SISSEJUHATUS
Istusin kunagi hambaarsti ooteruumis ja lehitsesin mingeid suvalisi ajakirju. Leidsin sealt artikli, kuidas Tartu folkloristid käisid Lõuna-Siberi Eesti külades. Lause, mis sellest artiklist meelde jäi, oli: „Kõige üllatavam oli Siberi juures see, et seal midagi üllatavat polnud.”
Jah, Siber on koht, kus midagi supereksootilist kogeda on raske. Pole seal ei palme, kaamelikaravane, elevante, minarette, troopilist džunglit ega ootamatut arhitektuuri. Taiga on nagu okaspuumets ikka, linnad enamasti nagu meie nõukogudeaegsed magalarajoonid ning toit poes ja restoranis enamvähem tuttav.
Küsimus ongi selles, miks kari hulle sellest hoolimata Venemaa vahet sõidavad ning üksikud eriti hullud, kes igal võimalusel Uurali mägede taha rändavad. Venemaa tähendab esmasel kohtumisel pikki aeglaselt liikuvaid sabasid, kaootilist liiklust, tolmu, trügivaid inimesi ning ebasõbralikku bürokraatiat. Miks ma peaksin kõik selle läbi tegema ja veetma lisaks tunde ebamugavas kitsas kastis, mida lennufirma uhkelt „kõigi mugavustega lennukiks” nimetab? Kohale jõudes ei oota mind eksootika ega päikseline paradiis, vaid mul tuleb seista tunde pagasisabas. Hea, et muudeti seadust, mille järgi tuli end kolme päeva jooksul kohalikus migratsiooniametis registreerida. See tähendanuks veel mitut head tundi sabasseismist, suviti umbses palavas koridoris. Peale selle on Siber kaugel, seal on külm ja sind jälitab FSB1 karvane käsi. Ning me kõik teame, et venelased vihkavad eestlasi ja sõimavad neid fašistideks.
Minu Siberi-karjääri viieteistkümne aasta jooksul ei ole mind kunagi fašistiks sõimatud ja FSB-ga pole mul kordagi tegemist olnud. Sabad, külm ja sööklatoit on aga mitmeid kordi läbi tehtud. Arutasime seda kunagi teise Venemaa-hullu Juku-Kalle Raidiga ning siis pani Juku asja ühe lausega paika – „Need on inimesed!” teatas ta viinapitsi hoides.
Tõsi, ma käin Jakuutias inimeste pärast. Seal on sõbrad, head tuttavad ja nüüd ka sugulased. Ka see raamat on sellest, kuidas säilib inimlikkus äärmuslikes tingimustes ning ma olen uhke, et mul on privileeg seda elu seestpoolt tunda.
ÜRGNE KUTSE
Ehk sellest, miks mulle meeldib Siber ja mida ma arvan maailmaränduritest. Kuidas tekkis huvi põhjala ja Jakuutia vastu – Jack London, Lennart MeriDerzu Uzala, Nõukogude geograafid, Sannikovi maaNahksuka jutud. Ka sellest, kuidas minust sai Siberi-uurija.
See oli 1995. aasta suve varajasel hommikutunnil. Nii varajasel, et päike polnud õieti tõusnudki ja horisondil sirendas vaid verejas triip, millest allpool ja kusagil kaugel oli päike ise. Ma seisin lennukitrapi platvormil ja mulle avanes sürrealistlik pilt. Trapi algusest kuni lennujaama ukseni moodustasid kaks inimspaleeri teeraja. Sisemise spaleeri moodustasid Vene sõdurid, nüüdseks juba hingusele läinud luitunudpruunides vormides ja pilotkades, Kalašnikovid käes. Välimine spaleer seisis esimesest kümmekond meetrit tagapool, oli hõredam ja koosnes ühtemoodi hallides tolmumantlites meestest. Kõigil neil olid ees suured 1980ndate italo disco stiilis peegelklaasidega päikeseprillid, mis vaevu hahetaval koidikul tundusid eriti jaburad. Spaleeride vahele jäänud teerajal kakerdas Surguti lennujaama sissepääsu poole lennukitäis enam või vähem maani täis Eesti teedeehitajaid2. Olid jäänud veel loetud minutid hetkeni, kui mu jalg astus esimest korda Siberi pinnale. Ma tõstsin pilgu ning nägin lennujaama taga lõputut, musta ja sünget taigat.
Sel hetkel tabas mind SEE tunne. SEE tunne valdab mind iga kord, kui kohtun jälle üle hulga aja Siberiga. Too esimene kontakt on tavaliselt lennukiaknast. Kas nähes all vonklevaid jõgesid ning nende vahel ja ümber mustavat ning silmapiirini ulatuvat musta ürgmetsamassiivi (parim väljend, mis olla saab!). Või siis, kui lennuk läheb enne Jakutski lennujaamas maandumist viimasele ringile. All paistab tükike kribulat tsivilisatsiooni (lennuväli ja tee linna), mille ümber keerdub lai Leena jõgi, ja edasi taiga, taiga, taiga.
Ma usun et SEE tunne on tuttav igale inimesele, kes satub põhjalasse. Sinu vastas seisab midagi, mis on sünge, ähvardav ja ebasõbralik – suurem kui elu. Tunnet, et ma olen väike ja abitu olend looduse suuruse ja jõu ees, pole ma tundud kusagil mujal. Ei Sahara kõrbes, Kaukaasias, Alpides ega troopilises vihmametsas – ainult kaugel põhjas, olgu see siis Skandinaavia, Euroopa Venemaa-osa või siis Siber ja Kaug-Ida.
Ma olen palju juurelnud selle üle, miks ma tunnen ennast ainult taigas ja tundras sellena, kes inimene tegelikult on – nõrga ja abitu olendina, kelle ellujäämine sõltub vaid oskustest ja teiste samasuguste olendite abist. Ega mul ühest vastust polegi. On vaid väike, nii-öelda tööhüpotees.
Põhjalale paneb oma pitseri kliima. Ja kliima on maakera põhjapoolkera tipus karm. See karmus kajastub nii looduses kui ka sealsetes inimestes. Ohtlik on tegelikult küll igal pool, kus inimene on üksi vastamisi ürgloodusega. Džunglis ja kõrbes elavad suured kiskjad, mürgised maod, päike ja lausvihmad võivad olla surmavad. Ent on vaid üks koht maailmas, kus kaheksa kuud aastas on nii külm, et inimene võib surnuks külmuda, ja see koht on Arktika. (Tõe huvides tuleb küll öelda, et on olemas ka Antarktika, ent kes meist sinna ikka satub).
Kohati on mul tunne, et arktiline loodus on alatisel kaitsepositsioonil. Igal eluvormil on kaitsev väliskiht, et sooja ja elu sees hoida. Pole vahet, kas tegemist on pehme karusnaha või okastega. Ka inimesed on Siberis karmid, napisõnalised ja sissepoole pööratud. Kaine siberlase ehk sibirjakiga pole lihtne kontakti leida. Ta piidleb sind silmanurgast või avalikult, ent hoiab distantsi, kuni ühel hetkel teed sina esimese sammu, või saab uudishimu temast võitu ning ta tuleb tutvust sobitama.
Nii nagu Siberi elanikud on kaitses, on vist kaitses terve see maailmaosa. Kohati on mul tunne, et Siber on elusorganism, kus kõik on omavahel seotud, umbes nagu Gaia3 Isaac Asimovi raamatutes. Ja et kõik see moodustab nagu kummipalli, mis põrkab küll sissepoole, ent siis lükkab võõra ikkagi välja. Et palli kestast läbi saada, tuleb kangekaelselt vaeva näha.
Seda juttu illustreerib hästi päriselust pärit seik. Mu endised tudengid, Eestis teatud ringkondades tuntud rändajad Avantüristid4 ehk Berit Renser ja Terje Toomistu olid suure osa maailmast läbi rännanud, kui nad otsustasid Siberisse minna. Tegelikult ei läinud nad isegi Siberisse, vaid pigem väravasse, mis ühendab Siberit välismaailmaga, Salehardinimelisse linna. Salehard on kui mitte kõige, siis üks tsiviliseeritumaid ja modernsemaid linnu Venemaal. Ja meie rändajad sattusid juba paari päevaga sellistesse jamadesse, et pidid sealt põgenema! Siber tõukas nad tagasi.
Tagantjärele mõeldes ei olnud kummipalli kesta läbimise protsess kõige valutum ka minul, ent aastatega see siiski õnnestus.
Ega Siberisse nii kerge sattuda olegi. Siberisse minek tähendab üldjuhul kas nüri päevadepikkust loksumist rongis, mida sa juba teisel päeval iga ihurakuga vihkad, või lendamist täiskiilutud ebamugavates lennukites. Ja kohale jõudes ei oota viisakad hotelliteenindajad ega turistidele mõeldud infrastruktuur. Tegelikult on Siberis esmapilgul üldse raske orienteeruda ja minu arvamus on, et Siber on turistile või rändajale üsna ebasõbralik kant. See on tingitud Siberi ajaloost. Siber on olnud alates 1960. aastatest ennekõike Venemaa loodusressursside ekspluateerimise eesliin. Asulad ja linnad kerkisid sinna, kus oli midagi kaevandada. Teed rajati selleks, et oli vaja liigutada tehnikat, inimesi ja maavarasid. Hotellid eksisteerivad Siberis ennekõike komandeeritud spetsialistide või siis teel olevate tööliste majutamiseks, mitte aga vaatamisväärsustega tutvujatele peatuspaiga pakkumiseks. Mitmel pool Siberis on siiamaani asulate vahel ainukeseks regulaarseks transpordiks tööliste bussid või kaubaautod.
Kaks aastat kirjutasin ma maailmamuusikast Go Reisiajakirjas. Ning autorina sain ka tasuta eksemplari. Selles (muide, tõesti heas) ajakirjas kirjutavad paljud eestlased oma maailmarännakutest. Ning Reisiajakirja lugedes saab ka üldiselt aimu, kuhu eestlane rännata