Ta märkab mu pilku. “Heas vormis oled,” hüüan ma. “Käid trennis kusagil?”
“Ei viitsi,” naeratab ta mulle laialt. “Ma käin suviti Soomes maju ehitamas.”
Ka lehereporter on meie põgusat dialoogi kuulnud ja järgmise päeva lehes on pikantne kommentaar, kuidas toimetaja kiidab Robinsonikandidaat Janeki seksikat treenitud keha. Nii me siin õpime, avalikkuse silme all oma samme astuma.
Õpin vaikselt ka saladuse hoidmise kunsti – asi pole ju ainult Tomis, samamoodi ei tohi väljavalitud Robinsonid aimata, et nemad on need õnnelikud. Püüan “tsirkusevooru” käigus Janekile mitte silma vaadata, ma ei tahaks talle bluffida, tegelikult ei tahaks üldse mitte kellelegi valetada, aga mis parata… Heidan pilgu meie kirevale finalistide väele. Vanematest naistest on konkurentsis just needsamad, kes mulle korraga näpu alla jäid: mustapäine nõid ja blond kaluritütar. Vaidlesime nende üle koosolekul päris tugevalt: kumb võtta, kumb jätta? Peale jäi kaluritütar Helle, sest tundus, et nõida me kartsime. Isegi praegu, vaadates tema sirgjoonelist pilku, on mul veidi hirm: kas ta juba teab, et see siin on tsirkus ja isegi finalistide nimedega särgid on tegelikult juba valmis trükitud?
Märkan, et meie kaks välja valitud edevhinge on “tsirkusevoorus” kõrvuti sattunud, või ehk Ivari poolt kokku juhatatud. Nemad kaks peaksid meie plaani kohaselt teineteist ka saarel leidma. Üks on sõjaväelane Margus, võõrleegioni taustaga, ääretult eneseteadlik siilisoenguga mees, kes hakkab idamaade võitlusvõtteid demonstreerima, niipea kui näeb kaameramehi enda poole sihtivat. Tema kõrvale, spontaanselt kaamerate poole naeratades, sätib end blondiin, jah, see meie seksikas blondiin… Mulle isiklikult ei meeldi eriti see lugu, mismoodi ta üle meie uudisekünnise lendas, aga nagu Ivar ütleb: “See piiga oskab manipuleerida ja mängida, sellist meil saarele vaja ongi!” Neiu Eva, nagu me teda kutsume. Ta saatis meile ülisuure dekoltee ja tugeva meigiga foto, kaaskirjas väitis, et tal on lesbisuhe kuulsa pornonäitlejannaga. Ta valetas, aga pääses niimoodi intervjuule, Ivari kindla toetussõna abil, ning nüüd on ta pääsenud ka finaali, kuigi ta ise seda veel ei tea.
“See on kogu produktsiooni huvides, hoida nad täielikus teadmatuses kuni valikupeoni. Muidu ei käituks nad siiralt, kui nad varem teada saaks” – niisugused on Ivari sõnad, ja tõepoolest, see on loogiline.
Nii ootame veel nädala, kuni ongi käes suur meediasündmus: ajalehed, raadio, tele, pidu suures restoranis… Kes on need tuhandete unistajate seast välja valitud õnnelikud, kes pääsevad paradiisi? Vabahing Janek. Blondiin Eva. Sõjaväelane Margus. Kaluritütar Helle. Nad huilgavad, hüppavad ja kallistavad suurest rõõmust, ülejäänud kuus finalisti seisavad pikkade nägudega, tardunud naeratused näol. Veel hetkeks on nemadki poolkuulsused, veel klõpsuvad fotoaparaadid, et nende pettumusi homsete lehtede jaoks jäädvustada. Aga juba on objektiivid pöördunud. Neli õnnelikku peavad nüüd poseerima piltnikele, kirjahunnikuid õhku visates – kõik need kirjad, mille kallal ma möödunud kuu jooksul higistasin ja mis sai kottidega siia kaasa tassitud. Kõik need konkurendid, kellele nad ära tegid.
Esimene etapp produktsioonist on nüüd siis läbi. Märkan, et mõtlen Ivari sõnadega.
Jälgin pilguga üht kuuest õnnetust: Liisi. Mustapatsilist tätoveeringutega tüdrukut, kelle me tegelikult oleme ammu välja valinud, pigistades silma kinni tema võimaliku mittekonfliktsuse puhul. Tema vastuoluline korraga mitmesse tüüpi kuulumine ei jätnud mitte kedagi meist külmaks ja ta on meedia vahendusel juba rahva lemmikuks saanud. Indiaani kultuuri fänn. Elukutseline sõjaväelane ja lisaks mootorrattahull. Loodususku, metsaga rääkija. Kuhu ta siis kuulub? Las see rullub lahti vaatajate silme ees, pealegi on, mida vaadata: tätoveeringutega kaetud treenitud keha, madudena väänlevad pikad patsid ja suured helerohelised silmad…
Praegu ei suuda Liis varjata pisaraid oma imeilusates telegeensetes silmades. Kibelen natuke. Millal saabub see hetk, kui Ivar saab ta märkamatult kõrvale kutsuda ja talle meie otsusest rääkida: Liis, sa tuled tegelikult saarele, sinust saab jokker, mängu rikkuja, kogu produktsiooni suurim saladus? Loos tahtis, et selle koha saavad eestlased, mitte lätlased ega leedukad, ja meie tahame, et jokkerikoha saaksid sina! Sa pead oma vanematele ja sõpradele valetama, et saad meie firmalt lohutuskingiks lihtsalt reisi Singapuri, ja tuled niimoodi kõigi eest varjatult saarele, ja sa pead seda saladust hoidma kõigi maailma inimeste eest selle hetkeni, kuni su nägu tele-eetrisse jõuab. Saladus-saladus!
Tundub, et niipea Ivar Liisi saladusse pühendada ei kavatse. Las Liis nutab ajakirjanike silme all, las nad saavad oma intriigi ja draamat. Pealegi, seda suurem on tüdruku rõõm, mida suurema kurbuse kaevu on ta enne endale kaevanud. Las ta saab sügavamad emotsioonid, seda parem tegelane ta meile on… Umbes nii arvan ma Ivarit mõtlevat, vaadates tema Kreeka jumalaid meenutavat klassikalist julget profiili.
Päikesele vastu
Nüüd see siis algab, nagu Ivar ütleb: produktsiooni järgmine etapp.
Me oleme varahommikul Tallinnast mikrobussiga välja sõitnud. Bikiinid, päevituskreem ja plätud on pakitud, Riias on kokku lepitud meeskonna võtmeisikute koosolek ja õhtu eel tõmbab meie lennuk end maast lahti… Riia–Bangkok, Bangkok–Singapur, ja homme õhtul peaksime juba kolistama mikrobussiga Lõuna-Malaisia sadamasse, kust pääseb üksikule saarele, õigemini teleproduktsiooni hõivatud saarestikule.
Koosolekuruum on steriilne ja mittemidagiütlev.
“Kes protokollib?” küsin ma, pastakat otsides. Äsja sisse astunud ja ennast tutvustanud pearežissöör leedulane Aras möiratab seepeale naerda ja jääb mind lõbustatult vaatama. Istun temast üle laua, alkoholipuhang on minuni tunda. Ta kehast õhkub elujõudu ja hoogu, robustsust ja otsejoonelisust. Põnev mees, jõulise lõuaga, kõrgete põsesarnadega, musklis ja kiilaks aetud, umbes selline, nagu minu meelest võiksid olla elus karastunud mafioosnikud, keda kaugelt omamoodi imetleme, aga lähedalt kardame.
Ma ei saa aru, mismoodi ma peaksin temaga ühise lainepikkuse leidma ja koos tööle hakkama. Ivar on mulle ju rääkinud, et nad olid Arasega eelmisel aastal kodumaist Läänemere robinsonaadi filmides parimad sõbrad, töökas tandem – ja Ivariga on mul klapp hea. Siiras, pühale üritusele andunud töökas Epp; ja siiras, pühale üritusele andunud töökas Ivar. Vähemasti nii oli mulle kuni tänaseni tundunud.
Aga ma ei olnud siis veel Ivarit ja Arast koos näinud.
“Hea küll, mina protokollin,” ütlen nüüd oma parima rahu ja enesekindlusega.
“Kirjuta: nüüd algab pidu ja kõik peavad jooma.” Nende sõnade peale möirgab Aras taas naerda, ma muigan närviliselt.
Ruumi astub Ivar, õllepudel käes.
“Kas üldse tuleb mingit koosolekut?” küsin ma temalt. “Sa nagu ütlesid, et Riias tuleb enne meie väljalendu koosolek.”
“Tule, koosolek, oleme koos!” hõikab ta ja haarab minust korra ebamääraselt kinni. “Vaata, Aras, see on maailma kõige tublim toimetaja, ta tahab aina kohtuda ja aina koos olla. Ütle meile, mida sa veel teada tahad? Seksikad ja konfliktsed on leitud, casting on läbi, mis sa arvad, mis me nüüd edasi teeme?”
Raputan ennast lahti, ma tõesti ei taipa hetkel reegleid ja mulle tundub, et nad tögavad mind. See ei ole minu elu esimene teletöö, ma olen osalenud mitmes projektis ja ma olen harjunud telemeeste karmi huumoriga, aga selle taga olen ma alati tajunud prioriteete. Liigutakse kuhugi edasi, kusagil on lisaks naljaviskamisele need tööd, suured olulised hoovused, mida mööda tuleb kulgeda, sest saade peab “purki” saama. Aga täna ei tea ma tõesti, mis on see prioriteet. Võtted maakera teisel pool saarel peaksid algama alles kümne päeva pärast, osalejad on valitud, üks etapp on läbi. Kas Ivar tegigi minuga nalja, kui ta ütles, et meil tuleb Riias koosolek?
Seal nad nüüd istuvad, keset keskhommikut, õlled sees, õlled