SISSEJUHATUS
„Mugavustsoon ei pruugi tähendada rahuldavmugavat elu. Mugavustsoon võib hoopis tähendada leppimist nüri, kuid see-eest turvalise üksluisusega.“
Esimest korda saime sellest mõtteterast aru pea aasta enne kõnealust Kambodža-väljasõitu Tais Ko Phi Phi Leh’ saarel. Nii et tagantjärele võib öelda, et 2014. aastal kogetud „Minu Kambodža“ või õigemini „Meie Kambodža“ sai alguse juba veebruaris 2013 Tai kuningriigis täiuslikult sinirohelise veega kuulsa laguuni ääres, mis oli ülerahvastatud nagu kaubamaja osturalli. Vesi paistis põhjani läbi, inimesed paistsid põhjani läbi, meie paistsime põhjani läbi.
Me mõlemad oleme enam-vähem kogu teadliku elu töötanud kommunikatsiooni alal. Mina – Ain – alguses ajakirjanikuna, seejärel korraldanud mitme erineva ettevõtte ja asutuse palgal olles nende avalikke suhteid ning viimasel ajal tegutsenud samal erialal välise konsultandina. Kõike seda pea kakskümmend aastat ilma pikemate puhkepausideta.
Elukaaslane Kadri on jõudnud tööd rügada mõneti vähem, kuid siiski nii era- kui riigisektoris. Ta on lõpetanud Põhja-Euroopa ühe vanima ülikooli, aastal 1632 Tartusse rajatud õppeasutuse, mis ennemuiste kandis nime Academia Gustaviana1. Akadeemia lõpetanule kohaselt hindab ta süsteemsust, korda ja korralikkust igas elutahus.
Jõudsime Taist tagasi Eestisse ning mida aeg edasi, seda enam hakkas tunduma, et mugavustsoon mitte ei või tähendada, vaid tähendabki leppimist olukorraga. Et pole enam energiat end sellest lahti rebida, ringjoont lõhkuda, trajektoori muuta. Või pole julgust. On elu, kus stabiilsus muutub asjaks iseeneses olenemata sellest, et see on stabiilselt painav.
Samamoodi nagu loomist ja säilitamist vajab iga kolmainsus ka hävingut, et seeläbi uueks saada. Nii küpsebki iga päevaga teadmine, et tuleb minna. Varem või hiljem, aga parem varem.
Ometi pole see lihtne. Eestimaa kubermangus kaotati pärisorjus juba aastal 1816, kuid läbi ei ole see tänapäevani. Läänelik tarbimisühiskond hoiab oma alamaid kinni igal võimalikul viisil. Suuremate seoste – nagu inimsuhted ja töökoht – kõrval on väikeseid ahelaid niivõrd arvukalt, et nende läbilõikamine vajab šivalikku jõupingutust. Ja seda eeskätt enda peas, sest ikka ja jälle tekib tahtmine miljoni lahendamist vajava pisiasja pärast käega lüüa. Selle nimi on tegelikult argus. Niisiis, tuleb minna, sest ega me nii nõrgad nüüd ka pole.
Meie esimene otsus on minna Taisse, kuid selgub, et selle riigi pikaajalise viisa hankimine on keerukas ja kulukas. Ühel juulikuu pärastlõunal jõuan internetti läbi töötades juhuslikult Kambodžani ning saan aru, et sinna me lähemegi. „Nagu Lõuna-Tai aastakümneid tagasi enne rahvahulkade saabumist,“ sedastab Lonely Planet Kambodža kuningriigi lõunaranniku kohta. Just seda me vajame, et hoiduda ülerahvastatud vaatamisväärsustest ja turistilõksudest.
Ma ei saa oodata, kuni Kadri lõunauinaku lõpetab – niivõrd tähtis otsus tuleb teatavaks teha kohe, kasvõi läbi une.
„Mitääää?“ pomiseb Kadri ning vajub uuesti kiirunesse. Sedamööda, kuidas ta silmalaud liiguvad, võib eeldada, et ta näeb unes juba kookospalme valge mannaliivaga kaetud rannal sinirohelise vee ääres. Või siis mõnda uut kosmeetikareklaami, tont seda täpselt teab.
Järgneb kolme kuu pikkune läbirääkimiste periood, kuid läbi ei räägi me mitte niivõrd omavahel, vaid kumbki iseenda ja oma hirmudega. Kas me saame võõras keskkonnas pikemat aega viibides hakkama? Kas me tuleme ots otsaga kokku? Kas meid tapetakse ja vägistatakse (viimase puhul eriti mind)? Kas me kannatame teineteist välja 24/7? Kuidas tuleme toime sellega, et ei tea, mida homne päev toob – kus me magame öö, hingame õhu ja omastame kilokalorid? Üks loll jõuab rohkem küsida, kui sada tarka vastata – eriti veel siis, kui see loll asub su enda ajukoore all.
Kui olen juba sisestamas pangakaardi turvakoodi lennukipiletite ostmiseks, võtab Kadri aja maha. Paariks nädalaks. Kui seejärel on uuesti piletid välja valitud, kasutan ära tema hetkelist hambapesu, et sisseost lõpule viia. Tehtud. Ei saa uue timeout’iga riskida – varsti jälle lumi maas ja järv jääs, kuid meie ikka veel siin.
Järgnevad vestlused sõprade, tööandjate, äripartneritega ja teiste asjaosalistega – sageli pannakse imeks meie julgust, aga imestajate silmis peegeldub pigem sõna „hulljulgus“. Tõesti, me teeme kahe peale kümmekond ebaratsionaalset ja majanduslikult kahjulikku otsust. Nagu muuseas loobume headest töökohtadest ning osalusest kasumlikus ettevõttes, kuid minna tuleb. Ja kui Vahur Kersnat parafraseerida: „Hullud on, aga kunagi ei tea, kummal pool laua taga.“
Kambodža muudab pöördumatult meie vaatenurka elule. Teeme sellele viieteist miljoni elanikuga riigile peale kaks tiiru, nähes ära nii agressiivsed linnad ning valge liivaranna ja sinakasrohelise veega palmisaared kui ka järvedel-jõgedel ujuvad külad ning mägistes džunglites siiani metsavaime kummardavad vähemushõimud. Näeme vaatepilte, mida mõistus esiti uskuda ei taha, käime kohtades, mida ei ole isegi kaardil, sööme toite, mille maitse kirjeldamiseks on keeruline sõnu leida. Me muutume pooleldi kohalikuks hullumeelses liikluses rolleriga teed otsides või korterit üürides olmeprobleemidega maadeldes. Õpetame inglise keelt kloostrikoolis sisuliselt Angkor Wati templi mademel ning näeme sellist elu, mida reisikuurordis nautleja ilmselt kunagi ei koge. Me solberdame soise Mekongi delta kanalitel, jõesaartel ja ujuvturgudel tänapäevase Vietnami lõunaosas ning otsime sellest kunagisest Angkori impeeriumi osast khmeeride jälgi.
Jah, me näeme uskumatut vaesust, aga ka uskumatut elujaatamist, edasipüüdlikkust ja leplikkust. Seda on kohati üpris kerge mõista, sest ka meie enda varanatuke mahub kogu selle aja jooksul ära kolme seljakotti – kahte suurde ja ühte väikesesse. Nii ongi hea, sest ainult nõndaviisi liikudes pääseme sisse khmeeride enda maale, mis on küll Kambodža sees, kuid sellest võrratult suurem. Just hingelt ja vaimult, sest siin ei ole valge inimene rahateenimise objekt, vaid ikka pigem vend ja õde, kelle vastu siirast huvi üles näidatakse.
Tänan kaasrändurist elukaaslast Kadri Talvistut, kes oli toeks nii enne minekut, minekul, äraolekul kui ka pärast seda. Ühtlasi oli ta kõigi nende tekstide esmane toimetaja või pigem oleks õige ja õiglasem öelda – kaasautor.
Aitäh Karin Veele ja Egert Aderile, kelle juures leidis hoiukodu meie kolmas pereliige Alfons the Tuhkur. Ja loomulikult tänan kena tuhkrupreilit Kenyat, kelle kõrvalt Alfons pärast kooselu sugugi lahkuda ei tahtnud. Sest nagu vanarahvaski tavatses öelda: parem tosin tuhkrut toas kui üksik nukker nugis nurgas.
Tänusõnad ka kapten Indrek Bergmannile õhutõrjepataljonist ning Veiko Veskile kaitseliidust, kes andsid asjatundlikku nõu, kuidas käsitleda selles raamatus üllast sõjapidamise kunsti puudutavaid teemasid.
Aitäh veel kõigile lahketele abistajatele!
STARDILOENDUS
J.M.K.E. Juriidiliselt korrektsena kõlab see: „Jeesus Maria, karjatas eit!“ Just selline tunne valdab meid Stockholmis Arlanda lennujaamas. Sellest laulaks Villu Tamme oma ilmakuulsa punkbändiga tõenäoliselt suure mõnuga.
Kui sõit Tallinnast Stockholmi on igav nagu Rootsi laud laevas, siis lennujaamas kisub õhkkond vägisi ärevaks. Pagasit vastuvõttev proua on vabatahtlikult asunud tegutsema Kambodža migratsiooniametnikuna ning keeldub meie kotte vastu võtmast. Mitte sellepärast, et meie pagas oleks pungil püstolkuulipildujaid, mürkmadusid ja uraani isotoopi järjekorranumbriga 235, vaid et meil puuduvad passides Kambodža viisad ning ostmata on ka tagasisõidupiletid. Lennuki väljumiseni on 87 minutit.
Selgitused, et võtame piirilt äriviisa ja ostame tagasilennupiletid Kambodžas kohapeal, põrkavad vastu mõistmatuse müüri. „Kambodža piirilt ei saa sel viisil viisat ja lennukompanii reeglid ei luba teid lennukisse lasta,“ ütleb proua üliteadliku näoga ja helistab Prantsuse Õhu esindusse. Pikk rootsikeelne telefonikõne. Temalt küsimused, meilt vastused. Selgitame pikalt ja laialt, et ostame Phnom Penhis kasvõi piletid Bangkokki juhul, kui me maale ei pääse, ning ärgu nüüd Air France muretsegu meie asjade pärast.
„See seaks Air France’i halba valgusse,“