siin check-in’i teha.
„Te tulite siia teise lennukompaniiga, mitte Eastern China Airlinesiga.“
Mis sellest, et Ida-Hiina Lennuliinid peaksid meid edasi lennutama ka Phnom Penhi. Proua kupatab meid koos pagasiga tollikontrolli ja siis kolmandale korrusele klienditeenindusse, et saaksime mingid teistsugused pardakaardid. Lennuni jääb umbes kolmveerand tundi.
Tollikontrolli ees on suur rahvasumm, aga õnneks liigub see kiiresti. Vaatamata tollimehe juhatustele hargneb see ühel hetkel nagu Mekongi jõe delta ja peagi leiame end läbimas tollikoridori, mis siltide järgi on mõeldud diplomaatilise passi omanikele. Nojah, õige hõlma ei hakka keegi. Kolmandal korrusel saame lennule registreerimise õnneks kiiresti tehtud ning sealsele ametnikule piisab täiesti meie jutust, et võtame Kambodža viisa piiril. Ja siis ei suuda me vastu panna kiusatusele käia korra ka