Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab!. Leslie Leino

aeglane hävitustöö, mida ma rattaga ringi liikudes laiali külvan. Hävitada jumala eest need puhtad raamatulehed, mida ma üldse ei talu, sest need on kui alasti naisekeha, mille ma pean barbari moodi rüvetama. Neitsivaluga. Et saaks kirikuraamatusse kirjutada käidud kohtade peale „näinud” ja panna lemmikkohta risti. Näiteks Wangfujing – „käidud”, Keelatud Linn – „käidud”.

      Huixini idasild. See asub seni kõige idapoolsemas kohas, kus ma käinud olen, kus inimesed ei pruugigi enam olla inimesed, vaid konstruktsioonid. Millegi kehastused, järeletehtud kujutised, mille kehastuseks on ühest kohast teise lendav Gobi kõrbeliiv.

      Võtame näiteks need kolmerattalistel (sanlunche) liikuvad hiinlased. Nad seisavad minu vastas ristmikul üleminekut oodates nagu teod, kes oma varandust seljas kannavad. Nad veavad kaupa Pekingi kesklinna ja äärelinna vahel, hommikust õhtuni mao2 kaupa rikkust kogudes. See on inimkeeles väljenduv rändtööliste agoonia, millel on sajanditevanune karavanide hõng. Nad on põhjast pärinevad rändtirtsud, kes õhtuks lahkuvad põhjarahvaste asumaale. Kuhugi sinna, kuhu ükski inimene kunagi ei lähe. Kaugele unistuste maailmast, mis on siia keisrilinna lähedale kõrghoonete vahele istutatud. See kõik on mürgiselt petlik nagu kolmerattaliste kaupmeeste näpuotsas rippuvad isetehtud kaalud, millelt pakutakse kiirete liigutuste ja tehingutega litšisid, Xinjiangi pirne, viinamarju ja palju muud. See on tõeline orient, idaliha, mida ma jin’ide kaupa iga päev koju vean.