Mägisurnuaeda on maetud minu nimega mees. Justin Renaud, 1898–1926. Ta on üldse esimene Justin, kelle hauda ma näinud olen, ja see lihtsalt tundub olevat õige koht suudlemiseks. Elav Justin suudlemas surnud Justini kohal. Kogu Grenoble on õige koht suudlemiseks. Mägijõgede vesi tuhiseb unelaulu kohisedes alla. Kui juba oled Grenoble’is ja kõnnid keerdus raudsete rõdupiirete all, mööda pikki tänavaid, naudid šokolaadisaiu, ronid hotelli treppidel, ei suuda osa sinust iial lahkuda ja soovib sinna kummitama jääda.
Ja see ongi suur kummituste linn. Meie hotelli omanikuks on naine, kes loeb kamina ees, seljas hommikumantel ja sandaalid, kastanpruunid juuksed lõdvalt kuklasse kinnitatud, nagu naissoost Jean-Jacques Rousseau, ja tema ümber võib tunda viirastuslikku ja üleloomulikku tontlikkust. See on siin õhus, õudsed molekulid.
Hotelli teisel korrusel on suur koer, keda kunagi näha ei ole, aga keda võib öösiti kuulda haukumas ja ulumas. Madal hääl kajab läbi korruste meie tuppa, kus ma tunnen pidevalt ühe naise kohalolu, kes seisab meie voodi jalutsis ja vaatab meid. Ma püüan poolunes selle ähmase naisekuju tähelepanu ja ta ütleb mulle, et ta suri siin tulekahjus. Kui Epp hommikul üles ärkab, ütleb ta: „Oota, mul on vaja paari minutit, et oma unenägu meenutada.” Ta keerab tekid enda ümber ja pomiseb poolunes. „Siin majas oli tulekahju ja keegi sai surma. Ma arvan, et üks naine…”
Me teeme akna lahti ja toome tuppa koti juustu ja mandariinidega, lonksame pudelist veini.
Grenoble’isse tulime Lyonist, ja Lyoni lendasime Londonist, kuigi me pidime lendama Rooma ja sõitma rongiga Napolisse. Aga me olime kogemata lennust maha jäänud ning improviseerisime edasi. Kogu reis oli selline: erutav, džässilik, spontaanne, improvisatsioon.
„Mõelda vaid,” ütleb Epp meie veinise hommikusöögi juures. „Kui me siin ära kaoksime, ei saaks keegi sellest teada. Nad isegi ei teaks, kust otsida.”
„Hm. Nad võivad märgata meie nimesid lennul Lyoni. Olen kindel, et lennujaama turvateenistusel on meist fotosid.”
„Aga pärast seda? Kas nad teaksid, kuhu me läksime?”
„Ei. Rongipileteid ostes ei pidanud me nime ütlema. Nad lihtsalt ei teaks.”
Osa minu hingest jäigi maha selle kummituse juurde Prantsuse Alpidesse. Mulle meeldiks seda hingeosa kunagi uuesti külastada.
See oli Itaalias mingil suvalisel hetkel, kui me abiellusime. Ametlikult abiellusime muidugi hiljem, pärast paljusid sündmusi ja mõningaid kõhklusi ja vastu seina visatud puuvilju, aga see akt oli puhas formaalsus, sest Jimmy Tripodi viitas oma Firenze korteris Epule kui „sinu naisele” nii tihti, et ma lihtsalt harjusin sellega ja mulle meeldis selle kõla. „Minu naine.” Jah, seda ta on.
Jimmy oli tark mees, vanem, suurte valgete vuntsidega, ruudulise pluusiga, helepruunide silmadega ja sõbraliku olekuga. Talle meeldis väga, et ma olin Itaalia ameeriklane ja New Yorgist, kus linnapeaks on Rudolph Giuliani. „Rodolfo Giuliani, suur itaalia politseinik,” ütles Jimmy. Jimmy töötas kunagi Firenze tänavatel karabinjeerina16. Ta oli pärit Calabriast ja käis seal igal aastal, et korjata mägedest seeni ja viia need koju oma naise Norma kööki. „Mu naine,” ütles ta neid kaht sõna ikka hellitavalt. „Mu naine on nii hea kokk.”
Koos Normaga üürisid nad välja voodeid oma kahekorruselises korteris kesklinnas. Me olime temaga kohtunud Firenze rongijaamas, ja Epp oli kohe nõus temaga kaasa minema, aga mina ei pidanud seda heaks plaaniks, sest New Yorgis me tavaliselt ei lähe rongijaamast võõrastega koju kaasa, kui just ei taha tapetud saada. Lõpuks mu paranoia hajus ja meil ju ei olnud kohta, kuhu minna, niisiis sobis Jimmy!
Norma Tripodi oli väike kollaste juustega ja prillidega naine, kes tegi meile hea hinna eest täiseine. Kõike muudkui kogunes. Salat kaks eurot, jäätis kolm, kuni võlgnesid 15 eurot kõigi nende spagettide ja sooja koduveini eest. Jimmy vaatas mind rõõmuga.
„See mees mitte ainult ei näe itaallane välja, Norma. Ta sööb ka nagu itaallane!”
See oli rahuloleva vanema itaalia abielupaari elu. Nad lõbustasid end ja rahuldasid oma hoolitsusvajadust, majutades igal õhtul erinevaid seljakotirändureid, rääkides neile Jimmy seeneretkedest, serveerides Norma erilist jäätist. Norma printis igal hommikul uutele külalistele Firenze kaardi, tõmmates jooned tema arust parimate vaatamisväärsuste juurde ja seletades, mis järjekorras tuleb mida vaatama minna. Nende tütar oli Milanos modell, ja nad näitasid uhkusega meile videokatkendeid pruntis huultega punapäisest itaalia printsessist, kes nääkles telesaates mingite tusaste nahkjakkides meestega, kes nägid välja, nagu oleksid nad tunde peegli ees veetnud.
Minu Itaalia, minu inimesed.
Jimmy ja Norma kodus elav kukeke, kahekümnendates poeg Paolo heitis muudkui üle laua pilke mu tiigrist kaunitarile, ja mul oli hea kuulda pereisa sõnu („Sinu naine.”) nende vahele heidetuna. Võib-olla aitas „sinu naine” katoliiklasel Jimmyl end paremini tunda, sest ta lasi ju kahel noorel vastassoost inimesel oma katusetoas koos magada. Aga ma hakkasingi tundma, et Epp on minu naine, ja kui me maja koridorides Normast ja Jimmyst möödusime, tundsin ma meie nelja vahel kummalist sümmeetriat.
Hommikul võisime avada akna ja vaadata alla kõigile neile punastele kivikatustele. Edasi võisime teha veel palju asju, mida tahes soovisime: hulkuda läbi linna, peatuda selle kirikutes, palvetada natuke, siis süüa kartuleid ja mozzarella’t Ponte Vecchio sillal. Mitte kordagi selle reisi jooksul ei söönud me restoranis, mis oli ilmselt ka põhjuseks, miks meil oli ikka veel raha. Vaadake, Tiigernaine oli varemgi kokkuhoidlikult reisinud, ja nii ta siis soovitas osta poodidest odavat toitu ja elada sellest. Londonis toitusime kanavõileibadest, mida võtsime kaasa Briti rahvusraamatukokku ja Camdeni poetänavatele. Itaalias elasime samas stiilis, ainult toit oli parema kvaliteediga, Itaalia toit, ja me ei söönud kunagi ruumis, alati mõnel sillal või pargipingil.
Ja ikkagi tahtsin ma Firenzest ja kogu selle mozzarella’st lahkuda, sest seal oli lihtsalt liiga palju tähtsaid Ameerika turiste ringi trampimas, restorane ja internetikohvikuid ummistamas, arvamas ekslikult, et kui nad bussijuhi või tänaval jalutajaga inglise keelt kõvemini räägivad, siis võidakse neist hakata aru saama.
Itaalia varanduse hulgas oli meil hiiglaslik punase veini pudel, mille olin ostnud poest Cinque Terre’ist, väikesest omapärasest mereäärsest külade reast. Oh, see vein. Sellel oli oma lugu. Väikeses majas, kus me tuba üürisime, oli elutoa nurgas suur koduveinipütt, aga ma olin meie reisi jooksul muutunud selliseks veinikõriks, et mul lihtsalt oli õhtul jalutama minnes veidi juurde vaja. Niisiis astusin poodi ja ostsin suurima pudeli punast veini, mille sealt leidsin. See osutus magusaks kangeks väkiks. Tiigernaine ei suutnud seda õieti nuusutadagi. „Justin, selle veini pead sa ise ära jooma,” möirgas ta. Ja seda ma tegin, tassides oma suurt pudelit läbi Itaalia Sloveeniasse. Arvan, et neelasin viimased piisad kurikuulsast Cinque Terre’i veinist väikeses alpimajakeses Bledis.
Cinque Terre’is me matkasime külade vahel, uitasime üle konarliku maa, kus aedviljad olid istutatud tihedate väikeste ridadena, nagu juuksed punutud tihedasse patsi. See oli Cinque