Muidugi oli eelmisel perioodil Narva 31 liikmega volikogus ka viieliikmeline opositsioon, aga juhtivad keskerakondlased irvitasid avalikult: tegelikult tegid nad, mida me tahtsime. Tõsiselt võetavaks opositsiooniks on vaja enam inimesi ja jõudu. Muide, veel hiljuti oli Narvas selline kord, et volikogu liikmete töö ja vaev tasustati ainult koalitsiooni saadikutel, opositsioonil mitte. Puhas demokraatia po-narvski4. Väidetavalt toimuvad Narva volikogu istungid kahes vaatuses, esimesel ehk koalitsiooni istungil tehakse otsused vene keeles ning siis kogunetakse saali ja hääletatakse eesti keeles, nii nagu seadus ette näeb. Viimast tehakse siis, kui saalis on ka keeleinspektsioon. Muidu toimub istung rahulikult vene keeles.
Üsna tavaline Eesti uudis Narva kohta on korruptsioonist, enamasti altkäemaksu võtmisest. Küll on uudiste keskmes linnapea, küll abilinnapead, küll volikogu juhtivad liikmed, nüüd ka koolidirektor. Kisa on suur, vahel harva esitatakse kellelegi ka süüdistus. Kui kohalikule hallile kardinalile süüdistus esitati, istus ta tõesti pool aastat Viru vanglas, tema vabastamise päeval oli ajalehes suur pealkiri „Naš Saša vernulsja”5. Kangelane saabus koju. Samas istus hiljuti sellessamas Viru vanglas üks teine Narva juhtiv tegelane, kellele poole aasta jooksul süüdistust ei esitatudki. No ei ole ju õigusriik: süüta inimene istub kuid lihtsalt eeluurimise all.
Narva linn on end Eesti õigussüsteemile selgelt vastandanud. See on kohaliku võimuerakonna, keskerakonna üks põhilisi loosungeid. Eelmine kord kasutati erakordselt hästi müünud mõtet: kui te ei vali meid, siis saate Ansipi. Siinsetele inimestele on tihti õigussüsteem ja valitsus üks ja seesama.
Narva linnavõim kasutab argumenti, et riigivõim linna ei sallivat. Kes meist siis ei teaks, et kõige lihtsam on leida ühine vastane ja sellele üheskoos säru teha. Riik ministrite ja kõrgete riigiametnike isikus on ausalt öeldes vahel samaga vastanud, kasvõi linnavõimu avalikult kirudes, ühisosa otsimatagi. Aastaid jätsid riigiisad linnapea või volikogu esimehe kabineti pigem külastamata. Aga eks ikka ole ju halb volikogu esimehele või linnapeale külla minna, kui nad sind ei oota. Samas ei ole ühtegi konflikti, kus oleks vaid üks osapool. Need poisikeste tembud ei tee kellelegi au.
Vahel on linnavõimul raske aru saada, millises riigis nad elavad, Narva võib olla rohkem Putini-meelne kui Venemaa ise. Teistmoodi on keeruline hinnata Pussy Rioti liikmetele vabadust taotleva plakati lugu Narvas. Sündmused hargnesid möödunud aasta augustikuus. Riigikogu liige Juku-Kalle Raid otsustas Narva müüride Venemaa-poolsele osale riputada plakati „You can’t stop freedom! Svobodu ne ukradjoš! Vabadust vangi ei pane!”. Loosungi ümber hargnes terve sündmuste jada, mille vastukaja linnavõimu ja kohalike elanike hulgas pani proovile nii mõnegi pikaajalise sõpruse. Juku-Kalle tegevus ajas linna ärevile ning neil, kes siin igapäevaselt on, tuli laveerida oma südametunnistuse, tulise Juku ja avaliku arvamuse vahel.
Kuna plakat joonistati Narva kolledži võimlas, siis pidin ka mina teada andma, et Narva kolledž ei ole plakati looga kuidagi seotud. Kohalikud olid veendunud, et plakat on saatanast ja ansambli tüdrukud on saanud õiglase vanglakaristuse ning Juku-Kalle on eesti äärmuslane, kes rikub meie linna rahu. Vaieldamatult ei ole kogu Pussy Rioti lugu ühene, aga plakatilugu näitas selgelt, et vene õigeusu kirik ja viimasega koos tegutsev Venemaa president on Narvas puutumatud.
Lõpuks ei saanud plakat üles linna alluvuses oleva muuseumi ehk linnuse seinale, vaid eemale, Victoria bastionile. 8 x 24 meetrit suur plagu rippus laupäeva varahommikul mõne aja, siis võtsid aktiivsed linnakodanikud selle maha. Viimased sattusid sel hommikul sündmuskohale muidugi täiesti juhuslikult ning see ei olnud kuidagi seotud linna poliitiliste jõududega. Reaalselt nägid plakatit sel kellaajal vähesed, riigikogu liige härra Mihhail Stalnuhhin jalutas küll juhuslikult – taas täiesti juhuslikult – sel bastionil kell kuus hommikul oma koera, nii näitasid „Aktuaalse kaamera” uudised. Kõik olekski võinud nii jääda, aga linnapea kohusetäitja võttis seisukoha, et tegemist on linna maine, poliitika ja vaadetega vastuolus oleva ettevõtmisega ning seetõttu tuleb Juku-Kallet karistada 20 euroga avaliku korra rikkumise eest. Töönädala alul järgnes vaidlus, kes selle karistuse peaks määrama, politsei keeldus. Eestis läks kiiresti käibele anekdoot: „Juku-Kalle kirjutab Narvas plakatile: „Vabadust vangi ei pane!”, peagi ilmub aga teisele kaldale plakat „Panen küll! Vladimir”.” Narvas see inimesi naerma ei aja.
Narva linna põhilised välispartneridki on Venemaalt, Ivangorodist ja Kingissepast. Vähemalt selline mulje jääb igasse postkasti jõudvat kohalikku nädalalehte Gorod lugedes. Tegemist on minu jaoks uskumatu väljaandega, ehkki eks selliseid ole mõnes teises linnas muidugi ka. Seal on alati volikogu esimehe ja eelmise esimehe fotod, üldiselt on ka linnapea mõnel pildil. Eesti uudistest on tõlgitud need, mis räägivad kõrgetest maksudest, töötusest ja Tallinna poliitikute omavahelisest kemplemisest.
Narvas on valdav juhtimisstiil pea liiva alla peitmine: probleeme justkui ei olekski. Näiteks ei tohi ajakirjanikud teha fotosid linnale kuuluvates ühiselamutes. Sest narkomaaniat ei ole ju linnas olemas, ehkki uuringute järgi jääb 40 % üle piiri toodud narkootikumidest Narva ning erinevate ainete kättesaamine on ülimalt lihtne. Linn tühjeneb, aga see ei tundu linnaisasid muretsema panevat. Kevadel tulid minu juurde kaks soliidses eas õpetlast Tallinnast ja teatasid, et nende mittetulundusühing soovib ühe fondi toel korraldada Narvas linna noortega linna arengule keskenduva arutelu. Tõepoolest, sellist arutelu Narvas viimastel aastatel toimunud ei ole. Eks siis peabki tulema peaaegu vanaisade põlvkond pealinnast, kaugemalt kui 200 kilomeetrit ja hakkama Narva noorte elu korraldama.
Linnarahvale on kõige südamelähedasemad kohalikud valimised, sest seal saavad kõik hääletajana osaleda, kodakondsusest sõltumata. Eesti inimesed on oma emakeelest olenemata poliitikast tüdinud. Samas iseloomustab Narvat asjaolu, et valitakse siiski igaks juhuks ühtesid ja samu inimesi – nad on ju kaua olnud ja küll nad teavad, kuidas asjad käivad. Hääletada tuleb ikka tsaari poolt, vajalik on vaid teada, kes on tsaar. Poliitkontroll on tugev. Räägitakse lasteaiast, kus iga õpetaja peab direktorile ette näitama, kelle poolt hääletas. Selleks tuleb valimiskabiinis teha täidetud hääletussedelist foto. Ilmselt ei tule direktor selle peale, et ühte fotot saab mitu inimest ette näidata või et jaoskonnas on võimalik öelda, et näete, rikkusin sedeli, ja antakse uus. Teine linnalegend räägib elu hammasrataste vahele jäänud mehest, kes läks hääletama, aga selgus, et talle oli hääletuskast koju tellitud. Tema aga seda tellinud ei olnud.
KREENHOLM – SEDA PEAB ISE NÄGEMA
Kreenholm on tegelikult eraldi linn. Ja ta on seda alati olnud. 1917. aastani kuulus Kreenholm Eesti kubermangu ja ülejäänud Narva oli Peterburi kubermangus. 2000. aastate esimese kümnendi lõpuni oli Kreenholm koos oma manufaktuuriga lausa eraldi maailm.
Hetkel on Kreenholm pea surnud, aga ta elab edasi tänapäevastes narvakates: igas Narva peres on inimene, kes on töötanud Kreenholmis. Ning peale selle elab Kreenholm veel pikka aega edasi meie voodipesukappides. Muide, ka osa Hobby Halli kataloogikaubast toodeti omal ajal Kreenholmis.
Narva poolelt saab Kreenholmi kahte moodi: üle raudsilla, kuhu kingakontsad kinni jäävad, sest ta on tehtud metallsõrestikust, kus on just sobivad augud; või siis raudteesilla alt. Sealt jälle ei pääse kunagi kuiva jalaga: ükskõik kui kuiv ei ole ilm, selles madalas kohas on ikka üks lomp. Kolmas võimalus on minna piki Kreenholmi tänavat, aga see on suure ringiga ja jalakäijale igal juhul mittemõistlik.
Kreenholmi linnas on linna haigla, mille vanem osa sai valmis Romanovite võimul olemise 300. aastapäevaks, aastaks 1913, ning mis on väga ilus juugendhoone, mida tasub minna vaatama. Keset Kreenholmi kõrgub Gerassimovi, Narva streigiliikumise isa nimeline kultuuripalee, mis on ehitatud omaaegse tüüpprojekti järgi. Kahju, et me Eestis veel ei väärtusta