SISSEJUHATUS
„Istanbul on ikka mega suur ja elav,” õhkan õnnelikult. Nõjatun autoistme seljatoele, kissitan päikeseprillide taga silmi ja vaatan aknast välja. Tuhiseme mööda reklaamide alla mattunud majadest, mošeedest, poekestest, äridest. Päike lõõmab kollakashäguses taevas.
Järgmisel hetkel kõlab mu suust karjatus. Suur logisev veoauto ähvardab meile külje pealt sisse sõita! Tõmbame kiirelt vasakule, peaaegu et sisse teisele autole. Selle juht annab signaali ja rahvusvaheliselt mõistetavate žestidega märku, mida ta meie manöövrist arvab. Veokijuhtki märkab, et on meid autode vahel peaaegu laiaks litsunud ja viipab laisalt lepituseks, suitsukoni autoaknast väljarippuva käe kolletunud ja karvaste näppude vahel. Autokasti lattide vahelt jõllitavad meid palavusest blaseerunud sarveliste jurakate näod, ninad ilased. Logisevale veokile on kollaste tähtedega maalitud „Allah korusun”1.
Ah selline siis ongi minu uus kodumaa, kus pean järgnevatel aastatel iga päev ellu jääma?
Tere! Mina olen Hille Hanso, Saaremaalt pärit naissoost inimene. Teiste arvates olen ma avatud, enesekindel, rõõmsameelne, kangekaelne, otsekohene ja usaldusväärne, vahel ka nipsakas ja ninatark. Ise arvan, et olen vägagi uudishimulik ning ka õpihimuline.
Istanbuli tundma õppides olen muheda fassaadi tagant avastanud mitmekesise paabli, mille kohta pole võimalik üldistusi teha.
Kui Istanbul oleks inimene, oleks ta suur, kõhukas, hiljuti taasrikastunud, ülimalt intensiivne ja kohati pealetükkiv mees. Mõne nurga alt tunduks tema profiil ilus ja huvitavate näojoontega, kuid teisel näopoolel oleks mitu koledat karvadega sünnimärki ja mahlakat vistrikku. Tema ilusad läikivad juuksed oleksid pehmelt laines ja lausa kutsuksid paitama, aga juuste vahele piiludes näeks siin ja seal kõõmalaike. Tal oleks vanema inimese nahk, kuid noore inimese elujõud. Tal oleks hea isu ning iga aastaga sööks ta aina rohkem, pidevalt paisudes.
Tal oleks särav ja terav pilk, enamasti soe ja sõbralik, kuid vahel muutuks see nii kalgiks ja vihaseks, et tahaksid põgeneda. Vahel oleks ta laisk, vahel hüperaktiivne ning tüütu. Ta võiks sind kallistada, aga ka kõrvakiilu anda.
Ta oleks inimene, keda sa kas armastad või vihkad või mõlemat korraga, kuid kes ei jätaks sind iial külmaks. Teda poleks võimalik unustada.
Kui serveeriksin Istanbuli kui konservatiivset islamilinna, poleks mul õigus, kuid kui näitaksin teda modernse sillana Ida ja Lääne vahel, eksiksin samuti. Ühteaegu konservatiivne ja ilmalik, nii arenenud kui ka vanamoeline – see linn ei väsi üllatamast isegi pärast mitut siin elatud aastat. Ning nii palju, kui on Istanbulis inimesi, on ka igaühe oma Istanbule.
Sama voodi, erinevad unenäod.
Ma annan oma parima, et saaksite teada, milline ta on – see kontrastide ja äärmuste linn, millest on saatuse tahtel kujunenud MINU ISTANBUL.
RASKED VALIKUD
Olen alati teadnud, et mingil eluhetkel kolin taas mõneks ajaks Eestist eemale. Aga et Türki – lihtsalt elama, ette teadmata, mis mind seal tööalaselt ees ootamas on? Ent just see valik seatakse mu ette seoses elukaaslase tööga.
Eestist „ära käimine” on olnud Saaremaal elutseva Hansode perekonna jaoks elustiil. Mäletan juba pisikesest peale mängu, mida mu lapsepõlvekodus au sees peeti: kes teab rohkem pealinnu? Isegi head ööd soovisime emale ja isale vahel viies keeles. Viimase viieteist aasta jooksul võib ehk kahe käe näppudel üles lugeda hetki, kus kogu meie suur seltskond on olnud kõik koos. Ikka on keegi ära – kes elab vahelduseks Hiinas, kes Egiptuses, kes Inglismaal, Norras või Küprosel. Vahepeal sõitsid mu isa ja noorem vend Heiki väikepaadiga Šoti piirilt Saaremaale, siis jälle vanem vend Hannes „Ehh, uhhuduuri” matkal jalgrattaga Mongooliast Etioopiasse.
Isegi läksin kunagi kahekümnendates eluaastates uisapäisa Inglismaale ja jäin sinna plaanitud paari kuu asemel kolmeks aastaks, ülikooli ja töötama. Aga et mina, võrdõiguslane ning pühendunud tele- ja turundustöötaja, koliksin järgmiseks lihtsalt niisama Türki – see mõte mu maailmapilti väga ei mahu.
Armastan oma tööd ja kolleegidest on aastatega kujunenud lähedased sõbrad. Olen pühendunud oma hobile, ratsutamisele. Mul on oma hobune, hea treener ja tallis hulk mõttekaaslasi. Mõned aastad tagasi võtsin varjupaigast Tšiili, šokolaadikarva pruunininalise koera. Siin on mu sõbrad, kallid pereliikmed, soolise võrdõiguslikkuse projektid ja tegevused… Reisikihku leevendab iga-aastane pikk reis – küll Hiinasse, Indiasse, Nepali või Mehhikosse – ja plaan samasuguse innuga maailma edasi avastada.
Lisaks on mul Türgi ja türklaste kohta, patt tunnistada, teatud eelarvamused. Olen kuulnud naiste ahistamisest kuurortlinnade tänavatel ja koduvägivallast. Lugenud diktatuuri ja islami poole kalduvast valitsusest, abordiõiguse ja ajakirjandusvabaduse piiramisest, autopommidest ja kurdide vastupanuliikumise mahasurumisest. Türklastega ma ise kokku puutunud pole, kuid olen kuulnud, kuidas türgi mehed interneti jututubades heledapäiseid tüdrukuid nilbustega üllatavad või kuidas sakslased on hädas oma türgi „multikultiga”. Päris kindlasti pole tegu maaga, kus elamisest oleksin unistanud.
Seega – kui mu elukaaslase Tõnu kõrgelennuline karjäär viib ta juhtima telekommunikatsioonihiiglase TeliaSonera Aasia tehnoloogiavaldkonda peakontoriga Istanbulis, olen siiralt rõõmus ta saavutuse üle, aga…
Otsustan ise siiski Eestisse jääda.
Ent lahusolek osutub keeruliseks. Igaõhtused pikad kõned ja sagedased külaskäigud on küll vahvad, aga ehedat, igapäevast mõnusat inimlikku kooselu need ei asenda. Mõistan aina selgemalt, et kui armastus on 2400 lennukilomeetri kaugusel, siis võib kõik siinne küll tunduda täiuslik, aga on ikkagi poolik. Arutame pidevalt, kuidas olukorda lahendada ning ikka ja alati kaldub jutt sellele, et peaksin siiski Istanbuli kolima.
Arvate kindlasti, et sugulased hoiavad mind tagasi?
Vastupidi! Minu armas ema Lia (keda tuntakse „Miljonimängus” saunaehituseks raha võitnud Saaremaa aasta emana ning Eesti ühe parema koolipsühholoogina) on oma rahulikul, kindlameelsel moel ise pool maailma läbi reisinud. Tema on absoluutselt mu mineku poolt ja julgustab mind otsust vastu võtma. Särtsakas polüglotist tädi Meeli, kes töötab juba aastaid talviti Gran Canarial, helistab mulle korduvalt, et küsida: olen ma peast vanaks või lihtsalt liiga mugavaks jäänud, et ei julge oma elus muudatusi teha?
„Kuud muudkui lähevad ja sul pole seda nägugi, et oleksid tööl midagi juba ärasõidu kohta vihjanud?” uurib ema tagant sundiva imestusega.
„Einoh, plaanin varsti öelda, aga mul on vaja veel üks projekt lõpule viia!” on mul vabandus varnast võtta.
„Ilmselt pole su armastus ikka piisavalt tugev, kui sa ei suuda sisseharjunud elust loobuda,” nendib tädi Meeli teeseldud kurbusega.
„Ma lähen ju küll, lihtsalt küsimus on, et millal!” kinnitan ärritunult. „Minu isiklik elu ja eneseteostus on mulle ka armsad! Pealegi, mida ma seal tegema hakkan?”
„Hille, sinusugune inimene ei jää mitte kusagil maailmas tegevuseta, see on kindel!” asuvad nemad selle peale juba ühisrindele. „Ükspuha, kus sa oled, igasugu asjad hakkavad juhtuma!”
„See oli üks mu elu parimaid aastaid ja üldse mitte mahavisatud aeg!” kinnitab ka vennanaine Riina, kes oli rännanud elama mu vanema venna Hannese juurde Hiinasse, jättes Eestis mõneks ajaks maha oma töö ja tegemised. Kõige veendunumalt kinnitab kolimise vajadust muidugi Tõnu. Hakkan vähehaaval uskuma.
Aga siiski!
Kõik minu töökohad on põhinenud inimestega suhtlemisel, kohalike olude tundmisel ja projektide juhtimisel. Aastaid töötasin filmi- ja telealal mitmetes produktsioonifirmades, olin produtsendiks ja toimetajaks hulgale eestlaste lemmiksaadetele. Seejärel asusin EMTs juhtima üritusturundust ja partnersuhteid. Jäin EMTsse peaaegu seitsmeks aastaks, tehes kõrvalt ka telesaateid, reklaame ja olustikufilmikesi.
Samal ajal osalesin sotsiaalministeeriumi konkursil ja õppisin soolise võrdõiguslikkuse