Niipea, kui olime kohal ja giid Väikese Merineitsi nime mainis, tormasid turistid koos kaameratega praami kaldapoolsesse külge. Seepeale vajus praam tugevasse kreeni.
„Peatume siin 10 minutit ja pildistamiseks jääb piisavalt aega,” kõmistas giid mikrofoni. Punetava näoga merekarust kapten, den ægte sømand, seiskas mootori ja seisis harkisjalu lainetel kõikuva viltuvajunud praami ninas. Vunts tema muhelevas näos püsis liikumatult paigal. Ilmselt ei olnud paanikaks põhjust, kuigi jalgealune kiiva kiskus. Püüdsin viltusel pardal tasakaalu säilitada ja olin üllatunud – praamilt vaadatuna paistis kuju habras justkui väike tüdruk.
„Väike Merineitsi ei ole väike,” kajas giidi hääl merekohina saatel läbi valjuhääldi. „Ta on vormitud elusuuruses. Meie siin Kopenhaagenis teame, et muinasjutte kirjutatakse elust.”
Oma muinasjutus ootab Merineitsi kaldakivil printsi. Loost on palju erinevaid variante, aga neis kõigis loovutab Merede Kuninga tütar oma imekauni hääle selle eest, et tal oleks võimalik tavaliseks inimeseks saada ja elada kuival maal koos armastatud printsiga. Kas ei ole see mitte nii ka tänapäevaste „printsessidega”, kes oma „printsile” tema kodumaale järgnevad? Nad ei kaota küll häält, aga nad ei oska ehk oma „printsi” emakeelt ja see teeb sama välja. Taani keel oli tookord minu jaoks probleem. Merineitsi muinasjutu esialgses versioonis kaotas kodust põgenenud veehaldjas võõral rannal kõigepealt kodu, hiljem ka armastuse ning muutus viimaks merevahuks, mille laine kividele laiali paiskas.
Martin oli valmistanud meile suurepärase hommikusöögi. Akna taga kogus tuul hoogu, raputas puude latvu ja kihutas vastasmajade katuste kohal pilvi idast läände.
„Kas sa tead, kes on Ho Sii Aanesen?” küsis Martin kohvitassi tagant. Pingutasin mälu mis jaksasin, aga Ho Sii Aaneseni nimeline tegelane ei meenunud.
„Sa ei tea Ho Sii Aaneseni? Eks see võib ju nii olla, et õppisime koolis erinevaid asju…” kuulsin Martini hääles justkui õige pisut pettumust, aga seejärel paistis ta olukorraga leppivat ja näitas taanlaslikku tagasihoidlikkust: „Ega’s ma saa eeldada, et sa tead. See, et mõni taanlane on kuulus väikeses Taanis, ei tähenda, et teda mujal teatakse.”
Minule aga ei andnud too Ho Sii Aanesen rahu ja peale selle tundsin end mõnevõrra puudutatuna tõsiasjast, et Lääne- ja Ida-Euroopa lapsed on koolis erinevaid asju õppinud.
„Palun ütle mulle, kes see Aanesen on ja mille poolest ta tuntud on!”
„Aanesen on kõige rohkem tuntud muinasjuttude autorina, aga tegelikult tahtis ta saada näitlejaks. Näitlejaks ei õnnestunud tal saada vist oma suhteliselt inetu välimuse tõttu, kui ma õigesti mäletan. Aga ta kirjutas pagana hästi. Paraku olid tema muinasjutud kurva lõpuga – ilmselt elas ta neid kirjutades välja oma kibestumust luhtunud lootuste pärast, ja räägitakse ka tema õnnetust armastusest. Hiljem on tema muinasjutte erinevate autorite poolt mitmes versioonis „arendatud” ja neil on enamasti õnnelik lõpp. Ta ise kirjutas oma jutud täiskasvanutele, aga nüüd on need kohandatud lastele sobivaiks. Mis need täiskasvanudki muud ole kui suureks kasvanud lapsed…”
Kuulasin Martini juttu vaid poole kõrvaga, sest mul olid Ho Sii Aaneseni suhtes mõningad kahtlused tekkinud. „Palun ütle, mis muinasjutte ta kirjutas.”
„Noo, neid on väga palju. Näiteks „Pöial-Liisi”, „Tinasõdur ja baleriin”, „Inetu pardipoeg”, „Väike merineitsi”…”
„HANS CHRISTIAN ANDERSEN!!!” hüüatasin, justkui oleksin järsku avastanud, et minust on saanud lotomiljonär. Martin vaatas mind ehmunud pilguga.
„Kuidas palun?” küsis ta härrasmeheliku viisakusega.
„Hans Chris-ti-an An-der-sen,” nautisin mõnuga vana muinasjutukunstniku nime eestipärase selge häälduse iga tähte, „on üks mu lapsepõlve lemmikautoreid ja just eile rääkis giid praamil temast, kui peatusime Väikese Merineitsi kuju juures.”
Taani keele hääldus on kirjapildist lihtsalt väga erinev ja eestlase kõrvale harjumatu, samuti ei teadnud ma veel, et taanlased nimetavad Hans Christian Anderseni sageli üksnes tema eesnime esitähtede ja perekonnanime järgi, mis suulises kõnes kostab umbes nii: ho sii aanesen. Edaspidi tuletasin Martinile meie Anderseni-teemalist jutuajamist aeg-ajalt meelde, mispeale ta naljatamisi kommenteerida tavatses: „Tule nüüd taanlast õpetama, kuidas Ho Sii Aaneseni nime hääldada.”
Esimene nädalavahetus Kopenhaagenis möödus kiiresti, nagu oleks see kestnud vaid tund aega. Kui piloot lennuki nina itta pööras, avanes aknast vaade kuuvalguses helendavale Sundi väinale, Läänemere väravale, mida palistas horisondini ulatuv tulesäras linn. Mere kohal rippus täiuslikult ümmargune kuu. All pimeduses, külmal kaldakivil, ootas Väike Merineitsi printsi. Mind aga ootas selles linnas Martin. Veel hetk ja kõik kadus pimedusse – olin taas kõrgel õhus kahe erineva maailma vahel.
Järgmisel hommikul tagurdasin Tallinnas veokile ametiautoga otsa. Vihma kallas kui pangest ja mu kodu ümbruses uuselamukvartali ehitusplatsil ukerdas paksus poris igasuguseid masinaid.
„Öelge oma ülemusele, et teile põrutas keegi parklas sisse, kui te ise poes olite,” soovitas porisest „krusavikust” väljunud eakas plekkhammastega meesterahvas kaastundlikult vene keeles. Halli läkiläki kõrvad märjas tuules laperdamas, koukis taat päevinäinud puhvaika taskust nätske karamellkommi ja pakkus seda Jojole, kes oli kokkupõrke ajal mu auto tagaistmel istunud. „Laps ehmatas vist kõvasti, kahju on,” põristas taat südamlikult.
Olime pääsenud üksnes ehmatusega, ainult auto vajas remonti. Tööandjale valetamine ei tulnud mulle mõttessegi. „Hea, et ise terved olete,” ütles suure südamega naine. Tundsin end tema ees süüdi ja mitte üksnes lõhutud auto pärast. Aimasin meie aastaid kestnud koostöö peatset lõppemist.
JOJO. ISA
Mul oli väga uhke tunne, kui Martin mulle lasteaeda järele tuli. Enne tüütasid lapsed rühmas kogu aeg küsimustega, et kus minu isa on, mis ta nimi on ja kas ma teda üldse näinud olen.
Kõigil lastel meie rühmas olid isad. Peale minu. Kuigi mõned neist isadest olid emadest lahutatud ja neid kohtas väga harva või peaaegu üldse mitte. Vastasin lastele ikka, et mul ei ole isa, aga see-eest on mul vanaisa. Kord ütles üks poiss, kelle vanemad tundsid minu ema, et see vanaisa ei ole tegelikult üldse päris vanaisa, sest ta ei ole mu ema päris isa, vaid tema ema mees. Selle peale kippus mulle koledasti nutt peale, aga ma ei hakanud seda välja näitama. Rumalale ei ole mõtet seletada, et lapse vanaisa on see, kes teda pisikesest peale on hoidnud – nagu minu vanaisa mind –, ja niisugusel juhul ei ole üldse oluline, kes kelle mees on.
Vanaisa Jüri oli minuga kodus enne seda, kui ma lasteaias käima hakkasin, sest ema pidi varsti pärast minu sündi tööle minema. „Enne pensionile jäämist veel koondasid ära, sa sinder. Enam ei kõlvanud, tahtsid nooremaid,” ütles vanaisa enda kodusolemise kohta. Ta õpetas mulle nii mõndagi. Niipea, kui ema ja vanaema olid tööle läinud, hakkasime vanaisaga tegema asju, mida nemad ei oleks lubanud. Näiteks ehitas ta toolidest, lauast ja riiulist takistusriba ja lasi mul selle peal turnida. Kui ma olin kaheaastane, lubas ta mul trelliga puurida riiulite jaoks seina sisse auke. Ja ei saanud pahaseks, kui ma Mustamäel Kadaka turuhoones liikuvad trepid seisma panin, mispeale turvamehed üksteisele helistama ja mõned neist nagu pooleldi jooksma hakkasid. Olin lihtsalt tahtnud teada saada, mis juhtub, kui trepi käsipuu küljes olevat suurt punast ümmargust nuppu vajutan. Ja vanaisa ei keelanud ka.
Olen kindel, et see tobe poiss oleks küll kadedaks saanud, kui ta oleks teadnud, kui lahe vanaisa mul on. Aga ma ei hakanud talle seda rääkima. Läksin hoopis majahoidja juurde ja ütlesin: „Kuule, tead, ema ostis meile Labradori kutsika.”
„Sa mõtle, kui armas!” paistis majahoidja rõõmustavat.