KUIDAS MA MÕTLEMATULT NARVA SATTUSIN
Minu käest on lugematu arv kordi küsitud, kuidas ma Narva sattusin. Mõnes pilgus olen näinud arvamust, et ju ikka oli mul Tartus mingi jama, mille pärast mind ära saadeti. Teistes pilkudes on olnud kaastunnet: vaeseke, siin sa nüüd siis piinled.
Tegelikult on asi veel hullem. Ma olen Narva tulnud lausa kaks korda, kõigepealt aastal 1999 ja uuesti kümme aastat hiljem, 2009, pärast kahte aastat tööd haridus- ja teadusministeeriumis. Narva kolledži direktori ametikoht on ainus, kuhu ma oma elus kandideerinud olen. Kuna see ametikoht on tähtajaline, siis kogunisti mitu korda. Oma esimesed viis Narva tööaastat töötasin direktori kohusetäitjana, kuna mul ei olnud ette näidata doktoridiplomit. Ma olen südamest tänulik Tartu ülikooli toonasele rektorile Jaak Aaviksoole, kes minu töölepingut vaid aasta kaupa pikendas. Tema kiuste kirjutasin ma doktoritöö kohalikest baltisaksa kroonikatest, mis ei teinud minust küll paremat kolledžidirektorit, ent mis on osutunud minu parimaks elukindlustuseks: doktorikraadiga naistele makstakse Eestis meestega võrdset palka. Ja rektor oli õiglane, diplomit üle andes ütles ta, et ma olevat tubli tüdruk. Vahel on hea sõna kõigest olulisem.
Nii nagu valdaval osal eestlastest, oli ka minu esimene kokkupuude Narvaga läbisõidul teel Leningradi. 1980. aastate teisel poolel oli kunstiajalugu väga popp ja nii käisime kursuseõdedega Ermitaažis, ühel ööl läksime ja teisel tulime. Narvat ma ei mäleta, Sillamäe oli põnevam, sest see oli suletud linn, midagi keelatut.
Minu esimene mälestus Narvast pärineb kooliõpikust. Ma arvan, et umbes seitsmendas klassis õpiti Eesti ajalugu ning seal oli teemaks Eesti Töörahva Kommuuni, esimese Eesti sotsialistliku vabariigi väljakuulutamine Narvas 1918. aasta novembris. Tollase ajalookäsitluse järgi toimus see raekojas. Kommuuni enda eluiga jäi lühikeseks – kaks kuud –, kuid seda toona ei rõhutatud. Aga vahest just sobimine nõukogude ajalookirjutusse on tegelik põhjus, miks Narva raekoda 1960. aastatel uuesti üles ehitati. Igal juhul on praeguseks selge, et töörahva kommuuni kuulutas tegelikult välja hoopis Jaan Anvelt valgelt hobuselt Narva Aleksandri kirikus. Aga õpikus, parempoolse lehekülje all paremas nurgas see Narva raekoja foto oli. Foto on mul tänini meeles.
Uuel, taasiseseisvunud Eesti ajal sattusin Narva 1995. või 1996. aastal. Tartu ülikoolis hakati tõsiselt tegelema regionaalpoliitikaga, kuna Tallinnas räägiti ülikooli asutamisest. Tartu ülikool hakkas seepeale kolledžeid looma ja teistes linnades ülikooli päevi korraldama. Tartu ülikooli päevad korraldati ka Narvas. See, et tegemist on piiritaguse asjaga, selgus kohe linna sisse sõites. Tolleaegse rektori professor Peeter Tulviste läikivmust Mercedes peatati, kõik pidid autost välja tulema ja dokumendid esitama.
Edasi sõites nägime, et linna keskväljakul, Peetri platsi ringteel panid tumedates riietes inimesed kõnnitee äärekive. Hiljem selgus, et need olid kohalikud töötud. Pean tunnistama oma sinisilmsust, aga ma ei olnud Tartus töötuse ja töötutega kokku puutunud. See nägi väga sunnitöö moodi välja. Oli ka pimedavõitu ja vihmane sügispäev. Muide, see linna kõige tähtsam ringtee funktsioneerib tänini teiste reeglite järgi kui ülejäänud Eestis tavaks. Nimelt peavad ringteel olijad sinna sõitjatele teed andma.
Külastasime tookord ka Narva kõrgkooli, tänapäevase Narva kolledži eelkäijat. Selle ajani, kui valitsus otsustas kõrgkooli kinni panna ja Tartu ülikool oma kolledži asutada, jäi veel mitu head aastat.
Iga kõrgkooli puhul on kaks kohta, mida tuleb kindlasti vaadata, et aru saada, mis õppeasutuses tegelikult toimub. Esimene on teadetetahvel, teine raamatukogu. Kolmas oli pikka aega arvutiklass, kuid see hakkab oma tähtsust kaotama.
Kõrgkooli teadetetahvlil oli muidugi kõik vene keeles ning raamatukogus olid aukohal Marx, Engels ja Lenin. Üks Lenini portree oli ka. Direktori kabinetti kaunistasid aga ikoonid ja tsaariperekonna portreed. Sellest ideelisest segadusest oli mul naiivse ja Tartust tulnuna keeruline aru saada. See polnud veel kõik. Lõunasöögilauas teatas proua direktor Niina Sepp, tark ja ilus naine, keda kahjuks enam ei ole, et kõrgkoolis töötavad Eesti parimad psühholoogid. Psühholoogiaakadeemiku ja ülikooli rektori juuresolekul oli see väga julge väide.
Kummaline, aga minu esimene külaskäik kolledži toonasesse hoonesse on mul meeles kui eilne päev. Aga see päev ei olnud veel läbi. Peetri koolis kohtuti Narva koolinoortega. Ruum oli hall ja hämar. Tartlaste suureks üllatuseks selgus, et mõte Tartus õppimisest on siinsetele noortele võõras, küsiti: kas tõesti? Sel ajal töötas ülikoolis mitu venekeelset õpperühma, vene keeles sai õppida näiteks arstiks ja füüsikuks. Eesti keeles õppimine tundus kohalikele noortele viisteist aastat tagasi üsna võõras mõte. Just oli toimumas murrang: enam ei läinud nii paljud õppima Venemaa kõrgkoolidesse. Minu mäletamist mööda ei osanud me toona mitme peale, rektor meie hulgas, vastata küsimusele, kas Vene kodanikud, kes Eestis elavad, saavad õppima tasuta õppekohtadele. Me olime teisest maailmast, kodakondsuse puudumine oli meile teadvustamata probleem. Meid kuulati ära. Lahkusime hämmeldunult.
Veel üks sündmus sellest päevast on mul tänini meeles. Anatoli Paal oli elektrijaamade juht ja linnavolikogu esimees, mees, kes rääkis vabalt mõlemat keelt. Tema sõna Narvas maksis ja seda oli näha kogu tema olemusest. Ta oli nagu Tiit Vähi Sillamäel, kõik seisid teda nähes sirge seljaga. Mina muidugi kaasa arvatud. Kahjuks jäi ta elu lühikeseks, ta tapeti 1999. aasta suvel. Kindlasti oleks Narva teistsugune linn, kui Anatoli Paal oleks kauem elanud. Toonase kohtumise juurde Tartu ülikooli rektoriga kutsus linnavolikogu esimees ka linna haridusjuhid, prouad, kes küll maakeelt ei osanud. Härra Paal rääkis järgmise anekdoodi: arsti juurde tulnud musta nahavärviga patsient, kel valutas küünarnukk. Arst palus patsiendil riided ära võtta ning heita neljakäpakil ühte nurka. Arst vaatas, raputas pead ning palus neljakäpakil olla teises nurgas ja siis kolmandaski. Seejärel palus arst patsiendil riidesse panna ja kirjutas välja salvi, ikka selle küünarnuki raviks. Kui patsient küsis, miks ta pidi toa eri nurkadesse neljakäpakile minema, vastas arst: ma kavatsen osta musta värvi diivanilaua ja tahtsin näha, kuhu see kõige paremini sobib. Mäletan oma ehmatust: kuidas ta julges teisest kultuurist inimeste juuresolekul sellist nalja teha! Ent prouad, kes millestki aru ei saanud, naeratasid kohusetundlikult. Anatoli Paal võis seda endale lubada.
Minu esimene Narvas käik ei jäänud viimaseks, pärast seda käisin siin mitu korda messil Tartu ülikooli tutvustamas. Tuli aasta 1999 ja mina olin parasjagu läinud tööle Tallinnasse. Tartu ülikool võttis vastu otsuse asutada Narva kolledž, otsiti direktorit. Pakkusin sellele ametikohale ennast. Minu eest kostis rektor Aaviksoo juures prorektor Teet Seene. Teet uskus minusse ja see oli suur asi. Sellest sain ma alles hiljem aru. Narvas kirjutati protestikirju, koguti muudatuste ja eestlasest direktori vastu allkirju. Rektor Aaviksoo küsis, kas ma tahan neid näha. Mul jagus mõistust mitte vaadata. Võimalik, et ma oleks kartma löönud või mõne allakirjutanu nime meelde jätnud.
Direktori ülesannetes tulin esimest korda Narva ühel juunikuu päeval, helesinises kleidis ja portfelliga. Astusin läbi linna infopunktist ja muretsesin endale linnakaardi. Narva kõrgkooli rektorile ostsin pikad roosid. See oli alateadlik otsus: sellest, et Narvas ostetaksegi lilli meetriga, sain ma teada hoopis hiljem. Läksin siis tulevasse kolledžisse, tegevust lõpetava kõrgkooli rektor oli veel mitu nädalat majas. Minu endale võetud ülesanne oli rääkida kõikide kolleegidega, kes olid just saanud Narva kõrgkoolist lahkumishüvitise: pidin ju leidma õppejõud, et septembrikuus kolledži õppetööga alustada. Vene keelt ma õigupoolest ei osanud, kuidas ma hakkama sain, ei tea. Aastaid hiljem vaatasin oma toonaseid märkmeid – pidin ju inimesed kuidagi meelde jätma –, ning selgus, et minu esimese kohtumise mulje oli suuresti õige või õigemini selline, millele olin ka aastaid hiljem valmis alla kirjutama.
Juulikuu alul tuli mul päriselt Narva tulla. Direktoriks. Prorektori autojuht tõi mu ära. Võtsin kaasa tolmuimeja, vanaema kingitud vatiteki ja ühe tädi tehtud kaltsuvaiba. Need kolm asja tundusid kõige olulisemad. Ema saatis mind teele, mõne pisara ja väikese pudeli veiniga. Aastal 1999 oli mõistetavam, kui mindi tööle Helsingisse või Stockholmi, mitte Narva. Ema räägib kogu aeg tagantjärele, et ta arvas, et tulen ühel päeval Tartusse ja