Soovides kohaliku kultuuri koodi järgi, mis nõudis adrenaliini pidevat tõusu, oma matšolikkust veelgi enam rõhutada, palus Rodriguez Edikult nasvaid, mida too oli äsja prooviks ostnud.
Rodriguez polnud seda kunagi varem proovinud, seepärast puistas ta võlupulbrit pihku ikka päris korraliku hunniku. Seejärel, veidi mõelnud, pani veel natuke juurde. Soovides daamikeste ees veel enam uhkeldada, tegi ta suu lahti ja puistas kogu peotäie endale suhu. Siis nõjatus pingi seljatoele ja pani taas jala üle põlve. Pärast aga tõmbus äkitselt sirgu. Kummardus äkki ja sülitas enda ette rohelise laraka. Tõstis pea üles. Läks näost kahvatuks. Kummardus veel korra, sülitas veel ja seejärel oksendas. Siis veel korra ja veel korra. Minuti pärast oli Rodriguez sealsamas öökides käpuli maas, otse kaunite tadžiki tüdrukute pingi ees, kes nähtavasti ei suutnud kuidagi aru saada, millest oli põhjustatud nende endise kangelase selline muutus.
Nasvai teine iseäralik omadus on see, et pärast ei taha enam üldse suitsetada tavalist tubakat. Seda efekti olen enda peal täheldanud. Järgmisel päeval pärast „kuiva konjaki“ esmakordset proovimist, soovides tavalisel kombel suitsu ette panna, tundsin äkki vastikut iiveldustunnet. Soov tubakat suitsetada oli otsekui käega pühitud. Nii kaua kui „suitsetate“ nasvaid, pole tubaka järele vähimatki himu. Suur osa Kesk-Aasia elanikkonnast ongi ilmselt seetõttu mittesuitsetajad, et nad „suitsetavad“ hoopis nasvaid.
Tavaliselt müüvad nasvaid turul babaid, kohalikud taadid. Sellega kauplemine oli nõukogude ajal üks eramajanduse sektoreid, mille ees riik silma kinni pigistas. Babaisid miilits tavaliselt ei kimbutanud, kuigi oleks seda võinud soovi korral vabalt teha. Sama kehtis ka nasvaiga kauplemise kohta kodus.
Üldiselt austasid võimud „kuiva konjaki“ rahvuslikku traditsiooni ega toppinud oma nina sellesse ärisse, kui kõik püsis normi piires. Nasvai on sigarettidest märksa odavam. Selle nädalane annus maksis enne perestroikat umbes 50 kopikat. Kišlakkides võis kuu aja doosi osta ühe rubla eest, sel juhul oli tavapäraseks mõõduks pooleliitrine pudel. Nasvai „suitsetamise“ juures pole tähtis üksnes see, kuidas seda ilma sülge neelatamata keele all hoida, vaid ka väljasülitamine – nii, et osa kraamist juhuslikult suhu ei jääks.
Algajatel soovitatakse pärast iga „suitsetamist“ suu korralikult veega puhtaks loputada, sest isegi väikese annuse allaneelamine kutsub esile tugeva iiveldustunde, mõnikord ka oksendamise. Muide, eriti algajatel võib sellise efekti esile kutsuda ka pelgalt nasvai lõhn. Seoses sellega on levinud legend, et nasvai headesse, „tapvatesse“ sortidesse segatakse traditsiooniliselt kanasõnnikut, mis annab kraamile eriliselt pikantse maitse. Igal juhul ei soovita ma niisket nasvaid kellelgi lähedalt intensiivselt nuusutada.
Väljasülitatud nasvai näeb välja nagu mingi tumeroheline löga. Üks mees rääkis mulle kunagi huvitava loo:
„Ma sõitsin Tadžikimaale ja töötasin esialgu ühes ministeeriumis. Mööda koridori kõndides aga silman siin-seal mingeid rohelisi lärakaid. Tänavatel – sama lugu. Esialgu mõtlesin, et neid poetavad maha mingid tundmatud linnud.“
Üldiselt peetakse viisakaks poetada nasvaid välja mitte lihtsalt enda ette maha – nii nagu seda teevad linnud –, vaid kuhugi kõrvale, näiteks rohule. Traditsioonilistes avalikes kohtades, näiteks tšaihanaades, aga ka eramajades, on selleks spetsiaalsed süljekausid. Tavaliselt on selleks purk veega. Mina kannatasin väga selliste purkide puudumise tõttu väljaspool idamaad, näiteks oma armsas Tallinnas – „suitsetad“ küll kohvikus nasvaid, aga sülitada pole kuhugi. Jääb üle ainult tuhatoos või minna tualetti. Jah, ei jaga sooinimesed (nii nimetab Põhja-Euroopa rahvaid minu sõber Ali-Paša), mis asi on idamaine kaif!
Vares. Varese tegelik nimi oli Saša. Tema salajane nimi aga Az-Zoh. Ja eriti salajane Zoh-Har. Varese kuurist sai minu esimene peavari Dušanbes. Sel variandil olid nii oma plussid kui ka miinused. Plussiks oli see, et siin võisin rahulikult lesida, end välja magada, kuulata muusikat ja lihtsalt lebotada.
Kuuris oli stereoaparatuur ning tagasihoidlik, kuid kohalike normide järgi hiigelsuur lääne vinüülplaatide kogu, seinad aga täis riputatud rokkstaaride postreid. Kogu päeva, nii Varese kohalolekul kui tema puudumisel, käisid siin erinevad inimesed, tihti koos kanepiga, aga mõnikord ka tütarlastega. Aeg-ajalt jäid neiud koguni ööbima. Üldiselt oli see keset linna tšillimiseks päris mõnus koht.
Miinuseks oli esmajoones tualeti puudumine. Põhimõtteliselt asus tualett vastasmajas Saša korteris, kus ta elas koos ema, naise ja mähkmeeas lapsega. Peremehe äraolekul seal käia oli aga mõistagi ebamugav. Ning ka siis, kui Saša kodus oli, ei õnnestunud see tihti, sest võõraste voorimine kempsu käis õigusega tema perekonnale pinda. Kui väiksema häda sai veel kuidagi hoovis kuuri taga olevates põõsastes ära ajada, siis suurema puhul tuli minna avalikku peldikusse.
Õnneks asus kõige lähem selline asutus vaid paariminutilise teekonna kaugusel. See oli väike nelinurkne haljasala, mille servad olid ääristatud „antiiksete“ kipskujudega. Haljaku keskel oli hiigelsuur ümmargune lilleklump. Ja siitsamast, otse maapinnalt, algas peldikusse laskuv šaht. Käimla ise asus otse lilleklumbi all.
Kõik oleks ehk olnud isegi hästi, kuid ainus probleem seisnes selles, et seal polnud elektrit. Valgust tungis sellesse maa-alusesse asutusse vaid läbi laes olevate kitsaste pilude. Loojangust koiduni valitses seal kottpimedus, kuhu oli kapitaalsema häda korral laskumine tõeliselt keeruline, et mitte öelda – hirmuäratav. Veel üheks miinuseks oli lähikondsete õuenaabrite omavaheline kraaklemine, mida siiski kuigi sageli ette ei tulnud. Muide, minul ei tekkinud nendega kunagi mingeid probleeme.
Meie ülikoolid. Vares pärines kohalikust privilegeeritud perekonnast, tema ema oli Dušanbe ülikooli geograafiaõppejõud, keda kogu hoovi rahvas austas kui intelligentset naisterahvast. Vares ise õppis samas ülikoolis majandusteaduskonnas. Kord kutsus ta mind naljaviluks endaga loengusse kaasa. Nagu tavaliselt, tuli ta juba hommikul varem minu poole kuuri, tõi rohelist teed, lepjoškasid ja puuvilju ning pärast keeras kahekordse pikkusega kanepipläru.
„Kuule, Vovtšik, vahest tahaksid tulla minuga loengusse kaasa? Tutvud meie ülikooliga. See oleks ju jumalast tore!“
„Muidugi, miks mitte!“
Õppehoone, kus loeng toimus, asus viie minuti tee kaugusel, samal Ajni tänaval. Astusime sisse, tõusime teisele korrusele ja võtsime auditooriumi viimases reas laudade taga kohad sisse.
Kaaslastele tutvustas Vares mind kui mingi komisjoni liiget, kes tahab näha, kuidas loeng käib. Viimaks tuli ka õppejõud. Saalis oli umbes nelikümmend inimest ja mind ta arvatavasti esialgu ei märganudki, või siis lihtsalt ei pööranud võõrale tähelepanu – paljugi mis. Loeng algas. Seda, millest õppejõud parajasti rääkis, ma enam ei mäleta, kuid äkki hakkas see mulle hirmsal kombel naeru peale ajama. (Kanepisuitsetamise levinumaid tagajärgi on reaalse põhjuseta ohjeldamatu naermine. – tlk) Esialgu püüdsin naeru tagasi hoida. Seda märgates sosistas Vares hoiatavalt:
„Vovtšik, ära jama!“ Mina aga ei suutnud end enam kuidagi valitseda. Naeruhoog tungis aina tugevamini esile, eriti pärast Varese kommentaare.
„Vovtšik, ole ometi tasem,“ sosistas ta palavikuliselt, „või meid märgatakse!“
Mina aga puksusin juba nii kõvasti naerda, et kaastudengid hakkasid meie poole vaatama. Lagistasin aina kõvemini. Lõpuks pöördus juba terve auditoorium meie poole, ja kui ka mitte midagi taipav õppejõud küsivalt meid vaatama jäi, hirnusin juba täiest kõrist.
See nakatas ka Varest. Ka tema purskas naerma ja karjus: „Vovtšik, laseme jalga!“ Ning viskus toole-laudu eest lükates ja mind endaga kaasa vedades väljapääsu poole. Juba täiesti hullunult naerdes tormasime auditooriumist välja ja lendasime pea ees trepist alla.
Väljas õppehoone taga uut paberossi toppides halises Vares, et ema saab juhtumist kindlasti teada ja taipab, et tema pojake kanepit tõmbab.
Selliste küsimuste arutamisest perekonnaringis hoidus Vares igati eemale. Ema ja naine kahtlustasid teda kanepiga sõbrustamises küll juba ammu, kuid seni otseselt midagi tõdestada polnud suutnud. Naise peamine argument